Siberi seto noored kolivad linna, pensionärid tagasi maale

Lukini Aleksandr on isamaja ees Krestjanskis. Foto: Jaanus Piirsalu / Postimees

Lukini Sassi lugu on kui tänaste Siberi setode saatuse musternäide, kuhu kuulub ka õppimine vanale surnuaiale ehitatud koolis.

«Näed, siin on veel näha laudkate. See on vähemalt 50 aastat vana. Isal oli vanasti kogu hoov kaetud sellise laudkattega. Siis oli loomade tagant lihtsam koristada ja vihmaga kergem liikuda, sest muidu oli muda põlvini,» näitab 58-aastane Lukini Sass (Aleksandr) mulle setode asutatud Krestjanski külas oma kunagise isamaja hoovi.

Kui Sass veel noor oli, siis elas selles Siberis asuvas Krasnojarski krai külas umbes 60 majas oma 300 inimest, kellest 200 olid setod. Praegu elatakse alaliselt vähem kui kümnes majas, kõik ülejäänud on kolinud Krasnojarskisse või väiksematesse rajoonilinnadesse. Seto keelt räägib Krestjanskis  veel ainult mõni vanainimene.

Seto hing pole külas aga sugugi surnud, sest uue trendina tulevad noorpõlves kodukülast lahkunud setod pensionile jäädes tagasi. Algul kui suvitajad, aga juba päris mitu setot on hakanud taastama oma isamaja plaaniga tullagi jäädavalt siia elama, teab Lukini Sass. Tema enda vanematemaja on tema vanem vend taastama asunud.

«No nemad jäävadki selle küla viimasteks setodeks. Vaevalt et enam nende lapsed siia pensionile tulevad,» arvab Sass. See tähendab, et maksimaalselt paarkümmend aastat võib selles 180 kilomeetrit Krasnojarskist asuvas külas veel setode keelt kuulda.

Krestjanski küla üks viimaseid seto keele rääkijaid, 80-aastane Haavapuu Anna. Foto: Jaanus Piirsalu / Postimees

80-aastane Haavapuu Anna on üks viimastest Krestjanski setodest. Seto keelt räägib ta paremini kui vene keelt. «Naabri Veeraga saan veel rääkida seto keelt, aga rohkem ei räägi siin keski enam,» ütleb Anna, kes palve peale leelotab õige mitu seto laulu.

Sass ning tema vend ja õed oskavad veel seto keelt ning rääkimine pole neile probleem. Tema vanem poeg Pavel õppis mõni aasta tagasi Tartu Ülikoolis kaasmaalaste programmi järgi kehakultuuri, kuid tagasi tulles unustas eesti keele kiiresti, seto keelt polnud ta kunagi osanud. Noorem poeg Aleksandr pole aga kunagi osanud ei eesti ega seto keelt.

Lukini Sassi elu kujutab väga iseloomulikult Siberimaa setode saatust.

Ajalooliselt Setomaalt tulid rohkem kui 5000 kilomeetri kaugusele maad ja õnne otsima 20. sajandi algul tema vanavanemad. Isapoolsed vanavanemad elasid Maana jõe ääres ja emapoolsed vanavanemad Haiti (venepäraselt Haidak) lähedal huutoris (talus). Emapoolne vanaisa oli kohaliku, Kirovi-nimelise kolhoosi esimees, kuid see teda ei päästnud – 1938. aastal lasti ta kui rahvavaenlane ikkagi maha. Sellepärast, et oli seto.

Haitis asuva seto muuseumi hoidja Jevsejeva Galina andmetel arreteeriti Suure Terrori ajal 1937.–38. aastal ainuüksi Haitis ja selle kõrval asuvas Bulatnovka külas 60 seto meest, kellest 27 lasti maha.

Heinategu 1930ndate lõpus Maana-äärsete setude suurimas külas Golubevkas (Golub), kus tänaseks ei ela enam kedagi. Golubis sündis ka Lukini Aleksandr. Foto: Erakogu

Sass sündis 1959. aastal Golubis, Maana-äärsete setode ühes suurimas külas. Siis elas seal 30 seto peret. Lisaks veel üks lätlaste pere ja rohkem ei kedagi. Kõik rääkisid ainult seto keelt. Praeguseks on Golubi küla ammu surnud, nagu ka paljud teised seto külad: Tjulup, Vassiljevka, Serednä-Maana, Salo, Iskra või Kirp. Viimastena elasid Golubis vennad Truba Paul ja Truba Leonid 1990ndate algul.

Enamik Golubi setodest hakkas 1960ndate keskel tasapisi kolima teise seto külla Krestjanskisse, lähemale tsivilisatsioonile. Ka Lukinite pere. Haavapuu Anna tuli perega samuti Golubist, kuid mõni aasta hiljem.