Pole vist sugugi vähe neid romantikuid, kes unistavad: oh, küll tahaks näha Suurt kanjonit, maailma imet, siis võib rahus surra. Üllatavalt paljudel see sõna otseses mõttes seal õnnestubki.
Ettevaatust, kuulus Suur kanjon õgib inimesi!
Tilluke Hackberry asula Mojave kõrbes näis kõle ja hüljatud. Paar kokkuvajumise äärel heledat majakökatsit. Vanad roostes autod kaktuste vahel. Lisaks tonnide kaupa igasugust kila-kola. Kusagil ei hingelistki. Aga silt teatas, et pruuni laudisega räämas hoones asub general store, kauplus.
Astusin sisse. Samuti vaikus.
Ega mul siia eriti asja olnudki. Suund oli tegelikult Suure kanjoni lõunaservale. Ent kui läheneda sellele läänest, nagu teeb ilmselt enamik, kes ei sõida mitte ainult Ameerika, vaid kogu maailma ühe võimsama loodusimega tutvuma, on kaks võimalust: kas valida moodne, kuid igav kiirtee või ajalooline Route 66, Mother Road ehk Ematee.
Milles küsimus?! Loomulikult Ematee.
Hackberry on väheseid kohti, mis on säilinud vähemasti kaartidel pärast seda, kui 1970. aastate keskpaigaks valminud kiirtee suunas liikluse sellest ja teistest vana Route 66 äärde jäänud väikeasulatest Arizona lääneosas mööda ning suretas need paigad peaaegu üleöö välja. Kuuldavasti pidigi Hackberry vana kauplus olema seal kandis üks väheseid kohti, kust üldse elumärki leida.
Elumärk kostis lõpuks kaupluse tagaruumist.
Kohtumine spiooniga
Sealt ilmus leti taha hallide juuste ja elu näinud, kuid jõuliste näojoontega, oma ea kohta – pakun, et ta oli üle 75 – sihvakas mees. Vaevalt eksin, kui väidan, et olin tol suvehommikul üks esimesi külastajaid tema poes keset mittemidagit. Seetõttu on mõistetav, et ta uuris, kust tulen. Teatasin, et Eestist. Mille peale küsis ta kohe, kas räägin ka vene keelt.
«Konetšno!»