Filmiarvustus: «Rachel, mu piin» on õuduse sugemetega romantika

Kaader filmist Foto: outnow.ch

Daphne du Maurier’ romaanil «Rachel, mu piin» põhinev samanimeline film on draama, mis magusromantilisest algusest hoolimata tekitab lõputiitrite ajaks kõhedusejudinaid.

Nägus kahekümnendate eluaastate alguses briti aadlik Philip (Sam Claflin) on kasvanud orvuna oma nõo hoole all ja pole kunagi tundnud emalikku hoolt. Nõbu Ambrose, kes noore mehe üles kasvatas, on mõistetavalt tema jaoks kõige olulisem inimene. Ambrose aga haigestub, sõidab Itaaliasse ennast ravima ning abiellub oma teise nõo Racheliga (Rachel Weisz). Varsti mees sureb ja annab kirjas Philipile mõista, et naine on selles süüdi. Mõistetavalt hakkab Philip Rachelit kogu hingest vihkama, aga kui nad kohtuvad, saab alguse romantiline armastuse ja vihkamise piiril tantsiv armastuslugu. Tõeline femme fatale avaldab Philipile hullumeelseks tegevat mõju ja nooruse kirglikkusega lükkab too eemale oma ristiisa tütre Louise’i, kellega ümbritsevad inimesed on ta juba varasest noorusest paari määranud. Kuigi Rachel ei vasta mehe tunnetele ja näeb Philipis vaid sarnasust oma surnud abikaasaga, on mees valmis Rachelile kõik ära andma: oma surnud ema juveelid, kogu päranduse ja au. Kui selgub, et surnud nõbu Ambrose kahtlustas naist enese pikaajalises mürgitamises ja ka Philip haigestub, segunevad armastus ja viha. Philip ja Louise otsivad Racheli toa läbi, aga ei leia tõendeid salakavalast plaanist. Hoopis vastupidi: Philip tormab Rachelile järele, sest saatis ta vihahoos surmavalt ohtlikule kaljule ratsutama. Mees jõuab kohale liiga hilja...