Kreeka ministri vastus Reinsalule: me ei saa eitada Nõukogude Liidu olulist rolli vabadusvõitluses

Kreeka ajalehes Tribute ilmunud Eestist rääkiva artikli kujunduspilt. Foto: Kuvatõmmis artiklist.

Justiitsminister Urmas Reinsalu poolt Kreeka justiitsministrile 30. augustil saadetud kirjale saabus esmaspäeval vastus, kus Stavros Kontonis selgitab oma põhjuseid, miks ta ei osalenud kommunismiohvrite mälestuspäeval Tallinnas.

Postimees avaldab täismahus vabatõlke Kreeka ministri Stravos Kontonise kirjast Urmas Reinsalule:

Lugupeetud Urmas!

Tänan Teid kirja eest, mille 30. augustil 2017 saatsite ning mille ma suure huviga läbi lugesin. Kiri puudutab 23. augustil 2017 Teie kodumaal toimunud konverentsi pealkirjaga «Kommunistlike režiimide kuritegude pärand 21. sajandi Euroopas», kus Kreeka valitsus, nagu ka mitmete teiste Euroopa riikide valitsused, otsustas mitte osaleda.

Olgugi et märgite kavalalt, et mitte poliitikud ei kirjuta ajalugu, vaid teadlased nagu ajaloolased, filosoofid, sotsiaalteadlased, politoloogid jne, viitab Teie kiri siiski otseselt Euroopa 20. sajandi ajaloole ega väida õigupoolest, et ajalugu ja poliitika oleksid poliitiliste ja ideoloogiliste probleemide suhtes erapooletud. Ent seda domineerib siiski mineviku konkreetsel viisil tajumine, mis on ka Teie kodumaa kogemuses olulisel kohal.

Veel enam, kas on võimalik, et, nagu Teie ütlete, demokraatlike ja parlamentaarsete riikide justiitsministrid näitavad austuse puudumise ja inimõiguste mitte kaitsmise suhtes üles hooletust? Kindlasti mitte. Minu tõelistel ent kontrollitud emotsioonidel põhinev meenutus 20. sajandist annab selgelt aimu, et peamised ja kõige olulisemad ohud inimeste vabadusele olid fašism ja natsism.

Ajalooliselt ületamatute mõõtmetega genotsiid ja õnnetus kogu inimkonnale, inimajaloos enneolematu. Kui kogu demokraatlik tiib ei oleks seda võitlust II maailmasõja ajal võitnud, elaksime meie eurooplastena praegu pideva natsirežiimi täieliku terrori all. Me ei saa eitada olulist rolli, mida selles vabadusvõitluses mängis Nõukogude Liidu armee, mis kuulus antifašistlikke jõudude liitlaste hulka. Seega kuidas saaksime võrdsustada natsismi armee ja riigiga, mis natsismi hävitas? Kas see ei viiks meid lõpuks järeldusele, et II maailmasõja tulemus oli mõttetu, kuna võitlus toimus kahe sarnase ja samasuguse totalitaarse režiimi vahel?

Minu vaade natsismi ja kommunismi mitte samastada tugineb ajalooliste allikate lugemisele, minu poliitilisele kogemusele Kreeka vasakpoolses poliitikas ning minu kodumaa üldisele kogemusele, mida toetab oluline fakt, et Kreeka ei ole antud arutelusse mittepuutuvatel asjaoludel 20. sajandil kommunistliku režiimiga, autoritaarse või muusugusega, kokku puutunud, küll aga oleme kogenud hävitavat Saksa natsiokupatsiooni aastatel 1941 kuni 1944, kolme antikommunistlikku diktatuuri (1926, 1936–1940 ja 1967–1974) ning kodusõjajärgset varjatud antikommunistlikku parlamentarismi kui kommunismi jälitamise nime all kiusati taga mitte ainult kommuniste, vaid ka vasakpoolseid ja poliitilise spektri keskel asuvaid kodanikke, nii vanglates kui eksiilis, neid piinati ning samuti ei võetud neid tööle, vähemalt mitte avalikku sektorisse.

Nagu mõistate, on olemas ka Kreeka 20. sajandi kogemus, mis vastab äärmuslikule ja täielikule parempoolsusele.

Ülalmainitu ei tähenda, et me aktsepteerime Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu armee poolt ning seda, mis järgnes kuni 1990. aastani, ega tagakiusamisi ja inimõiguste rikkumist, mis on toimunud nii Teie kodumaal kui mujal stalinistliku režiimi ning sellise kommunismi versiooni nimel. Tagakiusamisi, mis ei puudutanud natsismiga reaalselt seotud inimesi või okupatsiooni valitsuste ministreid, vaid tavalisi inimesi, ilma põhjuseta või tavaliste poliitiliste kaalutluste vastaselt.

Samuti ei kiida me heaks maailma jaotamist 1945. aastal, millele ei kirjutanud alla ainult Stalin, vaid ka G. Churchill ja Fr. D. Roosvelt. Nagu Te teate, ning ma olen kindel, et olete ka põhjalikult uurinud, ei ole Euroopa vasakpoolsus, ning eriti algne kommunistlik ja marksistlik vasak pool kunagi olnud monoliitne või stalinismi pooldav. Vastupidi, ma võiksin väita, et taas tekkinud marksismi- või kommunismilaine, või eurokommunism ning Kreekas pärast 1968. aastat Kreeka kommunistliku partei näol, nii sise- kui Lääne-Euroopas, on alati eristunud ning mõistnud hukka tagakiusamised, likvideerimised, vangilaagrid ning stalinistlike režiimide õiguste rikkumised nn tõelise sotsialismi sildi all, Nõukogude Liidu interventsiooni Ungaris 1956. aastal, Tšehhoslovakkias, Praha kevade augustis 1968, Jaruzelski diktatuuri Poolas aastal 1981, Katõni massimõrva jne.

See ideoloogiline tiib on alati hukka mõistnud autoritaarsed ühe partei ponnistused ning on toetanud sotsialistlikku sotsiaalsüsteemi, mis põhineb mitmeparteilisel demokraatial, poliitilisel vabadusel ja enesejuhtimisel, mis kõik erineb stalinistlikust kommunismist väga oluliselt. Veel enam, vasak pool, milles mina kaasa lõin ning endiselt aktiivne olen, nägi stalinismi kui suurimat laimu kommunismile ja seega parimat neoliberalismi värbajat ning see hakkas aja jooksul toetama seisukohta, et sotsialismi ehitatakse kollektiivselt ja demokraalikult tööliste mitte tankidega.

Mõistan, et Teie ei nõustu struktuuriliselt selle vaatega, mis vastab sellele ideoloogilisele taustale, millest mina tulen, ent mis minu arvates ei saa ka õigustada natsismi ja kommunismi võrdsustavat identifitseerimist. Identifitseerimist, mis kahjuks sisaldub ka Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009 resolutsioonis ning 2006–2007 kommunismivastases memorandumis.

Selline ajalooline identifitseerimise vaatepunkt mitte ei eita ainult 20. sajandi kommunistlikku ja sotsialistlikku kogemust vähendaval viisil, vaid ka Prantsuse revolutsiooni, mis on Euroopa valgustuse ajalooline maatriks. Kas peaksime ka «Prantsuse revolutsiooni kuriteod» hukka mõistma vastuoluliste terrorismi ilmingute tõttu? Kas Venemaa peaks jääma mahajäänud feodaalriigiks, kergeks saagiks natsismile ja tolle ajastu Saksa militarismile, vältima Vene revolutsioone ning seda, mida Briti ajaloolane Hobsbawm nimetas äärmuste ajastuks?

Kas Ameerika ühendriikide kodusõda, mis kusjuures põhjustas suurt varanduslikku ja muud kahju Lõunaosariikide valgele elanikkonnale, oleks tulnud vältida ning mustanahaliste ameeriklaste orjus säilitada? Kas peaksime „ristiusu kuriteod“ hukka mõistma vägivaldse ristiusu ning inkvisitsiooni tumeda mineviku tõttu? Usun, et Te ei nõustuks nende ajalooliste sündmuste loogiliste järeldustega. Kuna meie valitsus ei jõuaks kunagi kokkuleppele, otsustasime lihtsalt Teie hiljuti korraldatud konverentsil mitte osaleda. Usun, et mõistate minu põhjendusi.

Igal juhul ei saaks liikumine nagu kommunistlik ja sotsialistlik marksismi laine, mis on hõlmanud, organiseerinud ja mobiliseerinud töölisi, tavalisi vaeseid inimesi ning radikaalset intelligentsi üle kogu kapitalistliku maailma võrdse poliitilise demokraatia ideoloogia eest – meenutage, kui paljud hääletasid 19. sajandi Euroopas, mahasurumise ja ekspluateerimise lõpetamine ning sotsiaalsed õigused, vabaduse ja sotsiaalse võrdsuse kombinatsioon, hoolimata oma vigadest, rõhuvatest ja bürokraatlikest häiretest ning allakäigust mõnes riigis, kus seda püüti rakendada – see kõik ei saaks kunagi olla võrdne jõulise liikumisega, mis algselt tugines rahvuste ja rühmade ebavõrdsusele, äärmuslikule militarismile ja natsionalismile, väljapressimistele teiste inimeste kulul, okupeerivate klasside ja rühmade toetamisele, Euroopa tööliste liikumiste kokkuvarisemisele, patriarhaadile ning absoluutsele rassismile.

Juutide, kommunistide, sotsialistide, demokraatide, seksuaalvähemuste vangistamine, ümberasustamine ning hukkamine, Ida-Euroopa, sh Nõukogude Liidu vabariikide, Poola ja ka Balti riikide muutmine Saksa rassiaristokraatide orjadeks, nagu ajaloolased on seda aastakümneid kirjeldanud. Nii kaua kuni me nõuame stalinismi – liikumise, mis tegelikult nendele riikidele aluse pani, liikumise, mis on aastakümneid lääne tööliste elu parandanud – lugematute ebaõiglaste tagakiusamiste puhastamist, ei võrdsustata ajalooliselt seda natsismi õudusorgiaga, ei poliitiliselt, filosoofiliselt ega ajalooliselt.

Tulles tagasi meie debati algsete mõõtmete juurde, usun siiralt ning väga sõbralikult, et meie demokraatlike ja õiguslike kordadena võime kõik Euroopa ajaloo küsimused, erandina ühemõtteline natsismi-fašismi küsimus, üle anda ajaloolastele ning poliitilistele erakondadele, sotsiaalsetele organisatsioonidele ja seda avalikus debatis teadlike ning väsimatult aktiivsete kodanike, naiste ja meeste vahel.

Vastupidine tee viib stsenaariumini, mis ei too kaasa ainult võimalikku poliitilise tegevuse, eriti vasakpoolse, kriminaliseerimist, vaid ka võimaliku ajaloo manipuleerimise ja kriminaliseerimise. Kuna Teie tulete riigist, mis on kogenud sotsialismi autoritaarset versiooni ja vormi, mäletate kindlasti juhtumeid fotode ja portreedega, mis muutusid pärast igat muutust võimupartei juhtimises. Püüame aastal 2017 seda olukorda mitte taasluua.

On selge, et oleme eriarvamustel kuna Teie samastate ideoloogiaid ja poliitikaid, ent loodan, et saame konstruktiivse dialoogiga jätkata – sest see ju ongi see, mida meie ühine Euroopa kultuur nõuab ilma demoniseerimiseta.

Lugupidamisega, Stravos N. Kontonis