/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2008/09/25/77177t1h4238.jpg)
Miks mittekodanike arv Eestis aasta-aastalt väheneb? Üldiselt hangivad mittekodanikud endale Vene passi või surevad. Eesti kodanikuks saamine on põhjustest alles kolmandal kohal.
Karistatus takistab Eesti passi saamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siseministeeriumi andmeil vähenes läinud nädalal kodakondsuseta isikute arv Eestis esmakordselt pärast taasiseseisvumist alla 100 000 – alates 2002. aastast, kui olukorra kohta on peetud täpset statistikat, on määratlemata kodakondsusega elanike arv pidevalt kahanenud.
Uusi Eesti kodanikke võiks olla rohkem, kuid 20 000 kodakondsuseta isiku puhul takistab Eesti kodakondsuse taotlemist seni kustumata kriminaalkaristus, 300 Nõukogude erusõjaväelase jaoks on aga kodakondsuse saamine üldse välistatud.
Kolm valdavat põhjust
Siseministeeriumi asekantsler Erkki Koort ütles, et mittekodanike hulk peaks vähenema edaspidigi, sest lastele taotletakse Eesti passi aktiivselt. Samal ajal on tema sõnul umbes viiendiku allesjäänud mittekodanike ees Eesti passi taotlemisel takistuseks see, et neile kohtus mõistetud karistus on karistusregistris veel n-ö arhiivi andmata.
Kustumata karistus on siiski ajutine takistus, mitte nagu Nõukogude erusõjaväelaste puhul, kellele Eesti passi põhimõtteliselt ei antagi. Viimaseid on Koorti sõnul aga hallipassiomanike seas vähe, sest enamik neist on võtnud Vene passi.
Kodakondsuseta isikute arvu vähenemisel on kolm põhjust: Eesti või muu riigi kodakondsuse saamine, surm või Eestist ärakolimine. Valdavad on kaks esimest.
Näiteks eelmise aasta jooksul vähenes mittekodanike arv Eestis 3211 inimese võrra, neist 41 protsenti suri ja 41 protsenti sai Venemaa või mõne teise välisriigi kodakondsuse (viimaseid näiteid on üksikud). 17 protsenti sai Eesti kodakondsuse.
Mittekodanike suur hulk on olnud üks peamisi tüliküsimusi Eesti ja Venemaa vahel. 1994. aastal kinnitas president Boriss Jeltsini juures tegutsenud kodakondsusküsimuste komisjon, et «sajad tuhanded Eestis, Lätis ja Leedus elavad inimesed on jäänud kodakondsuseta, ahistatakse nende valija- ja omandiõigusi, seatakse küsimärgi alla koguni nende õigus elada neis riikides». Venemaa pakkus lahenduseks topeltkodakondsust.
Sellest ajast on Venemaa poliitika vähe muutunud. Viimati ründas Vene välisminister Sergei Lavrov Eestit ja Lätit mittekodanike suure arvu pärast veebruari lõpus ÜRO inimõiguste komitees peetud kõnes, nimetades seda nähtust häbiväärseks.
Eestis puudub täpne arusaam, kui palju pärast taasiseseisvumist riigis mittekodanikke oli, sest neid peeti toona «endise Nõukogude Liidu kodanikeks» ja pealegi muutus nende hulk pidevalt. Välismaalaste seaduseni jõuti 1993. aastal ja esimesed hallid passid andis Eesti välja 1994. aasta lõpus.
Halli passi eelis
Eesti kodakondsuse taotlemises võis täheldada teatud buumi seoses astumisega Euroopa Liitu 2004. aastal. Kuid Venemaa otsus lubada halli passi omanikel viisavabalt Venemaale sõita ja samal ajal Eesti ühinemine Schengeni tsooniga, mis tagab alalistele elanikele sõltumata kodakondsusest liikumisvabaduse ka Lääne-Euroopas, jahutasid Eesti kodakondsuse hankimise indu.
«Vene Föderatsiooni otsust anda Eestis elavatele halli passi omanikele viisavabadus ei saa pidada Eesti suhtes sõbralikuks aktiks, kuna see on suunatud probleemi hoidmisele,» märkis Koort. Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsuse hankimise eeliseks on lihtsam bürokraatia tööotsingul.
«Näiteks kui Valgas elav kodakondsuseta isik tahab töötada Läti poolel, siis ei ole see nii lihtne, võrreldes olukorraga, kui tegu oleks Eesti kodanikuga,» ütles Koort.
Noormeestel on veel üks põhjus, miks säilitada hall pass – Eesti kodanikuna tuleks neil teenida Eesti ajateenistuses, Vene passi omanik võidakse kutsuda Vene armeesse, kuid kodakondsuseta inimesi ei tülita sõjaväekohustusega kumbki riik, samal ajal on aga õigused peaaegu samasugused kui kodanikel.