Kübar: vaja pole rohkem, vaid targemat heategevust

Urmo Kübar Foto: Erakogu

Kui OECD andmeid tegeleb heategevuse või inimeste aitamisega vaid iga neljas eestlane, siis vabaühenduste liidu EMSL juhataja Urmo Kübara sõnul näitavad kodumaised uuringud hoopis kõrgemaid numbreid.

Kübara sõnul on OECDga sarnaseid küsitlusi olnud ka Eestis ja siis on numbrid suuremad olnud, sest neis on küsitud heategeva käitumise kohta viimase aasta, OECD uuringus aga viimase kuu jooksul.

Näiteks Praxise ja Emori 2009. aasta sügiseks valminud uuringu kohaselt teeb aeg-ajalt vabatahtlikku tööd teiste inimeste (kelle hulka ei loeta siis oma pereliikmeid) heaks umbes iga teine eestlane, neist omakorda umbes kolmandik küll seejuures oskamata end ise vabatahtlikuks nimetada.

Veel positiivsemate järeldusteni jõudis Emori kaks aastat tagasi tehtud küsitlus sellealasest mõtteviisist ja hoiakutest, mille järgi ühel või teisel moel on «heategev» olnud 90 protsenti inimestest - selle alla läksid nii raha või esemete annetamine, heategevusüritustel osalemine või toodete ostmine, millega aidatakse abivajajaid, oma oskuste ja teadmistega teiste aitamine, aja pühendamine jne.

«Need numbrid olid vaikselt, aga kindlalt kasvamas,» sõnas Kübar.

Kui Kübara sõnul võib vabatahtliku tegevuse ja annetamise puhul 22 protsenti viimase kuu jooksul tõenäoliseks hinnata, siis puht emotsionaalselt on raske uskuda, et võõra inimese aitamist kuu aja jooksul vaid igal viiendal eestimaalasel ette tuleb.

«Pigem on siin ehk tegu sellega, et niisuguseid väikeseid igapäevaseid kenasid tegusid nagu bussis vanemale inimesele istet pakkumine või teisele ukse lahti hoidmine või tee juhatamine loeme normaalse viisakuse ja mitte heategevuse hulka. Ja nii see olema peabki,» selgitas ta.

Võimaliku põhjuse Eesti kehvaks seisuks võrreldes teiste riikidega leiab ka samast uuringust, mis näitab, et Eesti inimeste töökoormus on teistega võrreldes üks suuremaid, nii et vabatahtlikuks tegevuseks ei pruugi inimestel lihtsalt energiat jätkuda.

Samas räägivad vabatahtlikud väga sageli just sellest, kuidas niisugune heategeval eesmärgil tehtud töö annab neile just hoopis lisaenergiat ja head enesetunnet.

Kübara sõnul ei peaks Eestis peamiseks eesmärgiks olema heategevusega tegelejate arvu kasvatamine, vaid keskenduda tuleks sellele, kuidas vabatahtlikke ja annetajaid harida, sest mõni hästi mõeldud tegu võib tegelikkuses karuteeneks osutuda või võib selguda, et annetusest polnud tegelikult kasu.

Kübara hinnangul võiks annetamisesse – kui ei räägita lihtsalt kassast tagasi saadud sentide puistamisest korjanduskasti – suhtuda sama tõsiselt nagu investeerimisse, sest ka selle oodatav tulemus on ju tegelikult väga suur – parem ja probleemidevabam maailm.

«Annetaja, aga ka vabatahtlik, peaks teadma, mida ta tahab saavutada, millised organisatsioonid selles valdkonnas tegutsevad ja mis neid omavahel eristab,» sõnas ta. «Selmet oma raha ja aega paljudes eri suundades laiali pilduda, maksab välja valida üks või kaks, mis päriselt korda lähevad ja millega suudetakse end kursis hoida, ning siis neid organisatsioone toetada regulaarselt.»

Kübara sõnul on sellisest käitumisest probleemide lahendamisel kindlasti enam kasu kui väikestest suvalistest lahkusaktidest ehkki OECD küsitluses võiksid viimased meid järgmistel aastatel kõrgemale pulgale aidata.

Kübar rõhutas samas, et probleemiks on, et head võrdlevat infot tegutsevate vabaühenduste ja nende tulemuslikkuse kohta on raske saada.

Riik kogub ühendustelt küll aastaaruandeid, aga kui huviline tahab neid kasutada, peab ta selle eest maksma.

Kübara sõnul tegid nad enne valimisi ettepaneku need andmed registris tasuta kättesaadavaks muuta, kuid koalitsioonileppes jäi nende ettepanekust alles vaid sõna «kättesaadavaks» ning «tasuta» kadus paraku ära.

«Ent head alguskohad, kust abivajajaid leida, on näiteks vabatahtlikud.ee ja help.ee, samuti teemeara.ee, kus sellest nädalast saab registreeruda 7. mai talgupäevale,» sõnas ta.