Järjekordsed lindpriid pääsevad Harku kinnipidamiskeskusest vabadusse

Harku kinnipidamiskeskus. Foto: Martin Ilustrumm

Harku kinnipidamiskeskusest vabaneb järgmise nädala alguses kaks kinnipeetavat, keda Eestil ei õnnestunud riigist välja saata.

Üks vabanejatest on Mali kodanik, keda päritoluriik ei ole suutnud tuvastada. Eestisse tuli ta koos teiste malilastega üle Venemaa piiri. Kui teised on tagasi Malisse saadetud, siis ühele pole Mali väljastanud selleks vajalikku dokumenti. Politsei- ja piirivalveameti (PPA) välismaalaste talituse juhtivametnik Katrin Tammekun ütles, et mees on enda kohta andnud vastuolulisi ütlusi. Ta ei täpsustanud, milliseid. 

Teine vabaneja on oma kasutütre vägistamise eest rohkem kui kaheksa aastat Eestis vangis istunud Alexey Vronchenko.

PPA keeldus talle elamisloa andmisest. Välismaalaste seadus ütleb, et sellest võib keelduda, kui «välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud».

Politsei on Vene kodanikku Vronchenkot üritanud 18 kuud riigist välja saata, ent Venemaa ei nõustu teda vastu võtma.

«Ma ei oska öelda, mis on see konkreetne põhjus, miks nad ei ole soovinud isikut ära dokumenteerida,» ütles Tammekun. Selleks, et mees riigist välja saata, on PPA-l vaja kehtivat dokumenti, olgu see pass või mõni muu reisidokument, või päritoluriigi poolt väljastatud tagasipöördumisdokument. 

18 kuud on aga maksimumaeg, mil väljasaadetavat võib kinni hoida. See aeg saab 4. septembril täis, mistõttu õiguslikku alust Vronchenkot keskuses hoida enam ei ole.

Samas ei ole meestel õigust ka Eestis viibida. Neist saavad lindpriid, nagu juhtus mullu kevadel nelja aafriklasega. Neid ei olnud võimalik tagasi koduriiki saata, kuna PPA ei suutnud nende isikuid tuvastada. Kolm guinealast ja üks Elevandiluurannikult pärit noormees kolisid esialgu Tallinna kodutute varjupaika. Nad hulkusid päeval mööda linna ringi, sõid supiköögis ning läksid ööseks varjupaika tagasi. Esialgu käisid aafriklased end iga päev ka PPAs näitamas, ent kadusid üsna kiiresti võimude radarilt. Nüüdseks on kõik peale Elevandiluuranniku kodaniku Eestist jalga lasknud.

Küsimuse peale, kas  Vronchenko võib vabaduses uusi kuritegusid toime panna, vastas Tammekun: «Arvestades seda, et ta on oma karistuse ära kandnud, siis tal on võimalus näidata, et ta on õiguskuulekas, aga ma ei julgeks väita, et me saame seda välistada.»

Postimees rääkis Vronchenkoga telefonitsi mais. Tema sõnul ootab kasutütar, kelle vägistamise eest ta süüdi mõisteti, tema vabanemist. 

Eestit peab Vronchenko oma kodumaaks. «Ma sündisin Venemaal, mind toodi siia lastekodust, kui ma olin nelja-aastane. Minu kasuvanemad tõid mu Eestisse,» rääkis ta. «Olen kogu oma elu, 37 aastat elanud siin!»

Vronchenko kahetseb, et võttis omal ajal Vene kodakondsuse. «Ma tegin seda sellepärast, et mu naise vanemad elasid Venemaal. Kuna nad olid eakad inimesed, siis Venemaa kodanikuna ei olnud mul viisat vaja ja me saime neid abistamas käia,» põhjendas ta.

Tal on kindel plaan Eestisse jääda. «Siin on minu perekond, minu lapsed. Ma elan nende nimel, mitte enda nimel. Lapsed käivad siin minuga kohtumas, nad helistavad ja kirjutavad mulle,» rääkis ta.

Mees paigutati kinnipidamiskeskusesse kohe pärast vanglast vabanemist mullu märtsis. Elamisluba oli Vronchenkol viimati aastatel 2003–2008. «Ta esitas uue elamisloa taotluse, millest PPA keeldus. 2013. aastal jättis PPA elamisloa taotluse läbi vaatamata. Aastal 2016 keeldus PPA taas mehele elamisloa andmisest,» rääkis Tammekun.

Harju maakohus tunnistas Vronchenko 2009. aastal süüdi oma 9-aastase kasutütre kehalises väärkohtlemises ja vägistamises. Otsuse järgi astus mees 2006. aasta suvest 2007. aasta detsembrini oma arusaamisvõimetu kasutütrega korduvalt vaginaalsesse ja oraalsesse suguühtesse.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning riigikohus asja edasi ei menetlenud.

Küll aga esitas Vronchenko kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK), kes mõistis mehele hüvitiseks 5200 eurot. EIK leidis, et kohtupidamine Vronchenko üle polnud õiglane, kuna mehe kaitsjal ei võimaldatud kannatanule küsimusi esitada. Vägistatud tüdruku ütlused olid ainus otsene tõend.

Eesti kohtusüsteem leidis, et EIKi lahend ei anna alust asja uuesti arutada, kuna kohtutel oli piisavalt kaudseid tõendeid, et mees süüdi mõista.

Vronchenko väidab aga, et istus süütult kaheksa aastat ja kolm kuud vangis. Nüüd kinnitavat seda isegi tema kasutütar, keda ta kohtuotsuse järgi korduvalt vägistas.