Eesti koondise ründeäss Robert Täht: mulle ei meeldi kaotada, ma tahan võita

Robert Täht seab selle nädala algul Rakvere spordihallis vaimu valmis, et haarata Eesti võrkpallikoondise treeningulaagris kangist, mis on üle kahe korra raskem kui tema kehakaal 85 kilo. Foto: Margus Ansu

Eesti võrkpallikoondise punktimasin Robert Täht otsustab ausalt ära rääkida, mismoodi ta spordikoolis luuslanki lõi, miks ta platsil enam tsirkust ei tee, kuidas ta Poolas klubi juhtidega raksu keeras ja miks ta ütles ära oi kui magusast pakkumisest, mis tuli Argentinast.

Aitab nädalasest puhkusest küll! 180 kilo kangile – kaks korda rohkem kui mehe enda kehakaal –, väike keskendumine ja... kang jõuga maast lahti. Uhh, tehtud!

Nii alustas Robert Täht selle nädala teisipäeva hommikul Rakveres koos Eesti parima pallimängumeeskonna, võrkpallikoondisega, valmistumist suve tippturniiriks, Euroopa meistrivõistlusteks. Eesti võrkpallurid on viimastel aastatel saanud nii kõvaks, et korv- ega jalgpallureid ei anna nendega võrreldagi. Suve algul purustas Eesti Mehhikos Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi finaalis suure Hispaania 3:0. Kaks nädalat tagasi jäi Belgias vaid imenapilt, kõigest kaks geimivõitu puudu, et Eesti võrkpallurid oleks teinud suurt ajalugu – pääsenud pallimängus MM-võistluste finaalturniirile.

Suurt, väga suurt osa Eesti koondise edus etendab kõigest 23-aastane, üksnes (võrkpalli mõõtkavas!) 192 cm pikkune Võrust pärit Robert Täht – valusa, hirmus valusa servi ja löögiga Eesti suurim punktimasin, kes talvel teenib leiba Euroopa ühes tugevamas, Poola liigas.

Algusajal Tartus, kui mängisin Schenkeri liigas, karjusime Renee Teppaniga valimatult: biitsepsid välkusid, näitasime läbi võrgu ka vastastele emotsioone välja – olime ikka hullud!

Eesti koondise treeningulaagri esimese, hommikuse jõusaalitrenni ja lõunasöögi järel pühendas kaaslaste iseloomustuse järgi argielus rahulik ja tasakaalukas, hea ja hella südamega Robert Täht Rakveres Villa Theresas üle pooleteise tunni, et vastata Arteri küsimustele – ja avastas end mitut puhku avameelsuspuhangus.

Rakveres treeningulaagris jõudu kogumas – kang tuleb rinnalt üles saada. Foto: Margus Ansu

Kurjamil on kuulus lugu «Mees, sa ei tea (kui kiiresti ma löön)». Niisiis, kui kiiresti?

(Naerab laginal.) Alustame kohe sellise küsimusega või?

Loomulikult!

Olen saanud seda mõõta Poolas, kui Polsat Sport kannab mänge üle. Siis tuuakse kohale igasugu asju, ka servikiiruse mõõtja. Olen löönud rekordina 122 km/h, ühe korra sain kätte ka 124 km/h, aga siis läks pall natuke auti. Samas mängus lõi Poola viimaste aastate kõige kõvem võrkpallur Mariusz Wlazły 123 km/h. Pärast näidati seda uudistes, et vaat, milline pomm.

Kui ma sellise palliga pihta saaks, järgneks nokaut, eks?

Võrkpall on pehme, seetõttu ei ole hullu. Kui sellise kiirusega tuleks korvpall, oleks teine lugu.

Ega see meeldiv muidugi ole. Vahel, kui ei hoia käsi blokis korrektselt, olen ise ka saanud tutaki vastu pead – see võtab oimetuks küll. Äsjasel MM-valikturniiril Belgias tuli mul esimene blokipunkt Slovakkia vastu puhtalt peaga: pall põrkas peast vastaste poolele tagaserva. Ilgelt valus oli, pärast oli silm punane. Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi turniiril Mehhikos ei surunud blokis õlgu piisavalt kokku, nii et sain kõva paugu pähe. Pall lendas sealt 15 meetri kõrgusele lakke. Selliseid asju ei taha. Valus on. Aga surnuks lüüa on keeruline.

Tänavune hooaeg on sulle ja Eesti koondisele olnud erakordselt pikk ja edukas, mille eest on paradoksaalsel kombel preemiaks see, et suvepuhkust pole peaaegu olnudki. Kahju ei ole sellest?

Eks ikka. Kui sul on välismaal pikk hooaeg, 8–9 kuud selja taga, siis loomulikult tahaks kodus olla, Eestis ringi vaadata ja end vabamalt tunda. Aga kuna koondisega võidame, meil läheb hästi, siis on emotsioon hea. Kui kaotaksime ja läheks halvasti, oleks ilmselgelt palju nukram.

Kui saad lõpuks nädalakese puhkuseks, on see suur preemia, millest naudid iga hetke, ja tuled jälle rõõmsa tujuga koondisse tagasi. Täna (teisipäeval – P. P.) võib-olla mehed natuke hädaldavad, et kurat, jälle hakkab, aga üldiselt on kõigil näod naerul. Kuigi algav periood on võib-olla kõige raskem, sest pärast seda ei ole oodata muud kui ainult klubihooaega. Kahtlen, kas pärast EMi mingi puhkus veel vahele mahub.

Kas jõudsid vahepealse nädalaga välja puhata?

Jah, kuigi tegin ka kaks jõusaalitrenni. Oluline oli just vaim välja puhata. Sest viis päeva Belgias olid küll füüsiliselt rasked, aga vaimselt lausa kurnavad. Hommikul ärkad ja kohe on pinge peal, sest õhtul on mäng. Mängisime õhtul kell kaheksa, jõudsime õhtust sööma pool tundi enne keskööd, siis veel seedid, oled arvutis, adrenaliin on üleval, kell kaks või pool kolm saad alles magama ning hommikul kell üheksa algab kõik jälle otsast peale. Lihtne ei olnud.