Tšernobõl: katastroof, millest ei parane

Foto: Erakogu

Polnud vahet, kas jagasid Tšernobõlis suppi või koorisid saastatud pinnast, koju tagasi ei saanud enne, kui ettenähtud jao ohtlikku kiirgust kätte olid saanud. Kodus aga ootasid üllatused.

Ehitusmees Jüri Reinmann oli end Vene kroonust ära nihverdanud, aga kui veerand sajandit tagasi käis Tšernobõli aatomielektrijaamas pauk, mille kaja, olgugi kuulmatu-nähtamatu, levis üle Euroopa, pöördus sõjakomissariaat abipalvega ikka tema poole.

Oli ju vaja, et keegi veaks laiali kutsed kordusõppustele, mille kattevarjus oli Nõukogude riik otsustanud saata sadu tuhandeid mehi globaalseks kiskuvat katastroofi likvideerima.

Aga jutud, et tegu ei ole tavaliste kordusõppustega, kus saab nn partisanina metsatukas viina visata, samal ajal palk töökohal jooksmas, olid kiired levima. Kui Reinmann õhtupoolikuti kutseid uste taha viis, ilmus lävepakule tihti naine, kes teatas, et abikaasat pole kodus. Mis siis, et korterist kostis pummelungi hääli. Aga sisse ta murda ei tohtinud. Jättis kutse lihtsalt naise kätte.

Sõjakomissarid mõistsid kiiresti, et seesugune värbamistaktika tulemust ei too. Edaspidi saatsid nad kutsed meeste töö juurde kaadriosakonda. Seal polnud lootustki kõrvale hiilida. «Nii saadi suurem osa mehi kätte,» meenutab Reinmann (57), Eesti Tšernobõli Ühingu esimees.
Kuni viimaks jõudis järg ka temani.

Peibutav pakkumine
Ühel päeval, kui Tšernobõli avariist oli möödas juba ligi aasta, küsis sõjakomissariaadi töötaja Reinmannilt, kas tema ei tahaks päästetöödele minna. Igat meest oli jätkuvalt hädasti vaja.
Ega Reinmann nooruses seikluste ees risti ette löönud. Ta oli omal ajal avaldanud soovi koguni Siberisse kuulsat BAMi ehk Baikali-Amuuri raudteed ehitama minna.

Aga ei võetud – sest ei kuulunud komsomoli. Nüüd polnud avaliku punameelsuse puudumine probleemiks. Liiati oli riik meeste peibutamiseks käinud välja kolm trumpi: neile, kes lähevad Tšernobõli, lubati nii kooperatiivkorteri kui ka autoostuluba väljaspool järjekorda, samuti kolme palka.

Ja ametlikud teated väitsid, et kiirgusfoon ei ole sealkandis enam sugugi nii ohtlik nagu aasta varem.
Tagatipuks oli Reinmann hiljuti naisest lahku läinud. Nõnda ei olnudki pikalt kaalumist. Ta võttis pakkumise vastu.

Aprilli lõpus istusid Reinmann ja teised värvatud Tallinnas kahte Ikarus-bussi, mis viisid nad läbi ootamatult puhkenud lumetormi hommikuks Riiga. Seal ootas raudteejaamas kaks platskaartvagunit.

Ööpäevapikkusel rongisõidul, mäletab Reinmann, kaanisid mehed kõvasti viina. Keegi ei keelanud neid. Kui rong teivasjaamas peatus, käsutati nad presendiga kaetud veoautokasti. Paari tunni pärast jõudsid mehed nn tsooni, endisse kolhoosikeskusse.

Päris jõukas kant, märkas Reinmann, kui kastist välja ronis. Keskusehoonest oli tehtud staabihoone, lasteaiast söökla, koolimajast kasarmu. Klassiruumides ootasid kahekordsed raudvoodid. Kogu elutarviliku varustuse, aluspesust hambaharjani, said uued tulijad sõjaväelt.

Järgmine päev pärast saabumist olid maipühad. See tähendas, et keegi ei töötanud. Aga siis läks meeste jagamiseks – kes kuhu.

Reinmannile kui väljaõppinud ehitusinsenerile oli Tallinnas lubatud, et ta läheb ehitusvägedesse. Ometi määrati ta autojuhtide roodu. Autojuhte, kes radioaktiivset rämpsu mahamatmiseks minema veaks, oli kõige rohkem tarvis.

«Ütlesin, et mul pole veoautojuhi lubagi,» meenutab Reinmann. «Siis öeldi, et võime su kööki panna.»

Ega see elu kergemaks teinud. Sest elu käis selle järgi, kui palju ohtlikku kiirgust keegi sai. Enne koju tagasi ei pääsenud, kui vastav kogus käes.

Selle kohta käis iga päev tahvlil täpne arvepidamine. Köögis toidu laialijagajana ei läinud kiirgusdooside kogumine aga kiirelt: lõunasöök tuli panna termostesse, vedada 10 km kaugusele tuumajaama juurde, ja siis tühjad termosed tagasi tuua. Hommiku- ja õhtusöögi said mehed kolhoosikeskuses.

Kui enamik mehi sai oma piirdoosi kätte kahe kuuga, siis Reinmann arvestas, et temal kulub ettenähtud jao kättesaamiseks kaks-kolm korda kauem aega. Rõõmsaks see teda ei teinud.

Surmavad olud
See-eest jagus vaba aega. Reinmann leidis ühe mahajäetud maja kuuri alt jalgratta, lappis selle katkise rehvi ära ja sõitis ümberkaudsetes külades ringi. Kuigi enamik koduloomi oli maha lastud, hulkus ringi palju koeri, kes läksid üha metsikumaks. Kanad lendasid ööseks millegipärast kõrgele puu otsa. Ju selleks, et madalamal mitte koerte saagiks langeda, oletas Reinmann.

Tuumajaama juures olid jahutusveekanalid, kus kasvatati karpkalu. Need olid pärast avariid hakanud kiiresti kasvama. Ja aplaks muutunud. Kui mõni mees nööri otsas kõvera naela nende sekka viskas, sai kohe kala konksu otsa. Aga süüa nad ei kõlvanud. Isegi hulkuvad kassid põlgasid need ära.
Metsades, mis olid ümbritsetud okastraadiga, valitses harukordne vaikus.

Puuladvad olid kollased. Kõik linnud olid lahkunud. Või hukkunud. Metsa oli meestel keelatud isegi asjale minna. Sõjaväearstid rääkisid hoiatuseks juhtumeist, kus mõni mees oli oma hunniku kõrvale maha kukkunud ja sinnasamma ka hinge heitnud.

Kõige kurvem oli Reinmannil vaadata, kuidas mahajäetud majadest kogu sisustus välja lõhuti ning hüljatud sõiduautodest tankidega üle sõideti, enne kui need maha maeti. Tõsi, enamikul masinail olid klaasid eest ja mootorid maha võetud.

Nendega, nagu kuulda oli, tegid ohvitserid Kiievi turul äri. (Värvatud mehed musta äriga tegelda ei saanud, sest nemad ei pääsenud tsoonist välja.) Milline saatus võis tabada saastatud kauba ostjaid, selle kohta liikus jutt kaukaaslastest, kes olid ostnud tsoonist musta Volga. Paarsada kilomeetrit kaugemal oli see leitud kraavist, kõik sõitjad surnud.

Kummalisel kombel haihtus hirm, mida enamik Tšernobõli saabudes tundis, võrdlemisi kiirelt. Autojuhid pidid sõitma kinniste akendega, marlimask suu ja nina ees, aga väljas valitses kuumus ning mehed lõid peagi ohtudele käega.

«Pole maitset ega lõhna, sa ei taju midagi ja ei oska ka karta,» selgitab Reinmann. Temagi noppis sügisel puude alt õunu, ja ehkki kooris need ära, teadis, et ega sellest aita. Aga samagonni, mida mõned ajasid ja üksikud oma küladesse jäänud vanainimesed, kes kodunt lahkuda ei soovinud, päästjaile müüsid, ta suu sisse siiski ei võtnud.

Lolluste tagajärgi võis niigi näha. Üks mees oli leidnud tuvimunasuuruse musta sileda läikiva kivi ja pistnud selle taskusse. Paar päeva hiljem tekkis jalale üüratu vesivill. Selgus, et ta oli taskus kandnud sulanud grafiidi tükki.

Teine mees oli hakanud veoauto all kardaani parandama, kuigi oli hoiatatud, et masina alla ei tohi minna. Sinna kogunes radioaktiivne tolm, olgugi et teid pidevalt kasteti. Mõni päev hiljem läks mees kärna ja juuksed hakkasid salkudena välja langema. Mõlemad mehed viis kiirabi Kiievi haiglasse. Nende edasine saatus on teadmata.

Tervis kaob käest
Nelja kuuga sai Reinmann oma ettenähtud kiirgusdoosi kätte. Сумма доза 2,938 (два) бэр – nii seisab kirjas tema sõjaväepiletis. Ülemused ulatasid paberi, et ta võib koju sõita.

Aga polnud kiiret kusagile. Reinmann võttis lähedalasuvas hotellis nädalaks toa, ostis õlut, millest ta kogu aja hirmsasti puudust oli tundnud, ning, nagu ta tunnistab, möllas ja lasi end lõdvaks. Ja mis seal salata – vaatas tüdrukuid ka.

Lõpuks Tallinna jõudnud, seadis ta sammud sõjakomissariaati, et küsida, mida oli lubatud: korterit ja autoostuluba. Aga kuulis seal, et vahepeal olla mingit seadust muudetud ja fonde ka pole, nii et, lühidalt, ei saa midagi. «Petuskeem,» nendib ta. «Need olid ainult lubadused.»

Kolm-neli aastat hiljem hakkas Reinmann tundma, et tasakaaluga on raskusi. Ta kippus talvel üha sagedamini kukkuma. Algul kahtlustas, et äkki on kingatallad libedad või on kojamehed teinud kehva tööd. Ent siis, kui ilmnes, et ta ei kannata ehitustöödel enam kõrgust, vaid pea hakkab tellinguil turnides ringi käima, läks arsti juurde.

«Mis sa imestad,» oli arst öelnud, «sa oled ju Tšernobõlis käinud.» Kesknärvisüsteem on saanud kahjustada, väitis tohter. Ravida seda ei saa, lisas ta, kuid pani ette: teeme sulle invaliidsusgrupi. Tegigi. Algul märkis töövõimetuseks 100 protsenti, hiljem 80. Sest tööd ju Reinmann ikkagi teha suutis. Ta juhib siiani ligi 20 töötajaga ehitusfirmat, mis on Tallinnas teinud korda arvukalt fassaade nii Kadriorus kui ka Koplis.

Lisaks tasakaaluhäiretele hakkasid peagi murenema ja pudenema hambad. Ülemise hambarea asemel on nüüdseks proteesid, alumisel real aga valitseb tühjus. Kui Reinmann kodunt välja läheb, toetub ta alati kepile. Neid on tal terve kollektsioon: igalt poolt, kus ta tervist kosutamas käinud – olgu Indiast, Iisraelist või Egiptusest –, on kepi kaasa toonud.

Surnumere äärest tõi Reinmann kohvriga kilostes kottides kaasa koguni ravimuda. Lootuses, et see aitab ravida valutavaid liigeseid. Kui ta nädala lõpus sauna läheb, määrib end pintsli abil mudaga kokku. Siis jätkub muda kauemaks ning see ei ummista maha pestuna torustikku ära.
«Kasu on,» kinnitab ta.

Eesti paariad

Jüri Reinmannile, kes kannab taskus Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest osavõtnud isiku tunnistust number 0001, ei mahu hinge, et siinsed vene inimesed, kes andsid kogu Euroopat ohustanud suuravarii kõrvaldamisel eestlastega võrdse panuse, on justkui paariad. «Mina nimetan seda diskrimineerimiseks,» ütleb ta.

Reinmann on pahane, et venelastele, kes Eesti ametliku retoorika järgi on okupeerinud riigi kodanike järeltulijad, ei lange osaks soodustused, mida saavad Tšernobõlis käinud eestlased. Eesti Tšernobõli Ühingu esimehena on ta koostanud ebavõrdse kohtlemise lõpetamiseks kirju ja pöördumisi. «Aga keegi ei taha selle küsimusega tegeleda,» sõnab ta, «käib nagu kuuma kartuli veeretamine.»

Ühe vähese tunnustust vääriva sammuna nimetab Reinmann Tallinna linnavalitsuse otsust anda linnatranspordis tasuta sõidu õigus kõigile Tšernobõli veteranidele, kes nad ka ei oleks. «Selle eest tuleb Savisaare ees müts maha võtta, kirutakse teda muidu mis kirutakse,» lausub Reinmann.
Aga ta jätkab võitlust. «Kui riigi suhtumine Tšernobõli veteranidesse muutuks, oleks asi korras,» lausub ta. «Venelased rahuneksid siis maha.»

Kas teate...

• Eestist saadeti Tšernobõli 4833 meest;
• praegu elab Eestis 3140 Tšernobõli veterani, neist 1800 eestlased ja 1300 venelased või muust rahvusest;
• 725 Eesti Tšernobõli veterani on surnud, 366 Eestist lahkunud (või andmed puuduvad).
 
Allikas: Eesti Tšernobõli Ühing