Filmiarvustus «Tulbipalavik»: naised, kinno!

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

Lõpuks ometi on jõudnud kinodesse midagi neile, kes hindavad klassikalist loo jutustamist ning keda on lõputu eksperimenteerimine väsitanud ja tüüdanud.

«Tulbipalavik», mille teed ekraanile juba kolmteist aastat tagasi planeeriti, esilinastust aga korduvalt edasi lükati, on nüüd kinodes. Tulbid viitavad, teadagi, tulpide pealinnale Amsterdamile, palavik aga toona – 17. sajandil – linna vallutanud tulbisibulaärile ning keset seda möllavatele kirgedele.

Ega Deborah Moggachi romaani põhjal (stsenaariumit aitas tal kirjutada ilmakuulus dramaturg Tom Stoppard isiklikult) vändatud filmist midagi, mis elukogenud vaatajale juba nähtud või tundmata oleks, leia. Rikas vanamees (Christoph Waltz) kosib ilusa noore tüdruku (Alicia Vikander), kes talle aga last kinkida ei suuda. Naine armub hoopis omavanusesse kunstnikku (Dane Dehaan), kelle vanamees nende maalimiseks palganud on. Kas noored leiavad tee õnnele, on aga küsimus, ning lisaks romantilistele väljakutsetele kaasaelamisele on ajaloohuvilisel vaatajal igati põnev võimalus tutvuda 17. sajandi eluoluga linnas.