Venemaa ajakirjanik Balti venelaste õudsest olukorrast: nad räägivad ainult toidust

Foto: SCANPIX

Viletsasti riides, vaevu edasi liikuvad inimvared, kes suudavad mõelda ainult toidust – see pole jutustus Leningradi blokaadist, vaid Venemaa ajakirjaniku nägemus Eesti ja Läti venelaste tänasest olukorrast.

«Varane õhtupoolik. Mööda tänavat hulguvad lääpa tallatud jalanõudes väsinud naised, lähevad vanunud joomahaisused mehed. Kaubanduskeskuse ukse juures seisab mustuse ja joomapaistetuse tõttu mulatiga sarnanev kodutu. Sealsamas kerjab almust eideke, kellel pole kas süüfilise või melanoomi tõttu enam nina. Pood on räpane, poolpurjus inimesed sobravad allahinnatud kauba seas ja iga teine läheb kassasse suitsukana koiva ja õllepurgiga – see on õhtusöök. Samas kõrval on putkad, kus müüakse Hiina päritolu kingi ja sukkpükse, suurtes plastämbrites kohupiima, maksavorsti ja pelmeene.» Nii algab Venemaa portaali Gazeta.ru ajakirjaniku artikkel Riia venekeelsete elanike elust. Tähelepanuta ei jää ka Eestis elavad venelased.

Inimvared putkade ümber

«Igas putkas mängib muusika. Juurdeehituses küpsetatakse kebabi. Selle sabas seisavad vaikides kurvameelsed inimesed. Kõik on halvasti riides, juuksed rasvased, isegi naiste pead kisuvad kiilaks. Neid jälgivad plastämbritel istuvad müüjad, kes kauplevad porgandite, kukeseente või alõtšaga. Järgmises putkas on kasiino, ülejärgmises müüakse vorsti.

Inimeste jutt keerleb eranditult toidu ümber. Üks naine jagab ilma munata tehtud kartulikookide retsepti. Teine räägib, kuidas leidis kuskilt kauplusest 39-sendiseid makarone ja 12 senti maksva kohvi «3 in 1». Just nimelt senti, sest tegevus leiab aset Riias. Bolderāja rajoonis, mis on venelaste rajoon,» vahendas Rus.Postimees.ee Venemaa portaali.

«Venelased Baltikumis – Venemaa suurlinnade elanikel on harjumatu näha linnu, kus kõiki räpaseid töid teevad venelased. Ja kus kõige vaesemad ja kõige halvemini riides inimesed räägivad vene keeles. Eestis ja Lätis nägin koristajate, tanklatöötajate, supermarketite kassiiride ja teetöölistena töötamas eranditult venekeelseid (Leedus ukrainakeelseid) inimesi.

Meie kaasmaalasi on rahva hulgast lihtne ära tunda: nad on riides 10-20 aasta taguse moe järgi. Lätis näevad venekeelsed inimesed välja pisut elegantsemad kui Eestis, sest nõukogude ajal saadeti Lätti insenere, õpetajaid ja ametnikke, aga Eestisse töölisi ja isegi kohtuotsusega «keemiasse» mõistetud kurjategijaid. Selle-eest on Läti intelligentsed venelased aga väga vaesed,» tõdeb ajakirjanik.

Vene varas Eestisse ei koli

Riias on palju Venemaa ametnikke, kes on varastanud nii palju, et Lätis elamiseks juba jätkub, aga Lääne-Euroopa jaoks jääb veel väheks. Eestis on olukord parem, aga sinna emigrandid ei sõida – liiga võõras kultuur ja väga keeruline keel. Peale selle on eestlased oma ksenofoobia poolest pidevalt Euroopa Liidus esikohal.

Ka Eestis on täiesti depressiivsed piirkonnad. «Vene» maakond Ida-Virumaa ning Tallinna ja Tartu äärealad ei sarnane kuigi palju Euroopaga ning seal võidakse vabalt öösel autol rattad alt ära varastada. Eesti linnades pargitakse kaootiliselt ja rikutakse liikluseeskirja. Äärelinnades pole ühtegi mänguväljakut. Ainult suurte kaubanduskettide supermarketid ja kiirtoiduputkad.

Leedus polevat autori sõnul venelaste «getosid» ega inimeste eristamist rahvuste järgi. Leedu olevat sama vaene kui Läti, aga üldiselt räägib autor Leedust siiski kiitvalt.

Lugu lõpeb ajakirjaniku tagasipöördumisega Venemaale, nimelt Pihkvasse. Pihkvasse suhtub autor millegipärast suure põlastusega, kuid märgib siiski, et erinevalt Baltikumist pole seal kerjuseid ning igal pool on laste mänguväljakud.

Vene ajakirjaniku Baltikumi reisikiri on täies mahus kättesaadav siit.