:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/07/22/4306925t1hd695.jpg)
Eesti Mesinike Liidu teatel ei ole Lääne-Virumaal Injus perekond Valtini mesilas toimunud mesilasperede massiline hukkumine ainus taoline juhtum tänavu ning olukorra muutmiseks tuleb midagi ette võtta mürkide kasutamises taimekaitsevahenditena.
Mesinike liit: mesilaste massihukkumine Injus pole ainus juhtum tänavu (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mesinike liidu teatel on mesindusringkondades teada, et sarnaseid juhtumeid on olnud veel, kuigi enamik neist ei ole leidnud avalikkuses sellist kõlapinda. Liit märkis, et sageli ei kipu mesinikud ise selliseid juhtumeid avalikustama, kuna neil on hirm oma maine pärast.
Samuti pole mesinike liidu sõnul asjaajamine lihtsaimate killast ning mitmetel ametliku käigu saanud juhtudel pole analüüside liig hilja võtmise tõttu süüdlast selgunudki.
Mesinikud on rääkinud sellest arvukatel kohtumistel põllumajandusministeeriumis, selle kohta on koostatud ligi 5000 allkirjaga petitsioon, mis edastati toonasele põllumajandusministrile Ivari Padarile, riigikogus moodustati mesilaste kaitse töörühm, kuid tulemusi pole.
«Eesti Mesinike Liit kui kõige arvukamalt mesinikke ühendav organisatsioon on saanud oma avaldustele ja ettepanekutele erinevate põllumajandusministrite allkirjadega pikki ja üldsõnalisi vastuskirju, mis ei anna tegelikult vastust ühelegi tõstatatud küsimusele. Uus taimekaitseseadus ja sellest tulenev taimekaitsetöid reguleeriv määrus on endiselt välja andmata. Riigikogu mesilaste kaitse töörühm ei ole tegelikult tööle hakanud ja on praeguseks kahanenud enam-vähem üheainsa liikmeni,» teatas liit oma pöördumises.
Mesinikud märkisid, et neonikotinoidid ja glüfosaadid, mida taimekaitses praegu kõige laialdasemalt kasutatakse, on süsteemsed mürgid, mille kahjulik toime nii elusorganismidele kui ka pinnasele ja põhjaveele, peaks olema teada igale keskkonnast vähegi hoolivale inimesele.
«Kui Euroopa Komisjon arutas 2013. aastal kolme neonikotinoidi ajutist keelustamist taimekaitsetöödel, oli Eesti üks neljast ELi liikmesriigist, kes jäi erapooletuks. Miks? Kes olid otsustajad?» küsisid mesinikud.
Mullu juunis pikendas Euroopa Komisjon poolteiseks aastaks glüfosaatide kasutusluba.
«Väetisetootjate, põllumeeste ja teiste asjast huvitatute survel kavatsetakse nende kasutamist lubada seejärel veel kümme aastat. Kas Eesti jääb ka siis elegantselt erapooletuks? Eesti mesinike hääl on olnud vaoshoitud ja lobitöö vähene. Võib-olla kiirendaks mesilaste kaitset ja hüvangut tagavate seaduste ja määruste vastuvõtmist see, kui mesinikud läheksid – ei mitte tänavale, vaid otsustajate kabinettidesse. Koos mesilastega,» teatas mesinike liit.