Koolitee 1970ndate Tallinnas: taskulambiga üle tühermaa

Iga lapsevanem teab, et vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem, aga ka koolitee märksa vaevalisem. 1970ndate aastate lõpus tuli Õismäe lastel kooli minna üle tühermaa, trügida tipptunnil täistuubitud bussides suuskadega ja käia õhtuses vahetuses, meenutab oma kooliteed Kairi.

Kolisime Tallinnasse elama 1977. aastal, kui käisin II klassis. Korter asus Väike-Õismäel, mis oli sel ajal alles ehitamisjärgus elamurajoon. Kuna olin I klassis õppinud inglise keele eriklassis ja Õismäel sel ajal veel niisugust kooli ei olnud, kus oleksin saanud keeleõpinguid jätkata, hakkasin käima koolis Mustamäel. Kooli sõitsin bussiga.

Algklassides käisin kooli õhtupoolses vahetuses, nii et viimane tund lõppes kuskil kella 8 paiku õhtul. Tee bussipeatusest koju viis üle ehitustandri, kus vihmade ajal laiutasid tohutud lombid ja talvel kõrgusid hanged. Loomulikult puudus seal igasugune tänavavalgustus. Et oleks võimalik koju orienteeruda, kandsin koolikotis kaasas taskulampi. Ema on rääkinud, et ootas õhtuti aknal, kuni nägi mu taskulambi valgustäpikest maja poole tulemas – siis oli süda rahulik, et jõuan varsti koju.

Vanemates klassides käisin koolis hommikuses vahetuses. Siis algasid tunnid kl 7.45, nii et koduuks pidi mu selja taga sulguma 7.00, et õigeks ajaks kooli jõuaksin. Peatus, kust ma bussi peale läksin, oli lõpp-peatus, kus buss läks kohe ka tööle minevaid inimesi puupüsti täis. Tihti oli õhk bussis sibula- või küüslaugu- ning, mis seal salata, ka viinahaisust paks... Oli ikka jube ebameeldiv oma suure ja raske koolikotiga seal trügida.

Aga kõige õudsemad hommikud olid nendel päevadel, kui koolis oli suusatamise tund. Siis olid lisaks koolikotile kaasas ka veel suusad, suusasaapad, suusatamise riided… Olin sellest rähklemisest juba kooli jõudes väsinud.

Mäletan ühel taolisel hommikul endale antud tõotust, et kui mu elus peaks see vähegi võimalik olema, siis ühistranspordiga mina enam ei sõida. Olen väga tänulik, et on nii läinud, et olen pidanud seda väga harva tegema. Nüüd on see õnneks valiku küsimus, mitte pealesunnitud olukord.

Hea lugeja, Postimees ootab sinu mälestusi oma kooliteest aadressile [e-mail].