99-aastase mehe meenutus 1. septembrist Koplis: kooli läksin auruveduriga

99-aastane väliseestlane Endel Uiga ja tema fotonäitus Rahva Raamatus. Foto: Erik Prozes

Eesti Vabariigist vaid nädalajagu päevi noorem Endel Uiga kirjutas Kopli poisi koolimälestusi ehk enda 1. septembrist meenutusi.

Uiga kirjutab:

«Kasvasin üles Koplis, Tallinna üks viletsamaid linnaosi, mis asus Kopli poolsaarel ligi 5 km linnast eemal. Selle oli Vene ajal asustatud Balti Laevatehase poolt, mis nüüd enam ei töötanud ja jättis maha palju umbkeelseid ja töötuid venelasi, kes moodustasid ligi kolmandiku elanikkonnast. Minule noorelt oli see aga üks suurepäraseimaid ümbrusi: oli nii merd kui metsa ja tuhandeid võimalusi noortele oma fantaasia ja aktiivsuse rakendamiseks. Ühiskond vaatamata kahele rahvusele oli heas koostöös: ma ei mäleta ei ühtegi lahkelu, tüli ega kuritööd.

Mu algkool algas kuueaastaselt Kopli algkoolis, kus klass oli segatud venelastega. Mäletan, et esimene õpetaja ülesanne oli klassivanema valimine. Kui õpetaja küsis, keda selleks soovite, siis kõikide käed olid püsti. Lähemal kuulamisel aga selgus, et enamik tahtsid ennast näha selles positsioonis. Kui minu järjekord tuli, olin vist esimene, kes oma sõpra soovitas sellele kohale. Olin väga üllatanud, kui õpetaja valis mind ja seega oli see oli minu elu esimene ja ka viimane poliitiline positsioon.

Paljude umbkeelsete venelaste tõttu ei olnud Kopli kooli tase hea ja mu vanemad otsustasid mind saata lähemasse linnakooli. See oli Sõja tänaval, praegu Kalamaja Põhikool, väga ligidal Kopli trammi lõpppeatusele. Niisiis pidin kooli sõitma trammiga, kuid päris tramm see alguses ei olnud. See oli väike auruvedur, mis vedas kaubavagunit, mille äärtel olid pingid istumiseks. Keskel oli väike raudahi, mis talvel sooja andis.

Kooli jõudnud, pidime riided panema «karteroopasse». See oli sõna, mida ma ei tundnud ja võttis aastaid enne, kui selle päritolust ja mõistest aru sain. Kool oli hea ja küllalt hästi organiseeritud. Mäletan ühte loodusloo tundi, kus seletati, et soojenedes kõik asjad paisuvad. Selle demonstratsiooniks oli väike vaskplaat auguga, kust pall külmalt, kuid mitte kuumutatult läbi läks. Õpetaja käskis mul seda demonstreerida. Niisiis kuumutasin palli bensiini leegil ja näitasin, et see august läbi ei läinud. Siis õpetaja ütles mulle, et mu eksperimendis oli suur viga. Keegi klassis seda ei märganud enne, kui õpetaja seletas, et unustasin näitamata, et pall külmalt sealt läbi läks. Millegipärast on see mulle terveks eluks meelde jäänud kui oluline õppetund selgest mõtlemisest ja loogikast.

Spordiga meil koolis palju tegemist ei olnud. Oli võimlemise tund, igal suurel vahetunnil jalutasime kõik saalis ringi ja kooli hoovis oli ligi 20-meetriline puutala, kinnitatud umbes 20 cm kõrgusele maapinnast. Sellel pidasime võistlust kahe grupi vahel, kes sealt pidid läbi murdma ilma kukkumata. Peale selle olid kevadel koolidevahelised spordivõistlused, mida vaadati innukalt. Mina nendest osa ei võtnud, kuna olin kesine sportlane. Teiseks tähtsamaks sündmuseks oli Zeppelini vaatamine, kui see Tallinnast üle lendas.

Minu huviala oli rohkem teadus ja tehnika ja seal ma siin tegin oma esimese leiutise. Meil sai väga populaarseks puidust püstol herneste tulistamiseks. Sel oli püstolikuju, kuhu puuriti läbi paras lasketoru. mille sisse käis sisse varbkolb, mille ühte otsa olid kinnitatud kummipaelad. Kui kolb tagasi tõmmati, siis lahti laskmisel paelad kiirendasid kolbi ja see lasi välja torusse pandud herne. Püstoli puuduseks oli, et selle laadimine oli kohmakas. Minu leiutis oli, et puurisin laskeaugu peale teise kanali, mis oli oma lõpul ühenduses lasketoruga. Seda võis herneid täis laduda ja kui laskepulk tõmmati tagasi, siis langes sealt uus hernes kolvi ette. Nii võis kiiresti palju herneid tulistada. Patenti ma sellele ei võtnud, kuid seda produtseeriti ohtralt.

Olin üsna kuulekas õpilane ja ainult üks kord olin hädas, kui mind süüdistati salakaubaga hangeldamises. See oli minu «kakussi» afäär. Ma ei mäleta millal, kui järsku oli me koolis saadaval kookospähkli koori, mida me kakussiks nimetasime. See oli maitsekas närimiseks ja seda sai nii mõnegi klassivenna käest 5 või 10 sendi eest osta. Seda tegin ka mina ja mõnigi kord läksin jala koju, et säilitada 5 senti kakussiks. Siis aga panin tähele, et kakuss peale lõunat tublisti kallimaks läks, kuna kogu saadetis oli läbi müüdud. Mulle tuli kaval mõte, et söön ainult poole oma hommikusest ostust ja müün teise poole kahekordse hinnaga. See idee töötas ja nii sain süüa natukene vähem kakussi, kuid mul oli kapital jälle ostmiseks. Korraga aga hakkas koolijuhataja uurima, kust see kakuss tuli ja keegi andis minu kui selle müüja nime. Nii olin ootamatult koolijuhataja ees, mis juba iseenesest oli kardetav positsioon, ja mind hakati pinnima, kust ma kakussi saan. Võttis vähe aega, kuni ma selgeks sain teha, et  olin puhas ärimees ja sellega siis pääsesin ilma karistuseta.

Kooli lõpetanult olin küllalt edukas, et pääseda Tallinna Tehnikumi, kus soovijate arv oli peaaegu kaks korda suurem, kui vastu võeti. See oli tugev kutsekool, kus valmistati ette tehniku kutsele. Võrreldes teiste erakeskkoolidega peeti meid labakinda poisteks, sest enamik meist kuulus lihtrahva sekka. Kool oli aga võimas, noore direktori Nurmiste juhtimisel, mis andis tugeva aluse mu haridusele. Minu õnneks avati just TTÜ Tallinnas ja nii sain veel ligi kümme aastat koolipigis istuda, kuni ma nüüd tasemele olen jõudnud, et ma enam-vähem tean, mida ma ei tea, ja see on nii mõndagi väärt.»