:format(webp)/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
/nginx/o/2011/04/17/559908t1h60bf.jpg)
Rumeenias kogetud jälitamist ja ängi käsitlev nobelist Herta Müller ei pea kirjutamist mingiks teraapiaks: «Olgu peas või paberil, see jääb inimesse igal juhul alles,» ütles nädalalõpu Tallinnas veetnud kirjanik.
Tellijale
Nobelist Herta Müller: laim teeb jõuetuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Totalitaarse ühiskonna õudused, jõustruktuuride repressioonid ja üksikisiku kannatused, mida Herta Müller oma romaanides kirjeldab, pole Eesti lugejale võõrad.
Kohtumisel Eesti ajakirjanikega nõustus Müller, et Ida-Euroopa, seal hulgas Ida-Saksamaa kogemustes on palju sarnasust, kuid igal riigil on oma probleemid. Nõukogude Liidu minevik ei kummita Rumeeniat nagu Balti riike, sest Rumeenia ei olnud okupeeritud. Samas mängisid salateenistus, repressiooniaparaadid ja politsei igas diktatuuris üsna ühesugust rolli.
Ülimas vaesuses
Herta Mülleri hinnangul kuulub Rumeenia nende Ida-Euroopa riikide hulka, mida totalitarism räsis erilise metsikusega, sest lisaks äärmuslikule Ceauşescu-režiimile valitses võrreldes teiste idabloki maadega Rumeenias ka ülim vaesus.
Kuidas diktatuuri all kannatanud rahvad oma minevikuga hakkama saavad, sõltub Mülleri arvates sellest, kui tugev oli diktatuur ja kui palju ta suutis lõhkuda nii ühiskonda kui ka üksikisikut.
«On ju mõistetav, et tagajärjed on sellevõrra raskemad, kui rasked on olnud põhjused,» rääkis Müller. «Ma näiteks arvan, et korruptsioon ei ole Eestis nii suur probleem kui Rumeenias.»
Toimetulek oma minevikuga läheb ühiskondadel aeglaselt. «Mõnikord tundub mulle, et tammutakse paigal ja Rumeenia puhul lausa, et astutakse samm tagasi,» ütles kirjanik.
Herta Mülleri raamatud põhinevad tema enda ja ta sõprade üleelamistel Ceauşescu-aegses Rumeenias. Kui sellise kogemusega ühiskondadel läheb minevikuga leppimine aeglaselt, siis isiklikul tasandil ei olegi Mülleri hinnangul võimalik nende üleelamistega toime tulla. Ta kinnitab, et vähemalt tema ei ole seda suutnud: «Kui inimesed arvavad, et sa oled agent ning sa ei saa tõestada, et sa seda ei ole, siis seda kogemust ei ole võimalik kuidagi «läbi põdeda» või sellega leppida.»
Müller kirjeldab seda aega kui kõige hullemat oma elus. Laimu, et tegemist on Rumeenia salateenistuse agendiga, levitati nii Rumeenias kui ka Saksamaal. Kirjanik kinnitab, et ta kohkub ikka veel, kui oma toimikut loeb, sest tegemist oli lausa laimukampaaniaga, mille toimumisest tal toona aimugi polnud: «See teeb jõuetuks. Rünnaku vastu on võimalik enda kaitsta, laimu vastu mitte. Kuulsus jääb külge ja vastupidist tõestada pole võimalik.»
Põhjalik ülekuulamine
Mülleril lubati Rumeenias elades reisida kahel korral, mõlemal puhul kirjandusauhinna vastuvõtmiseks. Needki load teenisid laimukampaania eesmärke – see, kes sai reisida, lihtsalt pidi olema agent, kirjeldas Müller. «Nad alati arvasid, et ma ei tule tagasi, aga ma tulin, sest ma ei tahtnud niimoodi minna.»
Rumeenia salateenistuse kampaania kirjaniku vastu oli nii tõhus, et Saksamaa julgeolekuteenistus kuulas Müllerit pärast ümberasumist kolm päeva järjest üle: «See tundus mulle täiesti väljakannatamatu. Ma olin ümberasumist teistmoodi ette kujutanud ega mõistnud, kuhu ma nüüd sattusin.»
«Aga nüüd käin ma diplomaatidega lõunatamas,» lisas kirjanik teema lõpetuseks muiates. Läbielatust kirjutamist ei pea Müller aga mingiks vabanemiseks. «See ei ole aknapesu, et nüüd on see tehtud. Kuigi kirja pandud, on see kõik mälus endiselt olemas. Sellest ei lähe kergemaks ega hullemaks.» Sündmuste toimumise hetkel ei ole toimuvat enamasti võimalik analüüsida, inimene tegutseb lihtsalt parimal võimalikul moel. «Alles hiljem, tagantjärele rekonstrueerides olen ma näiteks tundud hirmu mõne olukorra ees,» rääkis kirjanik.
Oma raamatuis püüab ta hoiduda nii ohvrite õilistamisest kui ka režiimi süüdistamisest: «Ma püüan juhtunut kirjeldada, süüdistamine peab jääma lugejale. Õilistamine seevastu tooks kaasa pateetilisuse ning ma püüan hoiduda nii enesehaletsusest kui ka paatosest.»
Nii nagu Sofi Oksaneni «Puhastus» ärgitas Eestis diskussiooni, kellel ja kuidas on õigus ühe maa ja rahva ajalugu ilukirjanduslikku vormi panna, on ka Herta Müller pidanud kuulma etteheiteid oma teemavalikute ja -käsitluste suhtes.
«Mulle heidetakse ette, et kirjutan Rumeeniast, kuigi ma läksin sealt ära. Ma läksin maailma «paremasse ossa». Öeldakse, et kuna ma ei ela enam seal, ma ei teinud kaasa revolutsiooni ja vabanemist, siis ma ei mõista enam seda riiki ega tohiks nende asjades urgitseda.»