Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

Kadrioru tiigis ujuvad taas luiged

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Täna lõuna ajal lasti Kadrioru Luigetiigile taas ujuma luigepaar, kes talveperioodi saatis mööda Tallinna loomaaias.


«Luigepaar annab pargi ning loodusesõpradele märku, et taas on alanud hooaeg, kus saab nautida rohelust looduses, pidada piknikuid ning nautida Eestimaale omast pehmet kevad-ja suveilma, seda kõike lahkumata isegi Tallinna linnast,» ütles Kadrioru Pargi juhataja Ain Järve.

Luiged saabusid tiigi äärde vineerkastides, mis valgest väikekaubikust välja tõsteti. Pärast kastide avamist tegid linnud paar ärevat tiivalööki ning ujusid majesteetlikus rahus ümber tiigi keskel oleva saare.

Tegemist on samade luikedega, kes ka möödunud aastal Luigetiigi ehteks olid. Seda, et linnud ära lendaksid, pole Järve sõnul karta, sest nende tiibu on nii palju kärbitud.

Koos luikedega toodi loomaaiast ka suur kotitäis neile mõeldud spetstoitu. Pargis jalutavad inimesed armastavad küll linde toita, kuid sellest jääb pargi direktori sõnul väheks. «See saiapuru, mida inimesed viskavad, linde ju ei toida. Tiigis on ju kalad, neid on seal päris palju ja nad on nii aplad, et söövad õnneks suure osa luikedele visatud saiast ära,» rääkis Järve. Samuti on alati kohal kajakad ja pardid, nii et pole karta, et inimesed luikedele ületoitmisega liiga teeks.

Luigetiigi vee puhtusest annavad Järve sõnul tunnistust seal elavad lepamaimud. Tiigi põhjamudas on koha leidnud karpkalad. Igasugune kalapüük on Luigetiigil aga rangelt keelatud ja seda osalt just luikede tõttu.

«Kalamehed aeg-ajalt ikka üritavad siia püüdma tulla, aga sellele tehakse kiire lõpp.
Siis ei saa vähimatki tolerantsi olla. Sest ikka juhtub, et õngekonks jääb kusagile vetikatesse kinni, tuleb tamiili otsast ära ja võib luikedele ohtlik olla. Luik otsib ju tiigi põhjast toitu.Sellest on üle kümne aasta tagasi, kui me selle tõttu ühe luige kaotasime. Üks luik neelas õngekonksu alla ja läinud ta oligi,» meenutas Järve.
 

Tagasi üles