Lapsena vaatasin tihti kaua aknast välja. Kõik, mis meie Uuel tänaval toimus, oli minu jaoks põnev. Ühiselamu aknal mängis üks poiss õhtuti kitarri ja ümises laulda. Sõdurid marssisid oma väeossa. Meie vastasmaja hoovis oli alati keegi. Ühel päeval hakkasid hooviväravas kaks naist omavahel sõimlema ja lõpuks lajatas üks teisele küünarnukiga vastu nägu. Ka minu ema jäi seda pikaleveninud kõva sõimu kuulama. Küsisin emalt, miks need naised niimoodi karjuvad.
Tellijale
Tiina Park: Armastuse keetmine (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Klara on lihtsalt Valja peale kade,» ütles ema vaikselt. Ta tundis neid vastasmaja naisi.