/nginx/o/2017/08/09/6975331t1h2564.jpg)
EV100 eestvõttel kokku tulnud Noorte Maapäev arutleb sel nädalavahetusel Paide Vallimäel, kuidas kujundada Eesti elu täna ja tulevikus. Mida aga mõtlevad need noored oma riigist ja Eestile sobivatest sünnipäevakingitusest? Ning kelle moodi oleks Eesti siis, kui me maal oleks päriselt hing, kehakuju ja hääl?
«Saja-aastane riik tähendab minu jaoks, et Eesti kui riik on suureks saanud. Ilus number 100 märgib püsimist ja kindlust – seda, et me ei lähe kuhugi. Me peame vastu ja saame hakkama.
EV100 lipukiri on Teeme Eestile kingitusi. Olen märganud, et paljud peavad kingituseks olla parem kodanik, aidata teisi. Kui sellele lubadusele aga mõtlema hakata siis, miks pead sa sajandaks sünnipäevaks kinkima midagi, mida sa nagunii igapäevaselt saad ja peadki olema?! Ent noore inimesena ja enesele vastu rääkides luban ma tõesti olla üha parem kodanik – püüan tulevikus olla piisavalt konstruktiivne, Eestile mõeldes. Piisav see pole, aga kui me kõik nii teeme, siis on Eestil lootust.
Võtame kasvõi Noorte Maapäeva. Ka minult on küsitud, et miks see siis oluline on? Aga sellepärast, et see näitab järjepidevust. see toonane ju töötas hästi. miks seda siis mitte täna uuesti teha. tänapäevane keskmine eesti noor ilmselt isegi ei tea, mis oli maapäev ja miks see oluline on. Ent selle seiga teadmine on oluline. see annab meile ühtsust – kui kõik riigi inimesed teavad nii ajalugu, siis on meil midagi suurt ühist.
Kui Eestil oleks hing, keha ja hääl, siis ... Eesti on kotkas – tal on võimalus kasvada hästi suureks, lindude kuningaks. aga ta on veel väga väike ja õpib lendama. Tal on väga paljudelt teistelt lindudelt õppida. Isegi jaanalinnult. Sest olgugi, et ta pea liiva alla paneb, teeb ta seda vaid selleks, et kuulata, kust ja kes tuleb.»
«Eesti sajas sünnipäeva on minu jaoks väga pidulik aeg ja see on mulle kui Eesti riigi kodanikule oluline. Sellist võimalust igaühel oma elu vältel ei ole.
Kui inimesel on patriotism, siis soovib ta midagi teha oma riigi hüvanguks. Juubeli ajal saab neid tegusid nimetada ka kingituseks. Kui olen aktiivne – näiteks Noorte Maapäeva tegevuses ja osalen Eesti arengus, siis see on minu panus Eesti tulevikku ja minu kingitus oma maale tema sünnipäeval. Aktiivsust näitan ma üles aga ennekõike sellega, et julgustada eakaaslasi julgemalt oma arvamust avaldama. Praegu on minu jaoks kõige olulisem see, et noored lähevad valima ning et mina ja minu eakaaslased saavad-tahavad hääletada. Kogemuse ja vastutuse pärast on see vajalik.
Kui Eestil oleks hing, keha ja hääl, siis ... Eesti on kindlasti lind – ilus ja vaba. Ja ehkki meie rahvuslind pääsuke käib vahel siit ära soojal maal puhkamas, tuleb ta ikkagi Eestisse tagasi, ehitab siin pesa ja toob pojad. Sillamäel on väga palju pääsukesi, ka minu akna kohal on neil üks pesa.»
/nginx/o/2017/08/09/6975183t1h3714.png)
«Mulle meeldib Eesti ja 100 on suur sündmus, mida meil on võimalus tähistada. Usun, et tean seda tunnet, kuid ei oska seda sõnadesse panna. Minu jaoks on tähtis teadmine, et Eesti on alati olemas – ka minu jaoks, isegi kui reisima lähen. Minu meelest on Eesti täna uuenduslik ja arenev riik.
Mina jään – sõna otseses mõttes ja see on minu kingitus Eestile. Mul ei ole plaani päriselt lahkuda, vaid kavatsen Eesti elu edasi ehitada nii lühikeses kui pikemas perspektiivis. Loodan, et suudan endaga kaasata teisigi noori, kes sama moodi mõtlevad.»
«Minu jaoks on väga tähtis, et meie, tänased noored saame korrata maapäeva – midagi sellist, mis päriselt on olnud ja. Minu jaoks on Eesti vaba maa – on tähtis, et ma saan õppida, elada oma perega koos ja vabana. Minu põlvkonna roll on see kõik alles hoida ka edaspidi.
Ma alustan kohe gümnaasiumiõpinguid ja mul on eesmärk: soovin, et minu klassikaaslased ja koolikaaslased tuleksid oktoobris minuga koos valimistele. Hääletamine on minu kingitus Eestile!
Kui Eestil oleks hing, keha ja hääl, siis ... Eesti on minu jaoks lapsepõlvest alates olnud kui pääsuke. Kui ma täna mõtlen Eestile, siis meenub mulle laulupidu. Ja mul on väga hea meel, et eraldi lauluna esitati ka Ülo Vinteri «Laul Põhjamaast» – see on väga kaua mu lemmiklaul olnud ja ma oskan seda laulu ka ise peast laulda.»
«Mu vanematekogu on Viidumäel, kuid koolis käin ma Kuressaares. Harva bussiühenduse tõttu ei saa ma kodus elada, vaid üürin Kuressaares tuba. Suvel käin tööl, et maksta talvel üüri selleks, et saaksin gümnaasiumis õppida. Teisiti ei saa, sest vanematel pole võimalusi mind suuremal moel toetada. Seda aspekti tahaksin ma tulevikus teiste tarbeks muuta.
Eesti 100. sünnipäev on hetk, kus iga eestlane peaks mõtlema oma rahvusele, kultuurile ja ajaloole. Ma ei pea ennast hetkel just väga suureks patrioodiks – mulle meeldib küll mu riik, aga mitte praegune valitsus. Eesti sajas sünnipäev näitab selgelt, et meil on me vabadus ja meil on riigina olemas see miski, mida ei tohi käest lasta ega kaotada – sest just see MISKI teeb meid eriliseks. Ka eneste jaoks.
Minu õpetaja Rita Ilves rõhutab alati, et kõik algab enesest – meil tuleb alati esmalt peeglisse ja oma sisse vaadata. Sest eestlust ei saa kaotada mitte keegi teine – ainult meie ise. Kuna Eestile sajandaks sünnipäevaks tehtav kingitus ei saa mu meelest olla füüsiline, vaid peab olema sügavam ja vaimuga seotud. Siis usungi, et oma olemuse mäletamine on suurim kingitus.
Üks suur soov on mul ka – ehk läheb see nii suurel sünnipäeval täide: soovin, et me kasutaks vähem väljendit: aga ma teen lihtsalt oma tööd! ja et me oleks vähem passiivsed. Me oleme kõik ühendatud, me oleme kõik inimesed. Meil kõigil on aeg ärgata.
Kui Eestil oleks hing, keha ja hääl, siis ... sel juhul kujutlen segaduses olendit, kes rapsib. Ta hing karjub end tühjaks – mitte ainult valust või rõõmust, vaid kõigest. Tal ei ole sugu ja ta pole kindlasti väga vana, pigem nooremat sorti, kuid minevikuga. Selline raske lapsepõlvega nooruk, kes vajab tasakaalu selleks, et teada, kuidas edasi liikuda.»
/nginx/o/2017/08/09/6975175t1h26e7.png)
«Eesti Vabariik 100 on suur sümbol – tähistades kõiki neid aastaid, mil Eesti on erineval moel kestnud. Et EV100 pidu kestab kolm aastat on minu meelest samuti normaalne – pidu peabki mitmekülgne olema – alates kubermangupiiri kustutamise 100. aastapäevast Tartu rahu lepingu 100. aastapäevani. See kõik on ju Eesti.
Kõik, mida inimene kingituseks peab, ongi kingitus Eestile. ma panustan Eesti ellu igapäevaselt ja kui see on inimese jaoks elementaarne, siis seegi on kingitus. Usun nii, sest väga paljude noorte jaoks on selline mõtteviis pigem erandlik – sest lihtsalt ei viitsita ühiskonnas kaasa rääkida. Tean kogemusest, sest olin klassis ainus omasugune aktiivne. Ehk aitab neid hoiakuid muuta ka see, et nüüd on nii pikalt üleval ja esil EV100 logod ja lipud ja kogu see teema. Ehk julgustab see sügavamalt uurima Eesti lugu ja meie inimeste kogemusi. kasvõi näiteks seesama Noorte Maapäev – kui ma sel teemal nüüd FB postitusi teen, siis üha rohkem sõpru tunneb huvi, et miks, kuidas ja mida me teeme? Ja et mis on Maapäev ning kuidas ma noorsaadikuks sain.
Kõik said kandideerida, ainus piirang oli vanuseline – 14-19aastane. Minu jaoks oli tore üllatus ka see, et osutusin valituks ilma, et ma oleks õpilasliidu liige.
Uus ja väga tore kogemus on minu jaoks kohtumine Eestis elavate venelastega – ma ei ole kunagi varem nende noortega suhelnud, nüüd on see võimalus ja ma olen selle üle väga uhke. Hakkasin isegi mõtlema, et kuidas on võimalik, et mina eestlasena pole varem kohalike vene noortega suhelnud. Kui teaks vastust, saaksin teistelegi sellise kogemuse anda. See on teistmoodi suhtlusring – nad on toredad, loovad ja sõbralikud. Minus endas on ehk ainult väikene kartus, sest ei julge kõike küsida, mida tahaksin. Kardan uusi sõpru solvata. Kuid ehk see muutub varsti. Eestis võiks rohkem lõimumist olla – sest rahvusest hoolimata oleme kõik noored ja meil on üsna samasugused küsimused, lootused ja soovid. Ilmselt hirmud ka.
Lõimumine võiks olla üks kingitus, – korraldada rohkem taolisi kokkusaamis – Eesti ja vene kooli kokku tuua rohkem, teha näiteks ühiseid arvamusfestivale näiteks. Et meil tekiks ka oma maailmapilt, mitte ainult see, mida meie vanemad meile kodus räägivad.
Kui Eestil oleks hing, keha ja hääl, siis ... Eesti on tugev tamm – palju oksi, kannab palju ja talub palju. Ta lehti on rebitud ja oksi on murtud, kuid ta on jätkuvalt elujõuline, suudab edasi kasvada ja kasvatada üha uusi tõrusid.»
«Mu kodumaa on vanaema – ehkki teiste riikidega võrreldes on tal juba parasjagu vanust, ent Eesti enese jaoks on ta ikka nooruke.
Maapäeval osalemine on kahtlemata osa minu kingitusest. Otsustasin maapäeva saadikuks kandideerida selleks, et saada juba nüüd erinevaid kogemusi ja laiemaid teadmisi, kui koolis antakse. Näiteks käis meile loengut pidamas ka õiguskantsler Ülle Madise. Lihtsate väljenditega selge jutt tegi mulle nii mõnegi asja paremini selgeks. Selliseid loenguid võiks noortele palju rohkem anda ja teha. Kui me 28. novembril Noorte Maapäeval ühisavalduse koostame, siis ma loodan, et selles on kindlasti sees Eesti inimeste sotsiaalse turvalisuse kaitse. Olen näinud, et vähekindlustatud ja üldse vähemuste eest ei oska Eesti veel piisavalt seista. Aga seda peab tegema, sest kõik selle maa kodanikud ei ole n-ö rikkad valged mehed.
Kui Eestil oleks hing, keha ja hääl, siis ... Eesti oleks Sammalhabe: Looduslähedane, hallipäine ja võibolla mitte nii uuenduslik – hästi vana ja ehk pisut rohkem just minevikus kinni. Samas loodan, et ta on noorusliku innuga Sammalhabe. Muidu teeb ta enesele ju lõpuks halba.»
:format(webp)/nginx/o/2015/08/28/4426133t1h75f2.jpg)
/nginx/o/2017/04/18/6563531t1h9db9.png)