/nginx/o/2011/04/21/562858t1h2e12.jpg)
Otsustajate valikud perepoliitikas on äärmiselt keerulised, sest valida tuleb nii eri huvigruppide (laste versus eakate) kui ka toetuste põhimõtete (universaalselt kõigile või ainult abivajajatele) vahel, tõdes Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsar.
«Perepoliitika on sisemiselt väga vastuoluline. Kõige sügavam vastuolu peitub selles, et perepoliitiliste vahenditega üritatakse mõjutada ühiskonna füüsilist taastootmist ehk sündide arvu; teiselt poolt aga toetada ühiskonna tootlikkust ehk toota ressursse, mida hiljem ümber jagada,» rääkis Kutsar statistikaseltsi konverentsil «Kas Eesti rahvas jääb püsima?».
Poliitilised valikud on aga keerulised, sest kui raha ei jätku, tuleb muuhulgas otsustada, kas toetada lapse sündi või lapse heaolu; kas valida universaalsed või ümberjagavad toetused (Eesti seni ainus ümberjagav toetus on toimetulekutoetus).
Sotsiaalpoliitika esimene dilemma seotud poliitikate eri huvigruppidega – lapsed, eakad ja tööealised inimesed. «Need, kes otsuseid teevad, on tegelikult päris suures hädas, sest lapsed on kõrgelt väärtustatud - leidke inimene, kes julgeks öelda, et ta ei salli lapsi? Kõik me armastame neid, iseäranis siis, kui on poliitiliselt kuum aeg,» ütles Kutsar. «Aga eakad on väärikad, ühiskonnapoolse toe juba välja teeninud – nii et keeruline lugu.»
Seega - kuidas lastel läheb, milliseid otsused tehakse, sõltubki Kutsari sõnul suuresti sellest, kui suur on põlvkondadevaheline solidaarsus ja sotsiaalne õiglustunne. Eestis jäävad pensionikindlustusele minevatele kuludele oluliselt alla nii peretoetused kui ka vanemahüvitis.
Teine dilemma puudutab toetuste universaalsust või selektiivsust. Universaalne lastetoetus kehtib meil 1992. aastast ja selle suhteline kaal pereliikmete sissetulekus on aastatega kahanenud. «Seetõttu on selle toime vastakas - see on liiga väike, et leevendada laste vaesust ning liiga väheoluline, et suurendada sündimust. Kuid samas väärtustab ta kõiki lapsi ühiskonnas ning teisalt on ka hea näide põlvkondade vahelisest solidaarsusest.»
«Vanemate, laste ja ühiskonna huve tuleb käsitleda vastastikku kasulikul moel. Kuidas - üht-teist on meil juba tehtud, aga siin on veel suur mõttekoht,» resümeeris Kutsar.
Eesti on OECD riikide võrdluses madalamate sotsiaalkuludega riikide grupis, kuid neist kuludest läheb võrreldes teiste sarnaste maadega märkimisväärne osa perepoliitika kuludeks.«Ses osas on poliitikud päris tublid,» leidis dotsent.
Kutsar tõi ka välja, et kui 2007-2011 valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika seadis eesmärgiks Eesti rahvastiku positiivse iibe sündimuse kasvu, keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi tõstmise teel, siis selle aasta märtsis tõdes riigisekretär Heiki Loot valitsuse saavutustest ülevaadet tehes: «Selle kabineti kesisemaks valdkonnaks jäi perepoliitika, kus suudeti ellu viia vaid 53 protsenti kavandatust». Peapõhjuseks nimetati finantsvahendite piiratus.
Riikidel väga erinevad suundumused
Perepoliitika ülesandeid loetles Kutsar kokku kuus: vaesuse leevendamine ja sissetuleku säilitamine (parim vaesuse leevendaja on töötamine), otsene lastele minevate kulutuste kompenseerimine (näiteks laste- ja peretoetused), tööhõives püsimise toetamine (rõhk naiste töötamisel ja töö-pereelu ühildamisel), sugupoolte võrdsuse suurendamine (peamiselt puudutab naise hoolduskoormuse kahandamist ja pereliikmete vahel jagamist), varase lapseea toetamine (lapsehoolduspuhkus, lastehoiuteenused) ning sündide arvu tõstmine.
Kutsar tõi välja, et perepoliitikad on OECD riikides erinevalt lahendatud. «Ei saa enam öelda, et on kindlad heaolurežiimi maad, vaid elu on kirevamaks läinud,» lausus dotsent.
«Näiteks Põhjamaade valik on rõhuasetusega töö- ja pereelu ühildamisele peredes, kus kasvab alla 3-aastane laps. Siin on kahe teenija-kahe hooldaja mudel ehk mõlemad vanemad töötavad ja hooldavad last,» sõnas Kutsar.
Anglosaksimaades on kasutusel pigem reaktiivne mudel, mille järgi aidatakse vaeseid peresid ja neid, kes hädas(üksikvanemad, koolieelikutega pered jne). Lõuna-Euroopas, Jaapanis ja Koreas on veelgi piiratum toetus, mille tõttu Kutsar nimetas selle mudeli passiivseks ehk riigid midagi nagu teevad, ehkki eriti ei viitsi.
«Ida-Euroopa on endiselt üleminekupoliitikate maade grupiks, kus hästi palju levinud perepoliitilistes mudelites universaalsust, kuid üha enam hiilib sisse ka sissetulekutel põhinevad toetused,» sõnas Kutsar. Kontinentaal-Euroopa on siiani olnud küllalt konservatiivne, aga needki maad on ilmselt liikumas «kahe teenija» mudeli suunas.