Eesistuja roll nõuab aga ühendamist ja liikmesriikide ülesust, mitte omakasu tagaajamist, ning seetõttu sellega ei kelgita. Seda, kuidas Eesti ametnikud suhtuvad Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisse, kirjeldab hästi üks anekdoot, mis küsib, mida mõtleb eestlane, kui ta näeb elevanti. «Eestlane mõtleb, mida elevant temast mõtleb,» on vastus.
Sedasorti lähenemine joonistub välja poliitikute ja ametnike sõnavõttudest, milles rõhutatakse, et Eesti ei pea aruteludes ilmtingimata saavutama läbimurdeid, et siis endale vastu rindu taguda, vaid saavutada tuleb see, et arutelu viiakse edukalt ja tasakaalukalt edasi ning võimalikule lahenduskäigule jõutakse pool aastat lähemale.