Nädalas 15 eurot toidule: ega see mingi elu ei ole!

Tatar, oad, mais ja oliivid - soodne lõunasöök. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Tartus vastavatud kaupluse Alko1000 juhi julgete sõnade järgi elab nädalas söögile vaid 15 eurot kulutades vabalt ära. Otsustasin selle väite paikapidavuse omal nahal järele proovida.

Kuna ise olen piiratud eelarvega taimetoitlane, lasin mitmekülgsuse huvides samasuguse katse teha ka kerges ülekaalus üle keskmise sissetulekuga 51-aastasel meessoost lähisugulasel.

Kui alguses kõlasid sõnad «15 eurot nädalas» hirmutavalt, siis pärast esimest poeskäiku muutusin palju optimistlikumaks. Kilo tatart maksis kõigest 1,14 eurot, kaerahelbed sai kätte 1,24ga, pakk ube ja tšillikaste lisaks ning olidki kõik toidukorrad kaetud – vähemalt nii arvasin ma eksperimendi esimesel päeval. Ka teine katsealune oli esimesel päeval positiivselt meelestatud ja ostis poest vaid kiirkaerahelbed, röstsaia, munad ja liitrise jogurti, mis kokku läks maksma 1,74 eurot.

Kui esimene päev mööduski mul rõõmsalt hommikuks putru, lõunaks tatart ja õhtuks lillkapsapüreed süües, siis juba teiseks päevaks oli kõrini nii tatrast kui ka hommikusest tööle toidu kaasategemisest. Kõige tipuks magasin hommikul sisse ning nagu kiuste viis töö mind lõunaks, kui nälg juba silme eest mustaks võttis, restorani. Söögilõhnades kadus igasugune üllas soov ajakirjanduse nimel eksperimendist kinni pidada, mistõttu tellisin endale 5,85 euro eest pasta, endal süütunne rinnas pitsitamas. «Hommikul praadisin kaks muna, kõrvale sõin röstleiva. Lõunaks keetsin putru ning õhtul nautisin köögivilju ämma aiast,» tutvustas sugulane vastupidiselt mulle oma eduka kahe päeva menüüd.

Kuna neljapäevase väikese libastumise tõttu oli mul eelarve nädalavahetuseks peaaegu ammendatud, hakkasin otsima viise, kuidas ilma rahata ära elada. Minu suurepärane plaan hõlmas endas nii vanavanemate aia rüüstamist kui ka sõprade südametunnistusele koputamist. Järgmiseks nädalaks toidu varumisel läksid käiku nii vanaema hoovist korjatud õunad, vaarikad, tikrid, tomatid ja kurgid kui ka eelmisel aastal sisse tehtud männiriisikad. Sama plaaniga tuli lagedale teinegi katsealune, kelle reedene menüü koosnes pudrust, leivast, jogurtist, puuviljadest ja sõbra püütud suitsuahvenast.

Laupäeval õnnestus mul aga peale pudru ära süüa ka üks korralik lõuna – näljane kõht ei lubanud mul vastu vaielda ning lasin rahuliku südamega sõbral kohvikus toidukorra välja teha. Katses osalev sugulane pidi laupäeval pealt vaatama, kuidas teised restoranis einestasid, ning jõi ise samal ajal ühe õlle.

Pühapäev möödus mul juba vanade tuttavate kaerahelveste ja makaronidega. «Hommikuks oli jällegi puder, lõunaks sõin ära kaks soodsat jäätist, õhtusöök oli korralik – frikadellisupp ja leib. See läks mulle maksma umbes  kolm eurot,» kirjeldas oma puhkepäeva sugulane.

Uuel nädalal jätkus uue hooga tatradieet. Minu ainsaks rõõmuks oli jäänud veel kontoris asuv kohvimasin, millest voolav lääge kakao aitas natukenegi mõtteid magusast eemal hoida. Abiks olid ka töökaaslased, kes tähtpäevade puhul töö juurde head-paremat kaasa olid võtnud – tavalise viisaka väikese koogitüki asemel sattus minu taldrikule nagu muuseas veidi suurem kogus head kraami.

Ka teine katsealune elas päeva üle töökaaslaste abil, nimelt pidas tema kolleeg esmaspäeval sünnipäeva. «Kuna pakutud laud tundus isuäratav, ei tahtnud ma kena daami solvata ja sõin kõhu korralikult täis! Tänu sellele läks sel päeval toidule vast üks euro,» ütles ta.

Teisipäeva õhtul, kui lõpp juba paistis, olin eelarvest üle läinud vaid 42 sendiga. Olukorda muutis aga järjekordne nõrkushetk: pärast tööd linnast välja rutates lisandus minu eelarvele tanklast ostetud võileib, mis kahte eurot siiski väärt ei olnud.

Kui sugulase teisipäev möödus nagu ikka pudruselt, siis kolmapäev kujunes talle tõeliseks katsumuste päevaks – nimelt võttis ta ette laevareisi Helsingisse. «Õnneks külastasin naiseõde, kes pakkus isetehtud kartulisalatit, mille hinnaks tuleks umbes 1 euro. Õhtusel laeval aitasin pojal natuke Kingburgerit nosida – täpsemalt kolm suutäit, umbes 50 senti suutäis,» rääkis ta. Kolmapäev läks ka minul kergelt, olin endale kuskilt külmetuse külge korjanud ja sellega koos oli igasugune söögiisu sootuks kadunud. Tänu sellele lõpetasin 15 euro testi võidukalt eelarve 2,86-eurose ületamisega. 51-aastane sugulane sai katsega aga silmanähtavalt paremini hakkama, kulutades nädala jooksul vaid 13 eurot ja 57 senti.

Kokkuvõtteks pean tunnistama, et ega ma päris ausalt ei mänginud: 15 euroga toimetulekusse andsid oma panuse ka sugulased ja sõbrad. Kui suvel veel saab niiviisi hakkama, siis talvel aiasaaduste peale loota ei saa ning muidusööjast sõbrannat pikalt ju keegi välja ei kannata. Samuti tõmbab õnnetult veeklaasi taga istuv tüdruk väljas käies alla kogu seltskonna meeleolu.

Omaette teema on ka 15-eurose dieedi tervislikkus – päevast päeva kastmega tatra või makaronide söömine ei tundu isegi minu piiratud toitumisteadmiste juures kõige täisväärtuslikum toitumislahendus olevat.

Nädala lõpuks jäin kindlaks oma arvamusele: ega see 15 euroga nädalas elamine teab mis elu ikka ei ole. Kui juba oliivide ostmisest tekib süütunne ja iga suutäis tuleb välja kalkuleerida, siis on asi ikka päris halb. «Tegelikult sai suutäite arvutamisest kõrini,» nõustus ka sugulane ja lisas, et katse ajal ta suurt nälga küll ei tundnud ning kehakaalust kadus kõigest üks kilo. «Menüü meenutas vägagi minu noorpõlve söögilauda, mille najal suureks ja tugevaks kasvasin, aga minu tänase elatustaseme ja võimaluste juures – no milleks lollustega eksperimenteerida,» põrutas mees lõpetuseks.