Filmiarvustus: «Perekonnapea» annab Ameerika üledoosi

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

«I’m an American hero,» («Ma olen Ameerika kangelane») ütleb suurkorporatsiooni matšolik ärihai Dane Jensen (Gerard Butler) ja hakkab lause klišeelikkuse peale ka ise naerma. See eneseiroonia hetk on tänuväärselt värskendav kogu tund ja 48 minutit kestva draama ettearvatavate ja moraliseerivate elementide reas.

Peategelane Dane Jensen on Chicago pilvelõhkujas tegutsev pearahakütt, kes võistleb kolleegiga ametikõrgenduse pärast. Ei loe muu kui teenitud rahasumma, mille kõrval ununeb igasugune eetika. Oma naist ja kolme last näeb mees vaid varahommikul ja hilisõhtul. Filmi esimeses pooles taban ennast mõttelt, et see on ju «Kaardimaja» ärimaailma versioon – isegi Kevin Spacey ja Gerard Butleri kõnemaneer on sarnane. Mida film edasi, seda vähemaks kaadrimajalikku elementi aga jääb ja filmitegijate moraliseeriv kavatsus hakkab aina enam välja paistma.

Elumuutvaks kogemuseks saab peategelasele poja haigestumine vähki. Nüüd tuleb teha valik töö- ja pereelu vahel. Arhitektiametist unistav poeg paneb isa jalutuskäikudel Chicago suurte hoonete juurde mõtlema tõeliselt oluliste asjade peale nagu usk, headus, armastus..., puudutamata ei jää isegi kaksiktornide katastroof. Pärast kolmandat stseeni, kus poeg isa silmi avab, tekib tunne, et filmitegijad on lähtunud eesmärgist publik kindlasti nutma saada, sest isegi kõige kalgima südamega vaataja ei suuda pisaraid tagasi hoida armsa vähihaige poisi kannatusi nähes.

Kui poeg koomasse langeb ja tema olukord pea lootusetu näib, saab isa lõplikult aru oma töö moraalitusest ja teeb heateo tööd otsivale vanale mehele. Nüüd vean mõttes iseendaga kihla – kui filmil on happy end, siis premeerin oma läbinägelikkust pärast filmi kohviga, kui aga eksin, siis võib stsenaristi vähemalt ühe üllatuse eest kiita.