Pärijate huvipuudus viib tootmistalude hääbumisele

Talu pidamist aitab Tammo Parmasel (esiplaanil) ja tema lapselapsel jätkata Tarmo Rebane (tagaplaanil). Taustal paistavad talu lihaveised, kes piimalehmad välja vahetasid. Foto: Margus Ansu

​Tõlliste valla talunik Tammo Parmas pani mais oma viimased paarkümmend lehma veoauto peale ja saatis nad silmi vesistades minema – kas see on üks neist sadadest kordadest, kui talupidamine lõppes pärija puudumise tõttu?

Läinud kolmapäeval oli Valgamaal Tagula külas imeilus ilm, Väike-Ande talu koer otsis majaseina äärest varju, sellal kui pere punane kass Kitu korjas päikesekiiri ja nautis oma hobi – elektrilise ratastooliga sõitmist. Ratastooli suurema ruumi võttis enda alla aga mees, kes ühendab esimest vabariiki ehk 1937. aastat 21. sajandiga. Valdavalt kasutab elektrilist sõiduriista küll Tammo Parmase abikaasa, ent kui naine on toas, sõidab sellega ringi vanaperemees, kel selg aastakümnetepikkusest töötegemisest üsna läbi. Üldiselt liigub 80-aastane talunik siiski aias omil jalul ringi ja ehkki ka abiline on majas, teeb ta ka ise traktoriga töid.

See on klassikaline talu, kus aias on mesitarud, kasvuhoone, õue peal siblivad kanad ja põllul kasvab vili. Parmasel on Eesti põllumajanduse käekäigu kohta mõndagi käredat öelda. Eriti 1990. aastate algul läks päris hästi ja kari muudkui kasvas, aga läinud kümnendil hakkasid turgu valitsema suurfarmid – väiketalunikule hakati maksma piima eest palju vähem kui suurtele.