Triin Soone: ärge jätke lapsi kõrvale, vaid märgake, kuulake ja kaasake!

Lastekirjanduse keskuse juht Triin Soone Foto: Marju Kask

Eesti Lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone paneb südamele, et võrdselt oluline on hoida nii meie keelt ja kultuuri kui ka anda selleks võimalus meie järglastele. Soone on ka laste ja noorte kultuuriaasta toimkonna liige ning EV100 lasteprogrammi peasündmuse – elamustuur «Laste Vabariik» – käivitaja ning kutsub portaalis minaka.ee avaldatud intervjuus meid kõiki senisest rohkem lapsi märkama ja kaasama. 

Laste ja noorte kultuuriaasta esimene pool kulmineerus noorte laulu- ja tantsupeoga. Millised emotsioonid sealt kaasa võtsid?

Pidu oli ilus ja emotsiooniderohke. Rahvatants on üks minu hobidest ja olen alates 1985. aastast osalenud tantsijana ja vaatajana kõikidel pidudel. Seetõttu elan eriti nn pidude tsüklis ja tunnen tugevat ootusärevust. Noortepidu annab teadmise ja kindluse, et see traditsioon jääb ja areneb. Eriti meeldib mulle, et noortepidu erineb suurest peost. Selles on teistmoodi jõud ja särts sees. Meie noored on ägedad ja naudivad kogu hingest ja südamest seda, mida nad laval teevad. Nad olid enesekindlad ja uhked ja ka minul oli uhke tunne. Neid emotsioone, mida ma peo ajal tundsin, ei tunne ma kuskil mujal. See on ainulaadne kogemus.

Noortepeo juhtmõte oli «Mina jään», laste ja noorte kultuuriaasta tunnuslause «Mina ka!». Millist tähendust need Sinu enda jaoks kannavad ning milles on need kõige selgemalt avaldunud?

Meie ülesanne on teadlikult tegeleda keele ja kultuuri hoidmisega. Keegi teine seda meie eest ei tee.

Need on väga erinevad alusmõtted ja eks igaüks mõtestab neid erinevalt. Peo kontekstis oli eriline rõhk Eesti juurde jäämisel ja pigem sellel, et tänased vanemad põlvkonnad saaksid kinnitust, et neil on Eestit kellelegi pärandada. See pidu kinnitas seda. Ma ise ei ole seda muret endas tundnud ja kandnud. Ka minu üks lastest elab Eestist kaugel, kuid ta ei ole jäänud kaugeks.

Millele peame aga kindlasti suuremat rõhku panama, on eesti keel ja selle säilimine ja arenemine. Oma igapäevatöös lastekirjanduse keskuses tuleb mul sageli väliskülalisi võõrustada ja oma maja tegemisi tutvustada. Pea kõik on suures hämmingus, kui palju meil on kirjandust oma väikese keeleruumi kohta. Meie ülesanne on teadlikult tegeleda keele ja kultuuri hoidmisega. Keegi teine seda meie eest ei tee.

Laste ja noorte kultuuriaasta sõnum «Mina ka!» kutsub aga rohkem lapsi kaasama. Ärge jätke neid kõrvale, vaid märgake ja kuulake, kaasake oma tegemistesse ning usaldage neid ja andke neile võimalus rohkem ise teha. Teema-aasta märksõnad on iseolemine ja koostegemine, aga ka isetegemine ja koosolemine. Risti-rästi sõnamäng, mis tõstab esile lapse erilisuse ja iseomasuse, kuid ka ühise tegutsemise ja loomise. Mul on hea meel, et see sõnum sai paljudele omaks ning teema-aasta ideekonkursile tuli palju toredaid ettevõtmisi, millele saime õla alla panna. Teema-aasta maskott Minaka on aga meid tervitanud üle Eesti.

Laste ja noorte kultuuriaasta üks tähtsündmusi on läbi suve kestev elamustuur «Laste Vabariik». Pool teekonnast on läbi. Kuidas on teid vastu võetud?

See suvi on mulle tõesti eriline ja nii palju Eestit ei ole ma kohanud vist kogu oma senise elu jooksul. Tuuri plaan oli ambitsioonikas – külastada suve jooksul 60 kohta üle Eesti ja tähistada koos laste ja peredega Eesti sünnipäeva. Meil on läinud hästi ja paremgi veel, kui oskasime soovida. «Laste Vabariigist» on tänaseks osa saanud üle 10 000 lapse ja kui täiskasvanud juurde liita, siis võib numbri korrutada kolmega.

Me oleme näinud mängulusti ja avastamisrõõmu, saanud palju positiivset tagasisidet ja tundnud siirast tänulikkust. Ja mis peamine – lastele meeldib!

Publik hindab ettevõtmise ainulaadsust, selle sisukust ja head kujundust ja et midagi nii erilist on tehtud just lastele mõeldes.

«Laste Vabariik» on suur koostööprojekt. Kust leidsite partnerid ning kuidas sujub koostöö kohalike korraldajatega?

Nii suurt ettevõtmist nagu «Laste Vabariik» ei tee üksi, selleks peab olema palju mõttekaaslasi ja tegijaid, keda see idee sütitab. Mul on siiralt hea meel, et ma olen nad kõik leidnud. Mul on fantastiline tiim – loovinimesed, lavameistrid, programmijuhid, näitlejad jne, kes kõik teevad seda südamest ja hingega ning sooviga anda endast parima. Seda ühte hoidmist ja tegutsemissoovi, et just täna siin ja ainult teile, on tunda iga kord, kui oleme uues kohas loomas «Laste Vabariik». See on ülim professionaalsus ja ainult nii saabki teha parimat.

Ma olen väga tänulik meie sponsoritele, sest nendeta ei oleks «Laste Vabariik» sündinud. Silberauto ehitatud auto on eriline ja ilus. Sellega on lõbus ja uhke siseneda igasse külla ja linna, kõigil läheb kohe tuju heaks! Suure panuse on andnud RGB, kellelt saime helitehnika ning Büroodisain, kes varustab meid pliiatsite-paberite jm meisterdamisasjadega.

Oluliseks «Laste Vabariigi» tugisambaks on paljud muuseumid ja külastuskeskused, kellega koos on ehitatud mänguala labürintlinnak ning kes väsimatult sõidavad meiega kaasa kõikidesse paikadesse, et tegutseda lastega töötubades.

Meid on kõikjal väga hästi vastu võetud ja oleme rohkelt saanud tunda tunnet, et oled oodatud ja meie tulek toob rõõmu. Mulle on uus kogemus teha koostööd noortekeskustega ja see on olnud väga positiivne. Seal töötavad särainimesed, kes on tegusad ja rõõmsad ja kes tahavad ja oskavad laste ja noortega tegeleda. Kahju vaid, et see Eestimaa suvi nii lühike on ja kõikide juurde, kes meid külla ootavad, me paraku seekord ei jõua.

Millist tagasisidet olete lastelt saanud ning millised mõtted võtate neilt teele kaasa?

Emotsioone on palju, sest nii vahetut tagasisidet, kui annavad lapsed, teistelt ei saa. Suurim tänu on olnud see, et «Laste Vabariigist» ei lahkuta enne, kui päev otsa saab. Lapsed tahavad mängida ja seda kohe südamest ja põhjalikult. Neil on oma arvamus, nad oskavad küsida, seada asju kahtluse alla ja otsida ise vastuseid. Samuti on tore olnud see, et oleme pakkunud mängulusti ka täiskasvanutele. «Laste Vabariigi» algidee oli, et see on pere ettevõtmine ja selleks on ta kujunenud. Ja meil on oma fännid, kellega oleme kohtunud juba mitmes Eestimaa paigas ja nagu lahkumisel lubatud – kohtume veelgi, sest pool suve on ju veel ees!

Küsis Martha-Beryl Grauberg