USA hoidus pronksmehe-vaidlusse sekkumast

26. aprill 2007. Veel Tõnismäel seisva pronkssõduri ümber ehitatakse telki. Foto: Liis Treimann

Nn Wikileaksi dokumentidest selgub, et USA üritas end pronkssõduri-vaidlustest esialgu kaugemale hoida. Ameerika diplomaadid ei saanud aru, miks hakkasid Eesti poliitikud pikka aega eiratud probleemiga 2007. aastal järsku tegelema, kirjutab Argo Ideon.

Nelja aasta taguste aprillisündmuste kaja nn Wikileaksi USA diplomaatiliste sõnumite andmebaasis hõlmab vähemalt 71 dokumenti, mis käsitlevad põhjalikult nii eellugu – alates 2006. aastast õhus olnud pingeid Tõnismäel asunud pronkssõduri ümber –, 26. ja 27. aprilli ärevaid sündmusi endid kui ka reaktsioone sellele Eestis ja välisriikides.

Postimees on juba alates mullu detsembrist vahendanud USA diplomaatide suhtumist pronkssõduri temaatikasse, seda aga esialgu osaliste materjalide põhjal. Väikese osa dokumentidest oli avaldanud Wikileaks ise, teine osa materjalist levis teadmata kanalite kaudu Venemaa ja ka muude riikide meedia vahendusel.

Lünklikud teated

Kuna tegu oli siiski mahuka dokumendihulgaga, noppis ajakirjandus sealt üles täiesti erinevaid ja isegi mõneti vastukäivaid sõnumeid – näiteks jaanuari algul Norras ilmunud materjalist võib järeldada, et USA ei andnud pronkssõduri teisaldamisele mingit selget heakskiitu, samal ajal kui Venemaal nendesamade memode põhjal ilmunud lugudes aga rõhutatakse just vastupidist – asjaolu, et Eesti poliitikud konsulteerisid enne pronksmehe saatuse otsustamist Ühendriikide diplomaatidega.

Viimasest lähtus näiteks ka väljaanne Russki Reporter, mille võrgulehel on avaldatud 17. aprillist 2007 pärinev memo koos venekeelse tõlkega. Muu hulgas tuuakse selles ära tundmatuks jääva Reformierakonna poliitiku sõnad, et juhul kui poleks pronkssõdurit, leiaks Moskva midagi muud, millega Eestit kritiseerida – «sellised need venelased on».

Osa pronksmeest puudutavast Wikileaksi materjalist avaldati juba eelmise aasta lõpus Venemaal ajalehe Komsomolskaja Pravda veebilehel, kuid see valik oli üpris piiratud – kui seal avaldatud memode kogumaht oli ca 22 000 sõna, siis tänu Norra ajalehele Aftenposten Postimehe käsutusse jõudnud pronksmehe-teemaliste memode maht on üle 100 000 sõna.

Kogu selles otseselt või kaudsemalt pronksööd puudutavas Wikileaksi memopakis ei leidu otseseid tõendeid, et Eesti poliitikud ja riigijuhid oleksid enne pronksmehe küsimuse kallale asumist USA saatkonnast otsest heakskiitu küsinud. Pigem jääb mulje, et esialgu võtsid USA diplomaadid endale puhtalt vaatleja rolli ja eelistasid vaoshoitust.

Saatkonnas koostatud ülevaated pronksmehega seotud probleemidest on selgelt kirjeldava iseloomuga. Suursaadik Aldona Wosi allkirjastatud memo 2006. aasta juunist aga teatab lõpuks: «Kavatseme sellest debatist eemale hoida. Kui küsitakse, siis me ütleme, et see küsimus on Eesti enda lahendada.»

Selle taga oli memo põhjal kartus, et mõned Vene rühmitused üritavad USA saatkonda vastuoludesse kaasa tõmmata.

Sündmuste edenedes ei läinud distantseerumine USA diplomaatidel aga korda, ja pärast pronksööd otsustasid Ühendriigid kõhklustest hoolimata Eestit toetada.

Selget toetust Eestile väljendati Ameerika poolt aga siis, kui pronksöö järel hakkasid meeleavaldajad Moskvas Eesti saatkonda piirama. USA saatkond Tallinnas taotles, et Ameerika välisministeerium võtaks ühendust Venemaa saatkonnaga Washingtonis ja tuletaks neile meelde Viini konventsiooni järgseid kohustusi Moskvas asuva diplomaatilise korpuse (st Eesti saatkonna) suhtes.

Pingete kruvimine

Kuna pronksööst enesest ja hilisemaist reaktsioonidest on juba Wikileaksi dokumentide valguses palju kirjutatud, siis vaatleme siinkohal täpsemalt selle eellugu.

2006. aasta mais teatas USA saatkond Washingtoni kahest sündmusest: 8. mai kogunemisest Maarjamäel, kus osales saatkonna hinnangul 200 peamiselt Saksa poolel võidelnud veterani, ning 9. mai umbes 600 osalisega üritusest pronkssõduri juures. «Sündmus oli põhiliselt rahulik, kuid esines väiksem vastasseis osaliste ja kahe eestlasest protestija vahel, kellest üks marssis kogunemise ümber plakatiga «See sõdur okupeeris meie maa ja küüditas meie rahva».» Üldiselt, märgiti memos, oli aastapäeva tähistamine hillitsetum kui 2005. aastal.

2006. juunis edastatud memo on veidi teistsuguse tonaalsusega – selles möönab USA saatkond, et pronkssõdur tekitab Eestis rahvuslikke pingeid. Ka valitsuses polevat üksmeelt, mida kujuga teha. «Peaminister Andrus Ansipi Reformierakond on öelnud, et see tuleks teisaldada, aga Keskerakond ja Rahvaliit soovitavad selle rahule jätta.»

2006. aasta lõpus tundus aga USA diplomaatidele, et pinged enam ei eskaleeru – eelkõige seetõttu, et ei Eesti valitsus ega meedia ei neela alla sööta, vastamaks Venemaa provokatsioonidele ja avaldustele. Saatkond pidas siiski tõenäoliseks, et rahvuslikud erakonnad üritavad enne valimisi oma valijaskonda mobiliseerida, õhutades Venemaa-vastaseid meeleolusid. «See paneb kindlasti Eesti valitsuse pragmaatilise lähenemise proovile.»

Edasi kirjeldatakse USA memodes juba pronksmehe-teemalisi vaidlusi 2007. aasta alguses Eesti parlamendis, mille kohta on 2007. aasta veebruarikuises memos öeldud: «1990. aastate keskpaigast on Eesti valitsus üldiselt õppinud pöörama ette teise põse provokatiivsete avalduste ja tegude puhul, mis puudutavad selliseid emotsioonidega laetud küsimusi nagu vene vähemuse kohtlemine ja pronkssõdur. Mispärast Eesti poliitiline juhtkond pärast 15 aastat selle küsimuse esiplaanile tõi, ei ole meile lõplikult selge, kuigi soov sellest valimiste eel poliitilist kasu lõigata oli selgelt üks oluline faktor.»

USA välisministeeriumi ametlik poliitika Wikileaksi kaudu lekkinud diplomaatiliste memode osas on nende autentsust mitte tunnistada, samal ajal taunides nende edastamist avalikkusele.

Memod
USA memodest pronksmehe kohta enne aprillisündmusi
•    10. mai 2006: «Võidupäeva tähistamine jääb Eestis vastuoluliseks, ent seekord oli tähistamine rahulikum kui 2005. aastal.»
•    5. juuni 2006: «Pronksmees tekitab Tallinnas etnilisi pingeid, ka valitsuskoalitsioonis on eri­arvamusi.»
•    7. detsember 2006: «Venemaa provokatsioonid ja avaldused ei leia Eestis kõlapinda, aga see võib valimiskampaania ajal muutuda.»
•    1. veebruar 2007: «Arutelu pronksmehe üle jõudis parlamenti, pronkssõdurist on saanud eestlaste ja venelaste erineva ajaloonägemuse lakmustest.»
•    2. veebruar 2007: «Me ei saa päriselt aru, miks Eesti valitsus praegu pronksmehega tegeleb, aga ilmselt on see seotud valimiseelse olukorraga.»
•    15. veebruar 2007: «Vene saadik Lätis Viktor Kaljužnõi teatas kõnelusel USA Läti-saadiku Cathe­rine Baileyga pronkssõduri-debati asjus, et Eestis on võimul «maniakid» ja sellised inimesed tuleks «ühiskonnast eraldada», et «neid ravida». Läti-Vene suhteid hindas Kaljužnõi samal ajal heaks.»