/nginx/o/2014/09/15/3352657t1h902e.jpg)
Kui laps on kadunud, siis kõige kriitilisem tegur on aeg, millal me temani jõuame. Sellepärast tuleks lapse kadumisest võimalikult kiiresti teatada. Mida varem me saame oma tegevustega alustada ja mida vähem see laps jõuab liikuda, seda tõenäolisem on tema leidmine.
Väga väikesed lapsed ei saa üldse aru, et nad on kadunud, nende jaoks on kõik teised inimesed kadunud. Kui lapsel tekib hirm, on tihti nii, et laps otsib omale turvalise koha, see tähendab seda, et ta poeb peitu ja paneb silmad ka kinni, et nii hirmus ei oleks. Sageli lapsed ei vasta hüüetele või isegi oma nime peale hõikamisele, ja see teeb laste otsimise keeruliseks.
Vanematel lastel on mingis vanuses kerge tekkima mõtlemine, et nüüd on nad mingi pahandusega hakkama saanud, kõik need inimesed on sellepärast teda otsima tulnud ning sellepärast ei julgeta välja tulla. Niisuguse olukorra vältimiseks ei tohiks last kunagi politseiga hirmutada. Selliseid asju tuleks pisikesest peale vältida ning siin aitab, kui pere on eeltöö ära teinud. Kui laps on hädas, peab ta julgema abi küsida ning olema valmis usaldama neid, kes on talle appi tulnud.