Rasmus Puur: Laulupidu korraldades jääb ego koju

Rasmus Puur Foto: Eero Vabamägi / Postimees

«Isamaalisi lugusid ei tohi esitada liiga tihti, sest muidu muutuvad need vastumeelseks ja tüütavaks tapeediks. Aga me ei tohi selliste laulude suhtes tuimaks ja ükskõikseks muutuda,» ütleb helilooja ja dirigent Rasmus Puur.

Vaid 26-aastane Rasmus Puur on fenomenaalne mees: põhikooli õpilasena pani ta kokku noorteorkestri, mida vedas kümme aastat, äsjasel noorte laulupeol oli ametis helilooja ja dirigendina ning eelmisel nädalavahetusel kõneles kuulajate silmanurka pisaraid presidendi vastuvõtul Kadrioru lossi roosiaias.

Suurte saavutuste taga on kiire mõtlemise ja tagasihoidliku olemisega noor mees, kellest ei oskaks küll kuidagi arvata, et põhjus, miks ta Rahvusooper Estonia sööklas kahvlile peedisalatit nügides direktor Aivar Mäele tere ütleb, seisneb selles, et nad on kolleegid.

Sinu esimese täispika ooperi esietenduseni on jäänud veidi alla kuu. Millest räägib «Pilvede värvid»?

Ooperi tõukeaines on Jaan Kruusvalli krestomaatiline näidend, mille Mikk Mikiver tõi 1983. aastal Draamateatris lavale. See keskendub 1944. aasta sündmustele ja Eestist lahkumisele. Meie tõime olustiku 1980. aastate lõppu, 1990. aastate algusesse.

Ajastust hoolimata on ikka olnud õhus küsimus: miks lahkutakse kodumaalt? Kuidas me vabaduse tingimustes hakkama saame? Või siis ei saa? Kui vaadata ajalukku, siis enamasti on Eesti olnud kellegi teise võimu all ja võib-olla me ei oskagi olla iseseisvad.

Ka omavaheline kemplemine, olgu praegu või 1980. aastate lõpus, on endiselt teema. Meil on vaja millegipärast vaenlast, kelle vastu töötada, ja kui ta pole keegi Moskvast, siis tuleb ta leida endi hulgast. Miks kadus kiirelt see kokkuhoidmise tunne, mis oli eestlaste hulgas enne iseseisvuse taastamist 1991. aastal?

Teisisõnu öeldes: kombineerime Kruusvalli materjali ja dramaturg Laur Lomperi nägemust samadest probleemidest uues ajas. Lõpuks on tegu küsimustega, millele pole otseseid vastuseid, aga sellest hoolimata tuleb nendega tegeleda.

Ooperis on kõrvuti kaks tegevusliini: laiemalt ühiskonnas toimuv ja ühe konkreetse pere lugu. Proovis nägid sa täpselt 26 aasta tagust aega: Triin Ella kehastatav pereema luges ette Rootsist saabunud kirja tütrelt, kes oli pagenud võõrsile usulise liikumise kaudu. Muuhulgas kirjeldab ta ka kohalikke, kes kannavad burkasid. Kui töötu perepoeg, keda kehastab Mati Turi, kuuleb õelt muljeid ja uudiseid välismaalt, otsustab ta minna Tallinnasse tööd otsima. Selle peale ütlevad vanemad, et jäägu parem maale ja võtku nende talu pidamine enda õlule.

Mitte millestki on võimalik luua midagi ainult lasteaias ja proovisaalis: Rasmus Puur vestleb «Pilvede värvide» proovis Jassi Zahharoviga, esiplaanil parandavad «autot» Mati Turi ja Rauno Elp, küljega Triin Ella. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Ja ooperi lõpus roolib Mati Turi kõige uuema John Deere’i traktori üle lava, taustal kõikumas viljapead päikeseloojangus?

Seda ma ei ütle!

Aga talu on loo puhul keskne?

Ikka, kuid lisaks on oluline ka see, mis juhtub – või ei juhtu – Eesti ühiskonnas pärast vabaduse saabumist.

Vabadusest rääkides: 20. augustil pidasid sa roosiaias peast kõne, kus ütlesid, et eestlased on pärast 1991. aastal saabunud vabadust ja piiride avanemist kannatanud alaväärsuskompleksi all, mille tingis mõõtkava muutus. Milles see enesekindluse puudus sinu jaoks väljendub?

Kui suhtlen oma sõprade-tuttavatega, kes on pärit või elavad mõnes väikses Eesti paigas, tajun omamoodi väikekohakompleksi, eriti tallinlaste ees. Laulupeo eelproovide raames mööda Eestit sõites avastasin, et ka kõrvuti asuvates kohtades on tajutavad erinevused ja oma nägu. See mitmekülgsus on vägev ja väärib hoidmist, mitte häbenemist.

Teine mõte, mille roosiaias välja ütlesin, oli samuti ajendatud mu isiklikust kogemusest. Veidi paisutatult: kui teen midagi esimest korda, siis mind toetatakse, teisel korral aga virutatakse. Me oleme eestlastena omakeskis tohutult kriitilised ja see võib inimese enesekindluse kõikuma lüüa. Paraku on Eesti nii väike, et me ei saa sellist asja endale lubada. Me peame üksteist eelkõige mõistma, mitte igal sammul kritiseerima. Me ise taastekitame üksteises kompleksi, lööme enesehinnangu ja -väärtuse alla.

Rasmus Puur proovisaalis koos dirigent Lauri Sirbiga: «Arutasime, kuidas lauljad kõlavad ja kuhu peaks partituuris tegema märke, et vajadusel tõmmata orkestrit vaiksemaks või mõned pillid hoopis välja jätta. Lisaks tuleb paaris kohas aariaid lauljatele veidi mugavamaks kohendada. Eks need ole elava heliloojaga töötamise rõõmud.» Foto: Eero Vabamägi

Laulupidu möödus siiski ilma suurema kriitikata. Milline oli selle suursündmuse köögipool?

Mida nooremalt sinna masinavärki satud, seda alandlikum selle vastu oled – ego jääb selles protsessis igatahes koju. Esiteks andis see võimaluse hoomata, kui suur asi on laulupeo korraldamine. Kahe ja poole aasta jooksul nägin, milliste peensusteni kõik detailid läbi arutatakse. Kui peo eel keegi väljastpoolt laulupeo meeskonda midagi uuris või millegi kohta ettepaneku tegi, siis enamasti olime need teemad omakeskis juba ammu läbi arutanud.

Selle aja jooksul õppisin kompromisside tegemist. Näiteks pidime loobuma algse kontseptsiooni pealkirjast «Noored juured», ja sellest lahtilaskmine võttis vähemalt minul kaua aega. Aga üheksa kuud kestnud arutelude ja vaidluste abil lasime teiste arvamuse ligi ja lõpuks nägime, et «Mina jään» resoneeris ühiskonnas väga hästi.

Teine näide. Kirjutasin loo «Meie», et seda saaks laulda segakooride liigis Alo Mattiiseni «Isamaa ilu hoieldes» asemel. Lõpuks esitati mõlemad lood ja need olid omal kohal, sest peale kasvanud põlvkonna jaoks pole see isamaaline lugu veel ära leierdatud. Oht selleks on. Isamaalisi lugusid ei tohi esitada liiga tihti, sest muidu muutuvad need vastumeelseks ja tüütavaks tapeediks. Aga me ei tohi selliste laulude suhtes tuimaks ja ükskõikseks muutuda.

Siis võib ju isamaalise loo alati ära tuunida, nagu sa tegid sisuliselt tüviteose staatuses oleva Friedrich Kuhlbarsi ja Mihkel Lüdigi «Koiduga».

Tahtsin, et inimesed seisataks korraks ja mõtestaks selle loo endale uuesti. Muidu on nii, et kui laulja ise teksti tähenduse peale ei mõtle, siis peab seda selgitama dirigent. Aga kui see töö lõpuks ette võtta, siis on muusika ja luule koosmõju veel palju vägevam. «Koidu» puhul piisas muusikalise kuue väljavahetamisest ja konteksti muutmisest.

Laulukaare all sinu käe järgi lauldes püüdsin ette kujutada, mis tunne on juhatada enda kirjutatud lugu, mida esitab 20 000 lauljat, ja seda peol, mille idee autorite ringi sa kuulud. Niisiis, vabanda mu lembitukuuselikku küsimust, aga mis tunne oli?

Kõige soojem tunne oli esimese ühendkooride proovi ajal, kui mind välja kuulutati ja lauljad hakkasid plaksutama. Seda kuuldes lõppes närveerimine sekundi pealt.

Laulupeo kontserdi ajal oli pigem pingelangus ja vabanemise tunne. Pühapäevaks olin lihtsalt inimlikult kurnatud, sest olime kogu tuumikmeeskonnaga nädal aega funktsioneerinud vaid paaritunnise ööune najal. Lisaks marssisin kaks korda läbi kogu laulupeo rongkäigu ja lõpuks ronisin koos tõrvikuga tuletorni!

Rasmus Puur juhatamas laulupeol enda kirjutatud laulu «Meie»: «See lugu võiks julgustada noori oma unistusi ja mõtteid ellu viima ning tekitada vastutust seda kultuuri edasi kandma.» Foto: Erik Prozes / Postimees

Kui olin peol «Meie» ära juhatanud, oli mu ainus mõte, et see lugu ei läheks kordamisele. See kõlab kummaliselt, aga sel hetkel ei oleks ma füüsiliselt suutnud seda enam teist korda teha. Õnneks ei läinudki kordamiseks.

Pingest ja kurnatusest hoolimata tekitab laulupeol oma loo juhatamine nii võimsa tunde, et seda ei saa ilmselt kunagi ületada.

Mis puudutab väsimust, siis ma polnud tegelikult ainus: pärast kontserti oli koorijuhtidel Oru hotellis pidu, aga suur osa rahvast läks juba kesköö paiku koju magama. Kõik olid lihtsalt nii läbi.

Muide kultuuriminister Indrek Saar tegi pärast kontserti huvitava tähelepaneku: Eesti rokkstaarid on koorijuhid. No ja publiku hulka ning kaasaelamist arvestades on see ju päris asjakohane paralleel.

Pärast kirjutas Mikk Pärnits Sirbis, et «Siin pole mingit mitmekesisust, mitmeid lavasid ega erinevaid laule. Kõik on üks: üks rahvus, üks ideoloogia, üks Eesti. /…/ Laulupidu püsib ainult venelastele vastandumisel, venelastele näitamises, neile tagasitegemises.»

Kuni selle hetkeni oli laulupeol olnud avalikkuses positiivne foon, aga mulle ikkagi meeldib, et on ka teistsuguseid arvamusi. See, et Pärnitsa kirjutatu oli äärmuslik ja väga lahmiv, vähendas paraku teksti tõsiseltvõetavust, kuid sealt leiaks küsimusi, mida oleks neutraalsel pinnal väga põnev edasi arutada.

Jah, kriitiliseks meeleks pole laulupeol kohta: kui mõni inimene pole seal toimuvaga nõus, puudub tal otsene võimalus oma eriarvamust väljendada. Või noh, ainus variant on panna laulmise asemel suu kinni või hoida laine tegemise ajal käsi taskus.

Ma saan suurepäraselt aru inimestest, kes ei käi laulupeol, ja mind huvitab siiralt nende arvamus. Tahaksin, et nad pakuksid välja, millest võiks koosneda tänapäevase eestlase identiteet. Just selle, kes me tegelikult oleme, mitte selle, kes me tahaksime olla.

Kes me oleksime, kui meilt laulupidu ja rahvusromantika ära võtta? Ma ei tea. Aga ma üritan sellele vastust leida. Laulupidu on eestluse väga pika ja muutumatu traditsiooniga vundament ja kuigi pidu on selle mõiste sisustamiseks kõige lihtsam võimalus, on see kindlasti parem kui üldse mitte midagi.

Minu meelest oled sa sõnastanud vastuse nendele küsimustele oma loomingus, kasutades peamiselt eestikeelset luulet. Seda ajal, mil suurem osa «normaalsetest» artistidest laulab inglise keeles.

Eesti keel on mu emakeel. Selles väljendudes tunnen end kõige vabamalt. Pealegi pole mul maailma vallutamise plaane ning keele asemel on tähtsam hoopis teksti sõnum ja puudutus.

Samas on Eurovisiooni laulude sõnad päris lõbus lugemine. Ma tegelikult imestan veidi selle üle, et muusika looja võtab ette sellise alusteksti ja pühendab sellega töötamisele osa oma ajast. Kas siis see ongi sõnum, mida ta tahab artistina publikule edasi anda?!

«1, 2, 7, 3, mööda Rockefelleri tänavat»?

Sa pühendad loole oma aja, hiljem laulad seda kontsertidel, püüdes samal ajal väärikust säilitada ja pead püsti hoida. Lõpuks lähed ka ajalukku just sellise muusikaga, aga ju on nende taotlus tõesti niisugune.

See on lihtsalt madalaima ühisnimetaja leidmine.

Kuulajat ei saa alahinnata! Pealegi on see ikkagi jälg, mis sinust maha jääb.

No mis sul viga öelda, sinust jääb maha terve ooper, laulupeost rääkimata. Aga kumbki ei tekkinud tühjalt kohalt, sa oled edu nimel kümme aastat vaeva näinud.

Mõned teevad õpilasfirma või rokkbändi, meie arendasime reaalkooli puhkpilliansamblist orkestri. Alustasime, kui mina lõpetasin 9. ja Edmar Tuul 10. klassi, kahekesi vedasime orkestrit täpselt kümme aastat. Esialgu oli see mõeldud ühekordse projektina, kasutamaks ära asjaolu, et koolis oli palju õpilasi, kes mängisid pilli.

Sain idee, et orkester tohib mängida midagi muud peale klassikalise muusika, et seal on peidus nii palju värve ja see võib kõlada täiesti maagiliselt, linnahallis muusikalides kaasa lüües. 12-aastasena nägin lähedalt, kuidas tehti «Oliveri», hiljem lisandusid «Hull sinu järele», «Georg», «Mees La Manchast» ja paljud teised.

Sa puutusid ju klassikaga ka kokku – laulsime mõlemad Estonia poistekooris.

Tegin poistekoori poisina kaasa Modest Mussorgski ooperis «Boriss Godunov» ja Georges Bizet’ «Carmenis», aga vanuse tõttu ei saanud ma sellest muusikast eriti aru. Tõsi, «Borissi» kuulan tänaseni, sest see on muusikalises mõttes üks mu lemmikutest. Ka sisu on vägev, rääkides võimu mõjust inimesele.

Looduse asemel inspireerivad Rasmus Puuri kunst, kirjandus ja lähedased inimesed. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Tulles Reaalmažoori juurde tagasi, siis otsustasime kohe, et mängime mitteakadeemilist muusikat: džässi, poppi, muusikale. Suutsime sellele ideele lõpuni kindlaks jääda.