Kaagvere erikoolis valitseb anarhia

Millekski muuks kui anarhiaks on Kaagveres asuvas Maarjamaa Hariduskolleegiumis toimuvat raske nimetada - kooli kasvandikud käivitavad vähemalt paar korda tunnis tuletõrjesignalisatsiooni, seepeale avanevad kõik uksed ja gasellidena üle raudtara hüppavate poiste kambad hakkavad küla vahel lärmama, vandaalitsema ja võimalusel ka varastama.

Jah, eelmisest sügisest õpivad varasemas tütarlaste koolis ka poisid ja seltsis on teadagi segasem. Erivajadustega lapsed longivad küla vahel ka siis, kui nad peaks koolis olema, aga tõeline mürgel läheb lahti pärast kella kümmet õhtul. Kooli territooriumile on lastele ehitatud kuus nüüdisaegset rühmamaja. Postimehega vestelnud kooli töötaja sõnul käivitatakse siis tihti signalisatsioon ka koordineeritult, kõigis rühmamajades korraga. Ööseks jääb igasse rühma üks inimene, kes ei suuda aga noori kuidagi ohjata. Niisiis käib kõige aktiivsem küla vahel hulkumine kella kümne ja südaöö vahel ning liikvel näeb kuni kümnepealisi poistekampasid.

Töötaja ei tee saladust, et tema ja kolleegid on toimuvast pehmelt öeldes kurnatud ja neil pole noorte suunamiseks jõudu ega autoriteeti. Neid on lihtsalt liiga vähe. Vahepeal tegelevad koolis viibivad noored ka lihtviisilise laamendamisega, lõhkudes eri meetodite abil uksi.

Käisin Kaagveres ise teisipäeva õhtul kella 19-20 vahel ja võisin näha ning pildistadagi, kuidas kõigepealt hakkas häälitsema alarm, järgnes rõõmus kisa, peagi hüppas mõni poiss üle aia, tegi seejärel sigareti ning kalpsas mõne aja pärast aeda tagasi. Ma ei hakanud nendega kõnelema, sest igasugune võimalus meediakangelaseks saada annab neile ainult hoogu juurde.

Lapsed ei tohiks mingil juhul kooli territooriumilt ilma saatjata väljuda, paljud neist on saanud kriminaalkorras karistada ja saadetud kooli kohtu otsusega. Ent ometi teevad nad seda pidevalt. Kogu see nüüdisaegsete pedagoogiliste meetodite rakendamine käib paraku Kaagvere elanike närvide arvelt. Lapsed rüüstavad inimeste aiamaid ja kasvuhooneid, on lõhkunud auto küljepeegli, tabatud autode uste avamise katsetelt ja nii edasi. Vähemalt ühel juhul on ka autosse sisse murtud ja sealt sigarette varastatud. Tartu lähistel asuvas Kaagveres on omajagu lastega peresid, aga nad tunnistavad, et julge enam oma lapsi õhtuti välja lasta.

Kaagvere asula kortermajad tekkisidki suuresti erikooli ümber. Kord oli siin nõukogude ajal karm ja igasugune küla peal hulkumine välistatud. Kohaliku külaseltsi juhatuse liige Kadi Saarso ütleb, et siinsed inimesed on olnud alati kooli olemasoluga harjunud, aga käesolev sügis ületab lõplikult valuläve.

Politsei saab väljakutseid Kaagverre tihti, aga enamasti ei hakka külaelanikud end helistamisega vaevama. Politsei jaoks on tegu omalaadse tuuletallamisega - ajad neid mööda küla taga ja viid siis kooli tagasi, aga mõne aja pärast hüppavad nad jälle üle aia. Sageli pole vaja aga üle aia hüpatagi, sest kooli värav on pärani lahti - miski, mis ei tohiks olla võimalik.

Kaagvere elanik Erika Kivimaa ütleb, et poiste ja ka poistekampade kooli territooriumilt lahkumine on olnud alates sellest suvest igapäevane. «Tüdrukutega selliseid probleeme ei olnud,» räägib ta. Äsja saatis külaselts ka haridus- ja teadusministeeriumile märgukirja, millele ootab vastust. «Nägin ise mõne päeva eest, kuidas kooli töötaja jooksis kolmele aiast lahkunud poisile järgi, aga ei saanud neid kätte.»

Kivimaa on näinud sedagi, kuidas lapsed väljuvad küll kooli territooriumilt koos järelevalvajaga, nagu kord ette näeb, aga ronivad siis justkui muuseas sõiduautode katustele. «Järelevalvaja ütleb, et tulge ikka maha, nii ei ole ilus,» räägib ta. Lapsed katsuvad pidevalt ka trepikodade uksi, mis on siiski enamasti lukustatud. «Üks külanaine karjus nende peale, siis ronisid ühed tagasi üle aia, sellal kui uus seltskond tuli jälle üle - valitseb täielik kaos.»

Piret Saar on tüdinenud koolijuhi Maire Reesti selgitustest, et õpilased kohanevad ja see võtab aega. «Küla tahab ka rahus ja vaikuses elada,» ütleb ta. «Kool on siiski külas, mitte küla koolis.»

Mõnede kohalike meeste seas on hakanud maad võtma ka arusaam, et kui riik ei saa Kaagveres ise korda majja, tuleb seda teha ise ja märksa karmimate meetoditega. «Ütlesin poistele, et kui te veel siin pimedas autode vahel ja aiamaal sõelute, räägime me teiega teist keelt - öelgu teistele ka edasi,» räägib mees, kelle nime me ei avalda. «Meie näeme siin suvi otsa aiamaadel vaeva, aga siis tulevad nemad ja rüüstavad!»

Saar ütleb, et peab päeval lapsega õues jalutades kuulama erikooli kasvandike räuskamist ja ropendamist. «Kui kasvataja loivab talle järgi, siis pean kuulama taustaks roppu sõimu kasvataja aadressil.»

Nüüdispraktikad välistavad laste vabaduse piiramise, kartsa panemisest ja füüsilisest karistamisest rääkimata. Ent Saarso hinnangul on riigi kulul rajatud moodsast koolikompleksist motell, kus kehvadest oludest lapsed saavad riigi lobi peal mugavalt ära elada. Isegi toad koristatakse nende eest ära. Kooli tähtsaim ülesanne peaks olema tuua nende laste ellu seda positiivset rutiini ja distsipliini, mida neil kodus ei ole. Nüüd aga pakub riik noortele küll mugavat elu, lastes neil Saarso kinnitusel seejuures teha, mis pähe tuleb.

Kohalikud inimesed rõhutavad nagu ühest suust, et neil ei ole probleem mitte laste, vaid kooli ning sellega, kuidas seda kooli juhitakse.

Põhjalikumalt loe homsest Postimehest!