Peredraama tagajärg: väike Eesti kodanik aeti Narva kooli ukselt tagasi

Vanaema Larissa ja tema lapselaps Eldar otsivad võimalust kooli minekuks... ega taha kuulda lapse emast. Ebasündsad fotod pole temast just parim meenutus. Foto: Ilja Smirnov

Kaheksaaastase Eldari saatus on praegu justkui pandud pausirežiimile: poiss toodi suvel ära ema juurest Saksamaalt, kuhu naine oli sõitnud paremat elu otsima ning nüüd elab poiss lindpriina vanaema juures Narvas, omamata võimalust koolilaua taha istuda. «Ma ei lase teda ukse lävelegi,» teatas otsustavalt eakas naine, kui sai teada, et tema tütar saabub eeloleval pühapäeval pojale järele. Poiss ise ei soovi ema juurde naasta, kaevates tema käitumise peale. Laps tahab hoopis kooli minna.

Vanaema Larissa on juba eakas, kuid vaimselt ja füüsiliselt tugev naine jalutab koos lapselapsega Narva tänavatel. Nad mõlemad unistavad, et Eldar saaks minna lähimasse Narva kooli ning et 8-aastase lapse elu kulgeks taas normaalset rada pidi, kirjutab Rus.Postimees.

Eldar ja tema ema – isa poisil pole – kolisid Berliini 2015. aasta juunis.  Narva jäänud 70-aastane vanaema nimetab oma tütart avalikult ebaviisakate sõnadega, mis iseloomustavad tolle käitumist ja eluviisi. Vanaema kasvatas tütrepoega enne nende kolimist Saksamaale ning teeb seda ka praegu.

Larissa endine mees, Eldari vanaisa tõi tänavu juulis lapselapse üheotsa piletiga Berliinist vanaema juurde Narva tagasi. «Ma küsisin mehelt: miks ta ei toonud last koos tagasisõidu piletiga? Poiss peab ju kooli minema. Tema vastas, et Eldar sai sealt suuri vaevu tulema, aga tütar on juba parandamatu: talle tuuakse pidevalt mingeid pulbreid, ta magab päevade viisi… Vaat selline on meie ema – minu lihane tütar,» on Larissa juba olukorraga leppinud.

«Kaks aastat on poiss seal üürikorteris nii palju kannatanud!» räägib naine, hoides pisaraid tagasi, et lapselapse psüühikat mitte veelgi tugevamini traumeerida.

Kergemeelne ema

Narvas sündinud Eldar elas juba vanaema Larissa juures, kui tema ema 2010. aastal sõitis tööle Saksamaale. «Aga kohtunik otsustas 2015. aastal, et kui poisil on ema olemas, siis ta peab olema koos emaga,» - nii läkski laps 2015. aastal koos kergemeelse emaga välismaale, aga vanaema ei suutnudki tõestada oma õigust eestkostele. «Palusin pisarsilmi kohtus seda mitte teha! Näitasin fotosid: millises asutuses on teda pildistatud…».

Need fotod on Larissal ka praegu käekotis, kuid ta võtab need välja vaid siis, kui Eldar läheb eemale ning ei näe oma ema avalikult liiderlikes poosides ja rõivastes. Larissani jõudnud andmete kohaselt töötas tema tütar Saksamaal küll massaažisalongis, küll restoranis ja kes teab, kus veel, kuid nüüd olevat asjalood päris halvad.

«Saage aru, me oleme Eesti kodanikud ja ma tahan, et poiss elaks ja õpiks siin. Ma isegi ei palu materiaalset abi, mul on korralik pension ning jõudu seni jätkub,» on Larissa peaaegu ahastuses.

Eldar ise on ajakirjanikuga rääkides esialgu pisut kohmetunud. Kinnitab, et ta tahaks minna kooli Narvas, aga Berliini ema juurde naasta ta ei taha. Vanaema ostis talle juba valmis koolirõivad, pliiatsid, vihikud ning muud vajalikud asjad ning pani need seljakotti, mille kinkisid neile sugulased.

Poiss tahaks uuesti minna esimesse klassi: «Ma ei lõpetanud siin isegi lasteaeda,»- meenub Eldarile tema elu Narvas. Berliinis ei saanud ta teist klassi lõpetada, sest ema enam tema järele ei vaadanud ning kooli ei viinud. Eldari sõnul tundis ta end Berliini koolis halvasti: «Sest seal mind aeg-ajalt peksti ja mõnitati». Berliini koolis on lapsed valdavalt sakslased, kuid on ka paar venelast, rääkis poiss.

Peagi poisi pelglikkus kaob ning ta hakkab episood episoodi järel – mis tulevad kui sähvatused lapse mälust – rääkima oma ebameeldivustest koolis ja kodus. «Ükskord võttis ühe teise klassi poiss, ilmselt viiendast, mul peast kinni ning lõi mind põlvega silma,» jutustab poiss katkendlikult.

Vanaema kuulab, pigistades murelikult hambad kokku ning tema süda tahab suurest murest lõhkeda. «Eldar rääkis mulle,  et ükskord viis kiirabi ta ära, aga talle järele tuli mingi tädi, mitte ema. Ema polnud kõrval ei talvevaheajal ega aastavahetusel – poiss elas võõras vene peres. No kuidas saab nii, et ei võta pojaga isegi uut aastat vastu?!» painavad Larissat juba mitu aastat sellised mured.

Eldar astub aeg-ajalt juurde ning meenutab midagi, näiteks: «Ema ka peksis mind kogu aeg…» Või selline lugu: «Ta riivas mu mänguasju, Legot, ja need kukkusid maha. Mõned veeresid kapi alla, ta (ema) aitas seda üles tõsta, aga seejärel lasi meelega lahti ning see muljus mu käsi». Siinkohal tahaks väga uskuda, et poiss kõigest lisab värve või fantaseerib midagi juurde.

Kui küsida, kas oli midagi head, siis meenub Eldarile, et oli hetki, kui tal oli emaga hea olla – naine embas teda ja ostis mänguasju. «Ja käisime basseinis ujumas».

Kooliõiguseta väike kodanik

«Seni ootame vastust – kas ma võin siia jääda või mitte, ma võiksin juba koolis käia,» sekkub poiss taas ootamatult täiskasvanute vestlusesse tema saatusest.

Augustis läks vanaema Saksamaalt ära toodud lapselapsega Narva lastekaitse inspektori juurde. Ametniku kabinetis märkas Larissa, et inspektor kirjutas Eldari jutu hoolikalt üles ning tegi dokumentidest koopiad. Kuid pärast seda ei toimunud midagi ning paar päeva enne 1. septembrit tuli vanaema uuesti, et saada selgust, kuhu laps võib õppima minna. «Ütlen, et määrake ta kasvõi mingisse kooli, kui mitte 1. septembrist, siis neljandast – aga nemad ei kiirusta».

Selgus, et Narva linna sotsiaalametis otsustati, et poiss on Saksamaa elanik, see aga tähendab, et kõik küsimused tuleb otsustada koostöös Saksamaaga. Sotsiaalküsimuste eest vastutav abilinnapea Tatjana Patsanovskaja selgitab: «Info selle perekonna kohta on edastatud sotsiaalkindlustuse osakonna kaudu, mis tegeleb lastekaitse rahvusvaheliste küsimustega, ning on jõudnud juba Saksamaani. Küsimus poisi edasise saatuse kohta lahendatakse koos selle riigiga, kuhu ta on sisse kirjutatud».

Patsanovskaja rõhutas, et kodakondsuse küsimus – aga kordame veel kord, et poiss on Eesti kodanik – pole antud juhul oluline, nagu ka sissekirjutus. «Ilma selle riigita (Saksamaata) ei saa me midagi otsustada, aga kui laps oleks suures ohus, siis kahtlemata võetaks ta ära ja nii edasi».

Riigi seisukohast on käesoleval juhul lapse seaduslikuks esindajaks ainult tema ema, kellel on õigus otsustada lapse saatuse üle. Nagu ütles abilinnapea Patsanovskaja, võttes arvesse asjaolusid, vajab olukord Saksa kui ka Eesti sotsiaalametite teravdatud tähelepanu. Samas peavad sotsiaalametid suhtuma mõnevõrra kriitiliselt suhtuma kõigesse, mida räägivad nii vanaema kui ka tema mõju all olev laps.

Mis puutub kooli, siis Narva võimud justkui otsivat võimalust panna Eldar koolipinki. Linnavalitsuse kultuuri- ja haridusosakonna juhataja asetäitja Viktoria Lutus teatas Rus.Postimehele, et nad informeerivad välja valitud kooli – Narva Kesklinna gümnaasiumi direktorit. Kuid ametnik kinnitas samas, et formaalsuste kooskõlastus ei lähe kiiresti. «Lapsel pole siin kohapeal ametlikku esindajat, ta asub praegu Saksamaal,» viitab Lutus peamisele probleemile, kuid tunnistab samas: «Ei tohi lasta juhtuda, et et poiss ei lähegi kooli».

«Siin on väga palju küsimusi,» kinnitas haridusameti asetäitja Larissa Degel, märkides, et lapse kooli panemiseks on vaja mitte ainult tema ametliku esindaja avaldust, aga ka sissekirjutust, mis nii öelda viitaks konkreetse koolilapse administratiivsele seosele konkreetse kooliga. «Kui ta on Eesti kodanik, siis ta peaks registreeruma ühes meie kohalikest omavalitsustest,» - soovitas ametnik ning ring sulgus taas seaduslikul vanemal.

Ema Ljuba: «Nüüd saab kõik korda»

Rus.Postimehe ajakirjanikul õnnestus saada ühendust Eldari ema Ljubaga, kes asus vestluse ajal Saksamaal. Naine teatas kohe, et ostis juba lennupiletid ning ta saabub 10. septembril Eestisse, et viia poeg tagasi Berliini. Seal on ema sõnul poisil sissekirjutus, last ootab koolis teine klass, aga tema saab lapse jaoks abiraha. «Mul on töökoht, seepärast pole vaja poissi Narvas kuhugi määrata,» teatas Ljubov, kui kuulis, et poiss kavatseb õppida Narvas.  Naine teatas samuti, et tema Eestis elav isa lubas sagedamini Berliini külastada ning kasvatada väikest Eldari.

Naine tunnistas telefonivestluses, et oma emaga on tal suhted väha halvad. Kui see poleks nii, siis ta polekski vastu, et Eldar jääks vanaema juurde ning õpiks Narvas. «Ta ei lase mul pojaga suhelda, kõikvõimalikul viisil ähvardab mind ning ma lihtsalt ei saa temaga rääkida.»

Samas Ljubov eeldab, et kui ta tuleb Narva Eldarile järele, siis on kõik hästi ja poiss tahab jälle koos emaga olla. «Ta on liiga isepäine, nagu mina isegi, aga ta on ikkagi veel alaealine – ja kõik läheb hästi,» püüab ema veenda nii ennast kui ka ajakirjanikku. «Viimane aasta oli meile väga raske, kuid nüüd saab kõik korda.» Naine kordab paar korda, et ta tahab oma perekonda säilitada.

Tõepoolest, emal on õigus poja saatust määrata, kuid Eldar ja tema vanaema kardavad väga, et Ljubov tõepoolest tuleb lapsele järele. Eriti kardab Larissa seda, et tütar võib kaasata politsei, et lõhkuda korteriuks maha ning see traumeeriks Eldari psüühika täielikult.

«Ma ju keelasin tulla minu korterisse,» meenutab Larissa tütre eelmist Eestis-käiku. «Veebruaris jättis lapse kolmeks päevaks minu juurde, ise jõi kolm päeva ja tegeles veel millegagi, pärast aga tuli ja märatses, mõnitas oma poega igasuguste sõnadega nagu «pe...t», «de…l» ja vä…s». Mõistate?! Öelda nii lapsele näkku!!! Ta tahtis poisi purjuspäi kell üheksa õhtul ära viia, aga mina kutsusin politsei. Pärast ütlesin talle: Ljuba, sellel aastal ära rohkem tule, las vanaisa toob lapse ära.»

Siis juhtus veel üks ehmatav lugu: mais helistasid Larissale tütre naabrid Berliinist: «Naabrinaine rääkis, et poiss jookseb õhtul mööda maja, koputab ustele, palub süüa ning seletab kõigile, et tema ema on purjus, aga vanaema Narvas ning ta tahab vanaema juurde.» Siis hakkas Larissa Eestis abi otsima, helistas lastekaitsjatele, sealt suunati ta ametnike juurde, aga keegi hiljem temaga ühendust ei võtnudki.

Ametnikel tuleb kiirustada

Pärast ajakirjanduse sekkumist suunas Narva linnavalitsuse kultuuri- ja haridusosakond vanaema koos lapselapsega nende poolt välja valitud kooli, et kasvõi mõneks ajaks nende närve rahustada. Kuid täna päeval teatas Larissa, et Narva Kesklinna gümnaasiumis poissi klassiruumi ei lastudki, kooli direktor aga palus homme, so reedel enam mitte tulla. «Keelati kooli tulla,» rääkis vanaema ahastusega.

Narva abilinnapea Tatjana Patsanovskaja avaldas Rus.Postimehele veendumust, et pärast Eestist tulnud signaali kontrollivad Saksa sotsiaalteenistused Eldari ema sotsiaalset tausta veel enne, kui ta sõidab Narva. Kui negatiivsed andmed osutuvad tõeks, siis arvestatakse kahe võimalusega: kas piiratakse vanemlikke õigusi kohtu kaudu või vormistab ema vanaema nimele notariaalse volituse lapse esindamiseks. «Kui jutt käib lapse esmasest õiguskaitsest, siis see küsimus lahendatakse kohtus sõna otseses mõttes ööpäevaga,» selgitas Patsanovskaja.

Täna, nähes ette Eldari ema peatset saabumist, otsib vanaema juba võimalust astuda äärmuslik ja väga kaheldav samm – peita laps kuhu iganes, võib-olla isegi viia ta Tallinna, lootes, et tütrel ei jätku soovi teda edasi otsida. Perekonflikt ähvardab eeloleval pühapäeval paisuda dramaatilise äärmuseni. «Aga kuidas siis edasi olla?!» palub eakas narvalanna leida lahendust.