Ajaleht aitab inimest üllataval viisil

Harilaiult leitud pudelpostist kiri viib Postimehe ajakirjaniku Juhani Püttsepa Saksamaale teleshowsse. Kirja oli merre visanud Saksa-Poola piiriäärse kuurorti muulilt 5-aastane Yannik Hollmann. Pilt on tehtud 2000. aasta 5. septembril. Foto: Ove Maidla / Postimees

Kui alustasin augustis 1997 tööd reporterina, käis Postimehe suures toimetusetoas Tartus Gildi tänaval remont. Ajakirjanike töölauad paiknesid ajutiselt teise korruse saalis nagu klassitoas. Ees õpetaja koha peal istus uudistetoimetuse juhataja Tiina Kaalep ja tema kõrval akna all keeletoimetaja. Arvutist sai vastseid uudiseid lugeda ja telekas nurgas näitas päevasündmusi väljamaa kanalilt – varem polnud selliseid tehnikasaavutusi kogenud.

Noorem poeg oli just saanud kuuvanuseks ja olin teel tööle ostnud apteegist topsi spetsiaalseid õrnu lappe beebi pühkimiseks. Jätsin selle intervjueerima minnes lauale. Kui toimetustuppa naasin, oli tegevtoimetaja Toomas Mattson beebilappe jaganud ajakirjanikele, kes kõik nendega hoolsalt kastisuuruste kuvarite ekraane nühkisid. Ilmselt arvas Toomas, et lapitopsi oligi selleks otstarbeks toonud majandusülem Uno Heinola. Tundsin uhkust, et olin uutele kolleegidele saanud kuidagi kasulikuks osutuda.

Peagi tuli hoopis tõsisemal viisil panustada, ajakirjandusturul käis hirmus võitlus ja leht hakkas ilmuma ka pühapäeviti. Ühel ajavahemikul oli mul kohustus kirjutada 30 lugu kuus, rekordiks kujunes 32. Lugu ei pidanud olema tingimata pikk, peaasi, et nimi all. Enne lehe trükki saatmist läks sageli pingeliseks. Toimetaja Tiina Reinart liigutas närviliselt mööda lauda sigaretipakki, kirudes, et hiir ei tööta. Polnud siis ime, kui õhtuks meeled võdisesid ja sai mindud koos kolleegide Aivar Viidiku ja Herki Köbasega istuma lähedasse Krooksu kõrtsi, kus tollal paitas kõrvu Gipsy Kings: «Cuando sei Maria Dolores, cuando sei quei mal d`amore ...»