Fotod: kunstnik Neeme Lall pöördub tagasi juurte juurde

Jaanuaris vanalinna korterist välja tõstetud kunstnik ja poliitaktivist Neeme Lall elab peaaegu et kuuse all – lähim okaspuu asub tema Rannamõisa tee äärde pargitud autosuvilast vaid loetud meetrite kaugusel.

Peale autosuvila seisavad seal ka tema kaks sõiduautot. Elektrit saab kunstnik kõrvalasuvast Krooningi tanklast, seda tänu tanklaomaniku lahkusele tasuta, kuid vaid määratud aja jooksul. Määratud aeg peakski sel nädalal läbi saama.

«Tegelikult ma olen juba praegu ilma elektrita. Tahtsin õhtul mikrolaineahju tööle panna ja tankla putkas läks automaatkaitse läbi,» rääkis Lall. Niisugusteks juhtudeks on tal autos bensiinil töötav generaator. See hoiabki tema külmkappi töös niikaua, kui saabub tankla hooldustöötaja, kes kaitsme jälle sisse lülitab.

«See on 21. sajand. Niimoodi, vastu kolmandat maailmasõda läbin mina viimased õppused. Tänu niisugustele trikkidele on mulle ellujääjate seas koht broneeritud,» tõdes kunstnik.

Maanteeäärset elu erakordselt külmal ja vihmasel suvel võtab ta filosoofilise rahuga. Seda enam, et maailmast pole head inimesed kadunud ja tee äärde ei kavatse ta igaveseks jääda.

«Üks inimene, kellel on kindel plaan mind aidata, on Keila-Joa lossi omanik Andrei Dvorjaninov. Ta ei saanud mind Keila-Joale võtta, sest tema äripartnerid leidsid, et ma ei sobi sealse lossi kontseptsiooniga kokku, aga ta püüab mind ikkagi aidata,» kiitis Lall.

«Dvorjaninov ütles, et on ju aastaid vanalinnas elanud ja teab mind ja minu tegemisi hästi.

Tal on seal kõrval mingi kastell, kuhu peaks mingi rantšo tulema. Mul hing laulis ja tänasin jumalat. Jätsin juba ühe autotäie maale sinna ja tulin siia asju pakkima. Siis tuli sõnum, et kaasomanikud laitsid mõtte maha. Aga ta kinnitas, et mõtleb midagi muud välja,» rääkis Lall.

Maantee ääres on kõige hullem vahetpidamatu liiklusmüra, magada saab vaid kõrvatroppidega.

«Igatahes varsti olen siit läinud. Täna öösel tuligi mul idee. Korjan siit kõik oma nodi kokku ja lähen tagasi oma juurte juurde, vanadele radadele ehk Türisalu pangale. Seal ma olin ka mitu aastat enne majanduskriisi. Aga tollal oli mul kodu olemas, nüüd ongi seal minu ainus kodu.

Võib-olla õnnestub seal raha teenida, maale müüa. Maalid on mul alles, neid pankrotihaldur ei tahtnud. Pankrotihaldur oli igati normaalne mees. Ta ütles: «Sina, Lall, oled mul nagu kohustuslik kirjandus. Ma just lõpetan 50-miljonilist pankrotti, sealt saan ka mina raha. Sina oled niisama tore mees ja pretsedent, sest varem pole Eestis ükski kunstnik pankrotti läinud.

Ma kohtan kogu aeg kenasid inimesi – seesama pankrotihaldur, Andrei Dvorjaninov, Krooningi tankla omanik Riho Rõuk,» loetles kunstnik.

Ta võtab praegust eluperioodi kui testi, mis tuleb Uuele Testamendile toetudes läbida. «Pool aastat on see test kestnud. Pool aastat tagasi tõsteti mind vanalinnast välja.»

Lalli jaoks on maalimine peamine. «Ma tahan maalida, aga seda ei saa siin põõsastes teha. Minu maalimisviis on selline, et ma teen paarikümmend tööd korraga. Ja selle jaoks peab mul olema hästi palju ruumi ja vahendeid. Samas ma olen õnnelik inimene, sest mul pole kunagi olnud mingit loomekriisi või inspiratsiooni puudumist,» rääkis kunstnik.

Edgar Savisaare aktiivse toetajana käis ta reedel ka nn kolme õe pressikonverentsil, kus Yana Toom oma kaasvõitlejad reetis. «Reedel, 7. juulil kell 12.30 toimus Eesti ajaloos oluline paradigma muutus – lõppes Edgar Savisaare ajastu. Siis, kui Yana Toom ütles ajakirjandusele, et nüüd on asjad nii.  Kas see oli hea või halb, seda näitab aeg. Mina kui veendunud Savisaare toetaja, kes pole kunagi tahtnud astuda Keskerakonda, olin juba kuu aega varem andnud kolmele õele suusõnalise lubaduse, et ma kandideerin nende nimekirjas. Aga see reedene asi oli mulle ka täielik üllatus,» rääkis ta.