Filmiarvustus «Madame»: pentsik printsess Pariisis

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

Kui see on prantsuse režissööri tehtud komöödia, kus peaosades mängivad Harvey Keitel (terve hulk tuntud rolle), Toni Collette («Väike miss Päikesepaiste»), Rossy de Palma («Naised närvivapustuse äärel») ja Michael Smiley («Päästik põhja»), siis ootaks vaimukamat meelelahutust. Teisest küljest, kui näitlejad on huvitavad, pilt ilus ja tegemist ajaviitega, kas alati peabki lati tõstma kunstilisele kõrgusele või võib vahel rahulduda keskpärasusega? See on maitse küsimus.

Prantsuse režissööri Amanda Sthersi film «Madame» jutustab järjekordselt ümber süžee, mille tuntuim versioon kannab nime «Minu veetlev leedi». Lihtne lugu, mis rullub lahti Pariisis, selles Hollywoodi poolt maailma romantika pealinnaks tõstetud paigas.

Vestluse vihjeline iseloom, tegelaste poosid ja filmis kasutatud kostüümid meenutavad möödunud sajandi konservatiivseid viiekümnendaid, mitte 21. sajandi otsekohest ja sarmitut tänapäeva. Ilmselt on Sthersi püüdnud oma komöödiale ka veidi sügavust lisada ja vaadanud ära Woody Alleni «Matšpalli». Ülemäära pole ta end Allenist siiski tiivustada lasknud, sest filmi tutvustuses küll lubatakse teravmeelseid dialooge, aga … nooh, jaah … Mõni ikka on ka. Aga kui tegelased asuvad armastuse suuruse või abielu sisu üle õpetlikus toonis filosofeerima, siis selles kohas muutubki komöödia romantiliseks komöödiaks, ja see on alati veidi piinlik. Vaatad telefoni ja oma sõrmi ja loodad, et varsti saab läbi.