Sada kõige-kõigemat fakti meie maa ja rahva kohta: Eesti mõjukaim perekond (7)

Illustratsioon: Pm

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nils Niitrareporter

Kadri Kuulpakreporter

Risto Berendsonuuriva toimetuse juht

Tiina Kaukverereporter

5. jaanuar 2018, 23:59

Eelmisel aastal kirjutas Postimees hulga lugusid inimestest, asjadest ning nähtustest, mis on meie riigi ja rahva juures millegipoolest kõige silmapaistvamad, olgu siis suurimad, pikimad, sügavaimad või mõnes muus mõttes erilisimad. Nagu selgus vestlusest asjatundjatega, pole mõnigi meelde jäänud seik või ka teatmekirjanduses leiduv väide päris täpne. Püüame tuua esile pigem vähem teada ja/või kummalisemaid fakte. Sugugi alati pole kõige-kõigemat kindlaks teha lihtne, sest ajas ei saa lõpmatult tagasi minna. Niisiis ei pretendeeri me absoluutsele tõele, aga tugineme siiski oma ala asjatundjate seisukohtadele. Täna saab sari auväärse lõpu.

100/100

Eesti mõjukaim perekond Poska

Ei Masingud, Alverid ega ka Tarandid – Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss pakub Eesti ajaloo mõjukaimaks perekonnaks hoopis Poskasid, kellest põlvnevad näiteks Eesti start-up’ide lipulaeva Transferwise’i asutaja, Kanada tuntumaid arhitekte ning Euroopa suurimate meediakontsernide hulka kuuluva Schibstedi ärijuht.

Meie ajaloos on mitmeid suguvõsasid, kelle tähtsus on tavalisest suurem. Varasematel aegadel on olulist rolli mänginud just meesliinis põlvnemine, seetõttu mõistetakse suguvõsa all enamasti ühe perekonnanime kandjaid, leiab Postimehe palvel mõjukaid suguvõsasid analüüsinud Puss. Ta nimetab mõne tuntuma eesti juurtega suguvõsa, kust pärit palju olulisi esindajaid: Masingud, Alverid, Hellatid, Käbinid, Puhkid, Sarved, Undritzad jt.

«Geenid ega ka sotsiaalne taust ei kandu edasi ainult meesliini kaudu ning sel põhjusel on raske välja valida kõige olulisemat suguvõsa Eesti ajaloost,» nendib Puss. Tema sõnul on üks märkimisväärsemaid perekondi või laiemalt võttes suguvõsasid Eestis Poskad, kust on nii mees- kui ka naisliinis pärit Eesti ajalukku ja kultuuriellu suure jälje jätnud inimesi. Kadri Kuulpak

Hariduse abil tähtede poole

Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss Foto: Erakogu

Poskade eristumine talupojasuguvõsadest algas juba 19. sajandi keskel, kuid nad jäid läbi aegade eestlasteks, olles oma venekeelse hariduse ja paljude riigiametnike olemasolu tõttu lähemal pigem vene kui saksa kultuurile.

Poskade meesliinis esivanemad elasid Viljandimaal Paistu kihelkonnas Tuhalaane mõisapiirkonnas Anikatsi külas. Nad kolisid 18. sajandil korduvalt talust tallu, paljud surid noorelt ning talu läks edasi naisliini kaudu (st lesknaine abiellus uuesti). Liivimaa üldise perekonnanimede paneku ajal 1823. aasta paiku said nad perekonnanimeks Porska, mis muutus aga üsna peagi nimeks Poska. (Muide, Eestis on teinegi Poskade suguvõsa ning see on pärit Tartumaalt Võnnu kihelkonnast. Tollest suguvõsast on pärit näiteks dirigent Kristiina Poska.)

11 haritud last

Perekonnanime saanud Jaas Poska (1773–1835) kolmandast abielust endast 32 aastat noorema Mariga (1805–1867) sündis poeg Juhan ehk Jaan Poska (1835–1882). Paraku oli tema isa Jaas surnud juba pool aastat enne tema sündi.

Hoolimata sellest, et Jaan kasvas vabadiku lese üksiklapsena, sai temast Eesti ühe ärksaima perekonna isa. Jaan läks üldise usuvahetuse käigus 1846. aastal koos oma emaga luterlusest õigeusku, jagades sellega enamiku Tuhalaane mõisa talupoegade saatust.

Küllap kehva koduse olukorra, kuid nutika pea tõttu saadeti Jaan õppima Riia vaimulikku kooli. See juhtus ehk preestri soovitusel. Seal õppimine oli tasuta ning Jaan jätkas õppimist sama kooli juures vaimulikus seminaris. Koolis õpetati teoloogiat, keeli ja üldaineid. Õpitav omandati kõigepealt emakeeles, siis kordasid venelased eesti või läti, eestlased ja lätlased vene keeles. Muide, õpilasi tuli komplekteerida võrdselt eestlastest, lätlastest ja venelastest. Seminar andis keskhariduse.

Tollest õppeasutusest on pärit paljud Eesti ajalukku jälje jätnud mehed. Kõrghariduse omandas hiljem 141 eestlasest koolilõpetanut. Jaan õppis seal 1847–1853, olles üks 12 esimesest eestlasest õpilasest (kool rajati 1846. aastal). Kolmeklassilist seminari ta siiski ei lõpetanud, vaid katkestas õpingud teises klassis (teoloogiat õpetati just kolmandas klassis). Jaanist sai köster-kooliõpetaja algul Toris, Põltsamaal, Priipalus, Nõos ning aastast 1864 nüüdsel Jõgevamaal Laiusel.

Jaan oli abielus Anna Tikriga (1839–1895), kes kaotas varakult vanemad (nagu Jaan kaotas isa) ning teda kasvatas Ilmjärve koguduse preester Aleksander Poletajev. Ilmjärve oli Priipalu naaberkogudus, seetõttu küllap kohtusidki Jaan ja Anna just seal. Neil oli 11 last, kes kõik (sealhulgas tütred) said kesk- või kõrghariduse, mis oli tolle aja kohta erakordne. Pärimuse järgi oli just Anna see, kes haridusse eriti tugevalt uskus. Isa Jaan oli peale köstriameti ka maapidaja – talul oli ligi seitse hektarit maad, mis andis köstripalgale väikese lisasissetuleku. Poskade kodune keel oli vene keel, kuid perekonnas ei unustatud ka eesti keelt.

Pärast Jaani surma 1882. aastal läks Anna lastega elama Tartusse poja juurde. Jaan ja Anna Poska viis poega õppisid isa eeskujul Riia vaimulikus seminaris, neli neist olid omandanud alghariduse isa juures Laiusel. Nende üks tütar suri 18-aastaselt ning üks poeg nelja-aastaselt.

Kui enamasti näeme Eesti ajaloost paljude haritlaste saksastumist 19. sajandil või isegi 20. sajandi algul, siis Poskade puhul on tegu harvema tendentsiga venestumisele. Selle põhjus oli muidugi õigeusk, hariduse saamine venekeelsetest õppeasutustest ning töötamine Tsaari-Venemaa riigiasutustes või näiteks advokaadina. Asjaajamine oli ka Eestis 1890. aastate algul kohustuslikult venekeelne, samuti olid venekeelsed paljud kohtuametnikud, kellega tuli suhelda.

Vene keele taust aga tuleb perekonda veel kaugemalt kui vaid Riia vaimulikust koolist ja seminarist – nimelt oli 11 lapse ema Anna Poska vaeslapsena üles kasvanud venelasest preestri peres. Seega oli nii Jaan Poska noorema kui ka tema õdede emakeel vene keel. Lastega suheldi osaliselt aga eesti keeles, kindlasti tehti seda palju enamgi iseseisvunud riigis, mille rahvusülikoolis paljud suguvõsa liikmed käisid.

Seega, kui enamasti muutusid haritlastest eestlased saksakeelseks, siis Poskad muutusid venekeelseks. Kolme kohaliku keele (eesti, saksa ja vene) valdamine oli aga nagunii loomulik.

Poskad olid erilised ka seisuse poolest. Kui enamik eestlasi olid talupojaseisusest, edukamad said sageli ka linnakodanikuks (alamate linnakogukondade ehk oklaadide liikmed, näiteks töölisoklaad), siis Poskad olid vaimuliku seisuse liikmetena maksukogukondadest väljaspool. Küllap tõstis seegi nende eneseteadvust.

Poskade hulgas näeme kõige rohkem vaimulikke ja juriste. Eks sõltus hariduse omandamine paljuski majanduslikest võimalustest. Vaimuliku kutse omandamise kulud kattis riik, jurisprudentsi tudeerimine oli aga justkui investeering tulevikku – seda said endale lubada esialgu vaid üksikud (enamasti nooremad) perekonnaliikmed, kui vanemad neid toetasid.

Vaadates Poskade edukuse eeldusi, siis võib õhku paisata küsimuse: kas meil oleks sellist perekonda, kui 1845. aastal poleks tekkinud Eestis usuvahetuskampaania ning kui Jaan Poska vanem poleks elanud Tuhalaanes, kus õigeusku pöördus enamik talupoegi?

Järeltulijad üle ilma

Luterlastest perekondade puhul oli edukus palju raskem tulema, see sündis ümberrahvustumise arvelt. Poskadel näeme vaid keelevahetust, kuid kahtlust nende enesetunnetusliku rahvusliku kuuluvuse kohta tõenäoliselt pole. Küll aga on kindel, et kui Eesti poleks iseseisvunud (millele Jaan Poska ise palju kaasa aitas), oleks Poskade hulgas tõenäoliselt suurenenud nii Venemaale õppima minejate hulk kui ka vene keele omaksvõtt.

Näitlikustamaks, kuidas selle harukordse talupoegadest võrsunud perekonna hulgas on hariduspüüe levinud, olgu esitatud põgus ülevaade Jaan Poska vanema eelkõige nendest järeltulijatest, kes on olnud seotud hariduse ja teadusega. Järeltulijaid elab üle maailma tänapäevani, paljud Jaan Poska noorema pereliikmetest põgenesid 1944. aastal Eestist. Nende hulgas on näiteks kultuuritegelasi (muusik Helin-Mari Arder Eestis), arhitekte (Jaan Pill Kanadas) ja ärijuhte (Schibstedi Rootsi haru peadirektor Raoul Grünthal, TransferWise’i tegevjuht Kristo Käärmann Londonis).

Tänapäeval ei paista Poskade suguvõsa teiste hulgast erilisusega silma, küll aga oli see nii 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel. Tugeva jälje jätsid haritud suguvõsa saatusesse Teise maailmasõjaga seotud sündmused, mis viisid osa peresid lahku, mõni pereliige hukkus. Mingil määral võib paralleele tõmmata Poskade suguvõsa ja baltisaksa perekondade vahel, kellest paljud hääbusid haritud üksikute õpetajannadega. Fred Puss

99/100

Kui Eesti 10.–12. klassi õpilaste koolitee keskmine pikkus on 15 kilomeetrit, siis Noarootsi gümnaasiumi õpilased sõidavad koolinädalaks Lääne-Eestisse Noarootsi valda kohale keskmiselt 119 kilomeetri kauguselt, selgus statistikaameti eile avaldatud analüüsist.

Noarootsi gümnaasiumi direktor Laine Belovas ei üllatu, et just nende õppeasutuse koolitee pikimaks osutus. Nimelt õpib gümnaasiumis ka Ida-Virumaa noori, keda meelitab kodust kaugele sõitma soov õppida selgeks eesti keel. Direktori sõnul pole sageli kiita isegi nende laste riigikeel, kes lõpetanud keelekümblusprogrammi. Seega on niisugustele õpilastele kord nädalas ette nähtud praktilise eesti keele tund. Samas märkis direktor, et peamiselt arendab keelt siiski see, et nii vene kui eesti noored veedavad pärast kooli koos aega ka ühiselamus.

On aga veel mitu põhjust, miks Noarootsi gümnaasiumi õpilased keskmisest pea kaheksa korda pikema koolitee ette võtavad. «Hea õppekeskkond, head õpetajad ning süvendatud rootsi keele õpe,» rääkis kolmkümmend aastat direktoriametit pidanud Belovas. Nimelt õpetatakse koolis neli tundi nädalas rootsi keelt ja üks tund põhjamaade kultuuri.

Vaid kümmekond kooli 145 õpilasest on kohalikud. Need, kes elavad ühiselamus, sõidavad nädalavahetusteks ja vaheaegadeks koju. Juba keskkooli ajal õpilasmajutuses elamine aitab aga noortel varakult sotsiaalselt küpseks saada. «Meie vilistlased ülikoolis esimese kursuse rebase rumalusi ei tee,» ütles Belovas. Rikkumiste vältimiseks hoiavad ühiselamutes ööpäev ringi korda kasvatajad.

Kuigi keskmisest on gümnasistide koolitee keskmine pikkus Eestis 15 kilomeetrit, jääb kolmandikule neist kool kuni kahe kilomeetri kaugusele kodust. Samas ei õppinud aga 71 protsenti gümnasistidest 2016. aastal kodule kõige lähemal asuvas koolis. Kodulähedases koolis ei käida eelkõige seetõttu, et gümnaasium valitakse lähtuvalt pakutavast õppesuunast ja õppekeelest ning ka sellest, et osa õpilasi vajab tervise tõttu erikooli.

Laste ja noorte vähenev arv on viinud selleni, et igas omavalitsuses enam gümnaasiumi polegi. Veelgi vähem on aga neid koole, kes pakuvad asupaigast sõltumatut õpet, ning hajusalt on ka täiskasvanute gümnaasiume. Et viimaseid napib, on gümnaasiumiharidust omandavate täiskasvanute keskmine koolitee 23 kilomeetrit. Kui gümnasistid käiksid elukohale lähimas gümnaasiumis, oleks keskmise koolitee pikkus veidi alla nelja kilomeetri.

Kõige pikem keskmine koolitee on erivajadustega noortel – Tallinna Heleni kooli puhul 142 kilomeetrit ja Tartu Emajõe kooli gümnaasiumiõpilastel 128 kilomeetrit. Järgnevad spetsiifilise õppesuunaga koolid. Lisaks juba mainitud Noarootsi gümnaasiumile (119 kilomeetrit) veel Audentese spordigümnaasium (91 kilomeetrit), Nõo reaalgümnaasium (75 kilomeetrit) ja Tallinna muusikakeskkool (64 kilomeetrit).

Väga pikki kooliteid ei läbi gümnasistid iga päev ja nende puhul on õpilasel sageli kaks elukohta – ajutine (kooli ühiselamu) ja püsielukoht (vanematekodu). Näiteks Noarootsi gümnaasiumil ja Nõo reaalgümnaasiumil on ühiselamu, mis ei ole õpilaste püsielukoht. Osa väga pikki kooliteid võib mõistagi tähendada ka viga registreeritud elukohaandmetes.

Kõige lühem koolitee on Kallavere keskkooli õpilastel – keskmiselt üks kilomeeter. Vaid paarisaja meetri võrra on keskmine koolitee pikem Narva Õigeusu humanitaarkooli ja Narva Soldino gümnaasiumi õpilastel. Veidi alla kahe kilomeetri jääb koolitee pikkus ka Narva kesklinna gümnaasiumi õpilastele.

2011. aasta rahvaloendusel kaardistatud gümnaasiumiõpilaste rändesuunad olid sarnased. Kui võrrelda 2016. aasta ja 2011. aasta andmeid, olid kõige märgatavamad muutused seotud gümnaasiumite sulgemistega, mis tähendas, et paljudel noortel tuli mujale kooli minna. Ilmekaks näiteks on Hiiumaal Käina gümnaasiumi kinnipanek, mistõttu läksid Hiiumaa gümnasistid 2016. aastal õppima Kärdlasse. Aastal 2011 oli Käina gümnaasiumil selge piirkond olemas. Samas ei toonud näiteks Järvakandi ja Turba gümnaasiumite sulgemine kaasa märgatavaid muutusi õpilaste rändes, sest 2011. aastal ei olnud nendel koolidel silmapaistvat õpirände tagamaad.

Analüüs põhineb statistikaameti 2016. aastal tehtud registripõhise rahva ja eluruumide loenduse esimese prooviloenduse andmetel. Õpilaste elukohaandmed pärinevad rahvastikuregistrist. Info õpilaste ja koolide kohta vastab 2016. aasta 1. jaanuari seisule Eesti Hariduse Infosüsteemis. Kaugus tegeliku ja lähima koolini on arvutatud teedevõrgu alusel.

98/100

Eesti suurimast serveripargist käib päevas läbi miljon e-kirja

Zone Media on kasvanud 18 tegevusaastaga Eesti suurimaks veebimajutajaks, mis hoiustab oma viies andmekeskuses Tallinnas ja Amsterdamis 500 pitsakarbisuurust terendavate tulukestega serverit.

Üksteise otsa laotud serverid, mida on ühes andmekeskuses kümnete kappide kaupa, moodustavadki serveripargi ehk andmekeskuse. Kui üldiselt hoiustatakse servereid ühes ruumis, siis Zone Media serverid asuvad üle Tallinna neljas betoonseintega serveriruumis. Peale nende nelja asub üks andmekeskus ka Hollandi pealinnas Amsterdamis.

Postimehe fotograafi Zone Media serveriruumi ei lastud, et konkurendid või pahalased võrguseadmete mudelite või tootjate kohta informatsiooni ei leiaks. Küll aga võttis Zone Media residenthäkker Peete Marvet pildistamiseks kaasa töötava eksemplari 1990. aasta NeXT Cube'i arvutist. Samasugusel käivitas aastal 1990. maailma esimese veebiserveri Euroopa Tuumauuringute Keskuses (CERN) töötanud arvutiteadlane Tim Berners-Lee. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Serverite hajutamine mitmesse keskusesse tagab turvalisuse. «Olukorras, kus ühte serveriparki rünnatakse, peavad ülejäänud suutma omavahel suhelda,» lausus saatest «Tehnokratt» tuntud ja Zone Medias tegutsev Peeter Marvet.

Ettevõtte üks asutajaid, Ardi Jürgens võrdleb serverit kohvikuteenindajaga. «Server ulatab tarbijale selle, mida ta infolaost saada tahab,» selgitas ta.

Igal Zone Media serveril on varukoopia, et tagada teenuse taastamine ka siis, kui originaalserveriga on midagi juhtunud. Kui Zone Media serveriruumid on maa peal, siis varukoopiaid hoiustatakse maa all. Riske on Jürgensi sõnul mitmesuguseid, alates pahatahtlikest häkkeritest ja looduskatastroofidest, mis võivad põhjustada elektrikatkestusi, kuni hooletute teetöölisteni, kes võivad maa-aluse kaabli katki lõigata.

Serveripargi suuruse mõistmiseks tuleb Jürgensi sõnul arvestada serverite sees toimuvaga. Zone Media serverid hoiavad töös üle 30 000 ettevõtte, eraisiku, organisatsiooni või riigiasutuse veebiserveri. Nende inimeste arv omakorda, kes virtuaalserveris e-posti aadressi kasutavad, ulatub Jürgensi sõnul juba sadadesse tuhandetesse. «Seetõttu on ettevõtte mõju palju laiem, kui see kastide arvukus väljendab,» lausus Marvet.

Eestis on registreeritid 115 000 ee-lõpulist veebiaadressi, neist Zone Medias registreeritud 50 000 domeeni moodustavad peaaegu poole. Kokku on ettevõttes registreeritud üle 80 000 domeeni.

Kasutajad saadavad päevas üle poole miljoni e-kirja, mis teeb tipptunnil üle saja kirja sekundis. Eri serverites töötavad programmid, näiteks e-poed saadavad teist sama palju ehk kokku läheb teele üle miljoni kirja päevas. Marvet tõi näite, et kui ühe keskmise, sajasõnalise e-kirja kirjutamine võtab viis minutit, siis on ühe päeva kirjade saatmise taga vähemalt kuus aastat inimtööd.

Zone Media serveripargi kogumaksumust pole välja arvutatud, kuid see ulatub miljonitesse eurodesse. Üks server maksab keskmiselt 10 000 eurot. Arvestades, et ettevõttel on 500 serverit, saab andmekeskuse väärtuseks üle viie miljoni euro.

Server vananeb kolme kuni viie aastaga. Garantiiaja ületanud serveritele annab ettevõte uue elu ja viimati saadeti vananenud serverid Tartu kutsehariduskeskusesse. Zone Media servereid saab aga näha museaalidena ka Tartu Ülikooli arvutimuuseumis.

Zone Media loob Marveti sõnul vundamendi, millel toimetavad veebimeistrid ehk veebidisainerid, digi- ja reklaamiagentuurid ning nende kohal ajavad omakorda asju kliendid, kel on vaja internetis olla. Ta sõnas, et ettevõte töötab n-ö interneti kõhus. «Oleme interneti ja füüsilise maailma sidujad,» selgitas Marvet.

Jürgensi sõnul pakub Zone Media sisuliselt kommunaalteenust, nagu seda teeb näiteks Tallinna Vesi. «See, kes soovib e-posti vahendusel kogu maailmaga suhelda, tuleb meile ja meie hoolitseme selle eest, et kraanist voolaksid e-kirjad välja,» kirjeldas ta.

Zone Media suurimaks konkurendiks peab Marvet kogu maailma, sealhulgas Facebooki ja Google’it. Nimelt piirduvad ettevõtted sageli vaid Facebooki oma lehekülje loomisega ega hakka kodulehte ehitamagi. Jürgens on siiski seisukohal, et Facebook on ettevõttele eelkõige kasvulava, kust liigutakse isikliku kodulehekülje ja e-posti aadressi loomise juurde.

Maailma mastaabis on Eesti andmekeskused siiski väikesed. Pisema veebimajutusettevõtte eelis ärihaide ees on Jürgensi sõnul vahetu ja kiire kontakt kliendiga. Kolmandik ehk üheksa Zone Media 28 töötajast ongi klienditeenindajad.

97/100

Eesti vanim säilinud mõisasüda on Lahemaa rahvuspargis asuv Kolga

Dokumenteeritud andmete põhjal võiks Eesti vanima mõisa nimetusele pretendeerida kolm kohta, kuid neist pole alles jäänud vähimatki tõestusmaterjali.

Taani riigiarhiivis säilitatavas kuulsas ürikus – Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae) ehk Kuningas Valdemari maaraamatus (Kong Valdemars Jordebog) – leidub muuhulgas nimekiri Põhja-Eesti küladest ja nende valdajatest.

Pandud sellisena kirja ilmselt juba 1241. aastal, sisaldab see vähemalt kolm paika, mida võib tõlgendada toonaste mõisatena: üks neist asunud Pirita jõe ääres Vaskjalal, teine sealsamas lähedal Puiatus ja kolmas põhjarannikul Valklas, täpsemalt Valklaveskil.

Kõik kolm on paraku sellised kohad, kus vaid veidi aega hiljem pole eksisteerinud enam mingitki mõisat – ilmselt oligi toonaste mõisatega nii, et sama kiiresti nagu neid rajati, võisid need ka kaduda.

Eesti vanim säilinud mõisasüda on seetõttu Lahemaa rahvuspargi läänepiiril asuv Kolga. Arhitektuuriajaloolase Ants Heina sõnul on Kolga mõis ära märgitud sellessamas Taani riigiarhiivis säilitatavas ürikus ja 13. sajandist pärit mõisa toonasteks valdajateks olid Ojamaa Roma tsistertslaste kloostri mungad.

Heina sõnul pole vähimaidki teateid sellest, milliseid teid pidi mungad Kolga enda kätte said. Siiski võib tema sõnul arvata, et Ojamaa mungad hakkasid sealset mõisasüdant välja ehitama selsamal 13. sajandil.

Esimesed andmed sealsest hoonestusest pärinevad Heina sõnul alles 16. sajandist. Algsesse mõisaansamblisse kuulusid kaks suuremat kivimaja, mitu aita, väravaehitis, õlleköök, loomalaut ja hobusetall. Liivi sõja alguses, 1558. aasta augustis põletasid pealetunginud Vene väed kogu kompleksi maha. Mõisasüda süüdati ka 1602. aastal, seekord juba poolakate poolt.

Kolga mõisa varemetest tegi 1615. aasta septembris joonistuse Venemaa poole teel olnud Hollandi saatkonna kassameister Anthonis Goeteeris. Fotol on eristatavad kaks keskaegset kivihoonet, millel suuremal võis algselt olla kolm või neli korrust. Foto: Repro

17. sajandi algupoolel hakati Kolga mõisa siiski esinduslikumalt välja ehitama. Heina sõnul andis selleks põhjust eeskätt see, et omanikuks oli toonane Liivimaa kindralkuberner krahv Jakob De la Gardie, kellel polnud rahast puudust.

Näiteks 1626. aastal saadeti mõisasse kohale Kuramaalt pärit Tallinna ehitusmeister Zacharias Hoffmann. Esialgu ehitati välja ainult kivist valitsejamaja. Kümne aasta pärast läks müürseppmeister Hans Lange juhtimisel Kolgal käima ka härrastemaja ehitus. Ehitustööd käisid strassburglase Hans Jakob Kristleri tehtud jooniste järgi, kes oli De la Gardiede ihuarhitekt.

Kultuuriajaloolase Heina hinnangul kujunes 1642. aastal valminud hoone oma aja kohta vägagi esinduslikuks. Hoones oli kaks korrust, hulk uhkeid ruume, saalis mõisaomaniku ja tema abikaasa kullatud vapid jms.

Paiga residentslikku ilmet rõhutas Heina sõnul ka iluaed. Peale 200 õuna- ja 380 kirsipuu ning kolme kalatiigi leidus aias kaks lusthoonet, hekkidest labürint ning mitu mustrilist lillepeenart. Üks peenardest kujutas päikesekella numbrilauda.

1700. aastal puhkenud Põhjasõda jättis taas Kolga mõisast alles vaid suitsunud varemed. Selleks ajaks kuulus mõis krahv Bengt Ludvig Stenbockile, kes alustas taastamistöid 1725. aasta paiku. Veelgi innukamalt tegeles taastamisega tema vennapoeg Carl Magnus Stenbock.

Stenbocke võib Heina sõnul pidada toonasel Eestimaal jõukaimateks ülikuteks, sest Kolga krahvi nimel olid ka naabrusse jäänud Kiiu, Kõnnu ja Loo mõis. Stenbockide valdused küündisid seega lausa 47 000 hektarini. Pärisorje oli neil 1795. aastal kogunisti 4381 hinge.

See, et tegemist oli krahvliku valdusega, pidi Heina sõnul peegelduma kõiges. Näiteks teenijarahvast oli mõisas enamasti poolesaja ringis, samuti võeti koduste ballide tarvis ametisse oma muusikakapell.

18. sajandi lõpuks oli enamik ehitisi Kolgas juba kivist. Mõisaansamblisse olid lisandunud kaks teenijatemaja, kaks hobusetalli, kaks tõllakuuri, viljaait, maneež, karjaõu, viinaköök, sepikoda, aiamaja ja kangrumaja. Heina sõnul andis see kõik häärberile lossi aura.

Eesti Vabariigi tulekul võeti Kolga mõis Stenbockidelt ära, kuid suguvõsa suutis jätta enda valdusse sealse mõisasüdame, kokku sadakond hektarit. Stenbocke ei puudutanud ka 1939. aasta sügisel alanud baltisakslaste ümberasumine, sest nad võtsid hoopis Rootsi kodakondsuse. Sestap avaneski neil 1993. aasta suvel võimalus Kolga mõisasüda tagasi saada.

Kolga mõisa hoone on viimased aastakümned suuremalt jaolt tühjana seisnud. Foto: Mihkel Maripuu

Mõnda aega plaanisid Stenbockid mõisasüdame korda teha, kuid olid lõpuks sunnitud selle müüki panema. Eelnenud nelja sajandi jooksul Stenbockid üksnes pärandasid mõisa. 2014. aasta suvest on mõisasüdamel eestlasest omanik.

95-96/100

Eesti pikimad mees ja naine iga sentimeetrit ei loe

Teadaolevalt pikim Eesti mees on kahe meetri ja 22 sentimeetri pikkune Janar Purason, pikim naine aga 205-sentimeetrine Jaana Kotova. Purason on tegelikult pikem, kui varem meedias juttu olnud, Kotova aga lühem.

Teadaolevalt pikim Eesti mees on 2 meetri ja 22 sentimeetri pikkune Janar Purason. Foto: Sille Annuk

Tõtt-öelda on Eesti pikimate kohta keeruline midagi täie kindlusega väita, sest puudub vastav andmebaas. Statistikaametist saab teada keskmised pikkused, ent mitte rekordeid. Selliseid andmeid ei kogu ka Tervise Arengu Instituut. Tartu Ülikooli kliinikumi spordimeditsiini osakonnas hoitakse aga silm peal sportlastel ning osakonna juhataja Agnes Mägi kinnitab, et tema teada on pikimad tõepoolest Kotova ja Purason.

Kui Kotovalt (43) ja Purasonilt (32) küsida, kas nad on Eestis kohanud sookaaslast, kes oleks nendega sama pikk või pikemgi, kõlab vastuseks kindel ei. «Ma olin Eestist nii kaua ära (USAs – N. N.), võib-olla on mõni noorem minust pikem,» oletab Kotova. Ta on Lüganuse keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja ja eripedagoog, kes mängib praegugi Narva naiskonnas korvpalli. Muide, Kotova ei pane palli korvi pealt. «Olen meeskorvpalluritele öelnud küll, et tulge ja õpetage mind, ma tahan ka pealt panna, aga seni pole õnnestunud.»

Purasongi oli vahepeal lootustandev korvpallur, aga tema pikkuse avastamine jäi veidi hilja peale. Palli saab ta korvi kenasti pealt pandud, aga veidi peab ikka hüppama ka. «Pikkadel ei ole tegelikult nii lihtne korvi alla saada, pigem viskad kaugemalt,» arvab ta. Ka Purason elab väikses kohas, Vastseliinas.

Varem on Kotovast kõneldud kui 211 sentimeetri pikkusest inimesest, ent nüüd lükkab tema ise selle jutu ümber. «Suvel me mõõtsime huvi pärast minu pikkust ja selgus, et olen ainult 205-sentimeetrine,» ütleb ta. Nii kummaline kui see ka ei tundu, pole ülipikk naine varem enda pikkuse mõõtmisega vaeva näinud. «Ütlen ausalt: ma pole selle vastu huvi tundnud, olen juba niikuinii pikk, mis vahet seal on. Kui ma Ameerikas õppisin, määrati pikkust silma järgi, aga mitte keegi ei mõõtnud mind ametlikult.»

Ka Purasoni pikkuse kohta on meedias liikunud erinevaid andmeid, valdavalt vahemikus 219–220 sentimeetrit. «Eks see kõigub: hommikul olen natuke pikem ja õhtul lühem,» ütleb ta ise. Hommikune mõõtmine on andnud tulemuseks 222 sentimeetrit. «Kunagi olin tõesti 219-sentimeetrine, aga hiljem viskasin veel veidi juurde.»

Pikim naine Eestis on 205-sentimeetrine Jaana Kotova. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kas tähelepanu kipub pikkasid aeg-ajalt häirima ka? «Eks ta vahepeal veidi ikka häirib,» tunnistab Kotova. Purason võtab enda vaatlemist rahulikumalt: «Ikka vaatavad, aga las vaatavad siis!»

Riiete leidmisega Kotoval probleeme ei ole. «Kui väga tahta, siis ikka leiab,» ütleb ta. Jalanõudega läheb veidi keerulisemaks, sest tema kinganumber on 49. «Korralikke ja kvaliteetseid jalatseid peab otsima ikka luubiga,» tunnistab Kotova. «Viimased korralikud jalanõud sain Saaremaalt! Ma ise ka imestasin!» Ta lisab, et tegu on meestejalatsitega.

Kotoval on kodus ka kolm paari tikk-kontsaga kingi. «Kannan uhkelt kõrge kontsaga kingi! Panen aga kleidi selga ja kontsad alla!»

Purasonil on riietega keerulisemad lood – need peab laskma õmmelda. Jalanumber on tal sõltuvalt tootjast 50–52. «Selliseid jalatseid saab Tartust Samelinist, nad teevad sõjaväelastele saapaid suuruses kuni 55.» Kui on vaja pidulikumaid kingi, tuleb need siiski ette tellida.

Kui inimene on nii pikk, siis peab vist muretsema ka selle pärast, et pead ära ei lööks? «Seda ikka juhtub!» ütleb Purason. «Koduski peab tähelepanelik olema. Tubades on lagi küll 2,60 meetri kõrgusel, aga uksepiitadega peab ettevaatlik olema.»

Literaat Mart Soidro küsis läinudlaupäevases Postimehes, kuhu küll kõik pikad jäid. Loo lõpus märkis ta, et küsis Tartu Ülikooli kliinikumi meestekliiniku juhilt Margus Punabilt, kui palju on tema kliinikus käinud pikki mehi. Punab vastas, et 2013. aastast on vastuvõtul käinud 46 noort, kel kasvu vähemalt kaks meetrit.

94/100

Eksklusiivseim roog valmistati haruldasimast kalast

Restoran Gloria peakoka Dimitri Demjanovi sõnul võib kõige eksklusiivsemaks Eestis serveeritud toiduks pidada siinsetest vetest püütud atlandi tuurast valmistatud rooga. Muhu rannikul 1996. aastal võrku jäänud emastuur, kes postuumselt Mariaks ristiti, oli 2,9 meetrit pikk ja kaalus 136 kilo. Kuna atlandi tuur on üliharuldane liik, peetakse Mariat haruldasimaks Eesti vetest püütud kalaks.

Haruldase kala Gloria menüüsse saamine tekitas Demjanovis sisemisi vibratsioone ja põnevust jätkus kauaks. Eesti jaoks tundmatu tooraine ja maitsega töötamine seadis Demjanovi sõnul restoranile gastronoomilise väljakutse. Ta ütles, et peamine eesmärk oli saada puisele ja väsinud lihale [kala oli üle 45 aasta vana] söödav maitse ja välimus.

Tuur Mariast söödi ära vaid seljafilee osa, mis lõigati tükkideks ja vaakumpakendati koos laimi, tüümiani ja rapsiõliga. Kala küpsetati sous-vide meetodil ehk keedeti vaakumis madalal temperatuuril ja seejärel suitsutati kergelt männilaastudega. Tuura serveeriti klaaskupli all koos teiste kalade ja lisanditega.

Restoranis müüdi 268 portsjonit tuura lihast ja marjast valmistatud rooga nimega «Balti sümfoonia». «Tollal me ei teadnud veel, et kuulume rohkem Uue Põhjala köögi konteksti,» kommenteeris Demjanov nimevalikut. Taldrikul olid lisaks tuur Mariale ka suitsuangerjas, rasvane atlandi heeringas, tillimarinaadis marineeritud lõhe, aioli- ja sinepikaste ning väiksed vene pliinid.

Unikaalne vana maitse tundus Demjanovi sõnul nii mõnelegi imelik, kuid sommeljeed ja toiduentusiastid leidsid enda jaoks midagi uut. «See on nagu sada aastat vana veiniga, mida on sõnadega raske iseloomustada,» ütles Demjanov, kuid mille maitse sööbib mällu ja tunnetad seeläbi aja kulgu – edasine on igaühe enda fantaasiate kosmos».

Igale serveeritud taldrikule kuulus numbriline sertifikaat. «See kinnitas, et tegemist on ajaloolise hõrgutisega, mis on pärit Eesti vetest,» ütles ta. Nummerdatud sertifikaadil oli kuupäev ja peakoka allkiri, kuid ühtegi sertifikaati pole Demjanovi sõnul kahjuks säilinud.

«Kui ma ei eksi, maksis «Balti sümfoonia» 180 või 220 krooni [200 krooni on umbes 12 eurot],» ütles Demjanov. Kõik 268 portsjonit müüdi maha vähem kui kuu ajaga. Demjanovi sõnul tulid paljud just tuur Maria pärast Gloriasse einestama. «Iga teine ost oli ette teada,» ütles ta.

Demjanov nentis siiski, et kala omas eelkõige ajaloolist kui gastronoomilist väärtust. Tuur Maria maitse oli tema sõnul antikvaarne – «maitse minevikust, mis tuli Glorias reanimeerida ja sellele värvi anda».

92/100

Taimed peidul madalsoodes

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Herdis Fridolin ütles, et ühtedeks ohustatumateks taimedeks võib Eestis pidada madalsoodes kasvavaid taimeliike. Tema sõnul ohustab nende säilimist eeskätt sobivate kasvukohtade vähenemine või teisenemine.

Nimelt on madalsoid 20. sajandi teisel poolel väga palju kuivendatud ja põllu- või heinamaaks muudetud. Alles jäänud sooalad on aga ümbritsevast kuivendusest mõjutatud ja võsastuvad.

Eesti soojumikas Niitvälja soos. Foto: Vikipeedia

Fridolin tõi näiteks endeemse ehk piiratud alal kasvava Eesti soojumika (II kaitsekategooria), mille populatsioon pidevalt väheneb. Madalsoode kuivendamisega kaasnev võsastumine ja valgustingimuste muutus ohustab asjatundja sõnul soostunud kasvukohti eelistavaid liike nagu soohiilakas ja kollane kivirik (mõlemad II kaitsekategoorias) ning kobarpea (I kaitsekategoorias).

Fridolin lisas, et madalsood on elupaigaks ka meie tuntuimale endeemsele taimeliigile, Saaremaa robirohule, mille peamised leiukohad on kaitse all ja seisund ei ole seetõttu ohus. Samuti märkis ministeeriumiametnik ära kunagi väga tavalised, kuid nüüd väheneva arvukusega madalsoodele iseloomulikud liigid nagu pääsusilm, kullerkupp ja paljud käpalised (kärbesõis, sõrmkäpad, käoraamatud). Kõik mainitud liigid on üle-euroopalise tähtsusega liigid ehk nõuavad ranget kaitset.

Eestis on kaitse alla võetud 570 taime-, seene- ja loomaliiki. Kaitsealused liigid jagunevad kolme kaitsekategooriasse. I ja II kategooria liigid võtab kaitse alla valitsus määrusega, III kategooria liigid aga keskkonnaminister määrusega.

Looduskaitseseaduse alusel võivad kahju määrad kaitsealuste liikide isendite hävitamisel, elujõuetuseni vigastamisel või ebaseaduslikul loodusest eemaldamisel ulatuda sadadesse eurodesse.

93/100

Ebapärlikarpe leidub vaid Pärlijões

Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Taimo Aasma sõnul on ohustatud loomade seast ühte looma välja valida üsna keeruline, seepärast jaotas ta nad kolme kategooriasse.

Näiteks rohe-kärnkonna ei õnnestunud looduskaitsjatel päästa ja see liik on praeguseks ilmselt välja surnud. Leidub aga ka loomi, keda on õnnestunud väljasuremisest päästa, näiteks euroopa naarits. Hetkel enim ohustatutest tõi ametnik välja ebapärlikarbi.

Ebapärlikarp on Eesti pikaealisim selgrootu loom. Keskkonnaameti looduskaitse osakonna juhtivspetsialisti Maret Vildaku sõnul on Eestist leitud kuni 134-aastaseks elanud isend. Külmemas kliimas võivad ebapärlikarbid elada suisa ligi 300-aastaseks.

Ebapärlikarp elab külmaveelistes, puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes, kuid just nende tingimuste puudumise tõttu on ebapärlikarbist saanud ohustatud liik. Veel 20. sajandi alguses oli see Euroopas laialdase leviku ja kõrge arvukusega mollusk. Sajandi lõpuks vähenes aga Kesk-Euroopa asurkondade arvukus enam kui 90 protsenti.

Kui 1920. aastal oli veel 2613 asurkonda kokku ligi kahe miljardi isendiga, siis 2010. aasta andmetel on Euroopas 1282 asurkonda kokku ligi 423 miljoni isendiga. Nüüdseks on langustrend haaranud kõiki ebapärlikarbi populatsioone Euroopas.

Möödunud sajandi lõpu langustrendi põhjuseks on Vildaku sõnul elupaigatingimuste halvenemine, mida põhjustab veereostus – heitvee juhtimine või väetiste ja mürkkemikaalide valgumine veekogusse. Ta lisas, et ebapärlikarbi elutegevust halvendab ka vooluveekogude kanaliseerimine, süvendamine, kuivenduskraavide kaevamine ja paisutamine.

Vildak ütles, et Eestis on praeguseks säilinud vaid üks, hinnanguliselt 15 000 isendiga asurkond. See asub Lahemaa rahvuspargis Pärlijões ehk Pudisoo jões ja asurkonna keskmine vanus küünib 60 aastani. Kuigi Eestis on ebapärlikarbi asurkond sigimisvõimeline, nentis looduskaitseametnik, et jõest pole siiski järelkasvu leitud.

Liik on kriitilises seisus kõigis Euroopa riikides. Mitmes riigis, näiteks Poolas, Leedus ja Taanis, on ebapärlikarp välja surnud. Säilinud on vaid üksikud arvukamad ja elujõulised populatsioonid Norras, Rootsis, Suurbritannias, Portugalis. Nende puhul on Vildaku sõnul tegu väikeste, isoleeritud, suure keskmise vanuse ja kahaneva arvukusega populatsioonidega, mille seisund on kriitiline.

91/100

Margikogujate uunikumid

1859. aasta 22. detsembril Tallinnast, toonasest Revalist Riiga saadetud kirja eest maksti 2015. aastal Londoni harulduste oksjonil meie mõistes rekordilised 90 000 eurot.

1859. aastal Revalist Riiga saadetud kiri maksis oksjonil 90 000 eurot Foto: Repro

Oksjoni müügikataloogis tutvustati seda ühe Venemaa ja Eesti «suure haruldusena» omataoliste hulgas. Sellel Vene tsaaririigi kahte kümnekopikalist marki kandval kirjal ilutseb tagaküljel ka venekeelne tempel, mis kinnitab kirja kättesaamist 25. detsembril.

Teistest siinsetest filateeliateemalistest haruldustest võiks mainida näiteks 25 000-eurose hinnaga Elva ületrükki. Eesti Filatelistide Seltsi liikme Kaido Andrese sõnul on see nn kohalik väljaanne: NSV Liidu markidele löödi peale tempel «Eesti Post».

«See toimus Elva postkontoris ajavahemikul 10. juulist 12. augustini 1941 ja tegemist on kohaliku initsiatiiviga.

Elvas 1941. aastal ületembeldatud NSVLi margid. Foto: Repro

Samasuguseid asju tehti Otepääl, Mõisakülas, Pärnus ja Nõos. Tänapäeval on Otepää mark ja selle aja kohalikud ületrükid kogujate hulgas väga hinnatud. Sama puudutab ka nende ületrükkide võltsijaid. Ka nemad ei pea paljuks neid võltsida,» rääkis Andres.

Möödunud teisipäeval, 3. oktoobril omandati Saksamaal 8500 euroga Rootsi ajast pärit kiri, millel tempel «Pernau» (Pärnu), mis oli kasutusel aastatel 1708–1710.

Rootsi ajast pärit templit «Pernau» kandev kiri Foto: Repro

Kokku on sellise templiga kirju teada ligi 20 ja neist vaid kolm-neli on erakätes. Sellest ka soolane hind kollektsionääride seas.

Siin on aga esimene partii Eesti oma markidest, milleks olid «lillemustriga margid» aastast 1918. Selle sarja margi proovitrükk trükiti kinopiletite tagaküljele ja oksjonil müüdi fotol kujutatud leht hinnaga 3400 eurot.

Aastast 1918 pärit Eesti esimesed margid kandsid lillemustrit Foto: Repro

Eesti kalleimaid marke ainueksemplarina, hind julgelt üle tuhande euro. «Tegemist on lennuposti margi ületrükiga, millele on tehtud nn postmasteri hammastus,» räägib filatelist Andres.

Nn postmasteri hammastusega mark Foto: Repro

«Originaalmargil hammastust ei ole. Selleks et marki oleks kergem rebida ja kirjadele panna, tehti erainitsiatiivil perforatsioon. Sellist perforatsiooni on Eestis teada mitmes kohas, kus postitöötajad hammastasid margid oma töö lihtsustamiseks.»

Margivihikuid on Eestis teadaolevalt trükitud väga vähe. Margivihik on kaantega markide kogum, mis oli mõeldud koduseks kasutamiseks – vajadusel võtsid sealt margi ja panid kirja peale. Väga haruldased on Eesti margivihikud, kus kõik postmargid alles. Margivihikuid on Eestis välja antud üldse väga vähe – üks enne sõda ja neli pärast 1991. aastat. Fotol olev ennesõjaaegne margivihik müüdi hinnaga 5400 eurot.

Enne sõda välja antud margivihiku esi- ja tagakaas Foto: Repro

Pärast 1991. aastat ilmunud margivihikutest on kõige haruldasem aga jõulumarkide vihik, mida peaks tervena olema säilinud vaid kaks eksemplari. «See teebki nende hinna väga kõrgeks, kuid kuna aega on möödas veel vähe, võib neid siin juurde tulla,» ütleb Andres. «Kuna trükiarv oli aga suhteliselt väike, siis selle hind jääb alati kõrgeks.»

Üks potentsiaalseid hinnapomme – Eesti ilusaimaid postmargi erimeid, valesti lõigatud lilleplokk, kus trükipoogen on kokku murtud ja lahtilõikamisel on tekkinud selline defekt.

«Praegu ei ole veel teada, kas sel pildil olev ese on ainueksemplar või on neid rohkem. Kui see on aga ainukene, siis on kõik eeldused selleks, et see võib aastate pärast maksta 10 000 – 20 000 eurot,» räägib Andres.

89/100

Kiireim eestlane

Nüüd kirjutame spordirekorditest. Saage tuttavaks, kõige kiirem eestlane igas mõttes, ja seda ilmselt paljudeks järgnevateks aastateks, on Marek Niit alias Niiduk.

Saaremaa mees Niit (30) lööb oma kiirusega platsi puhtas igas kategoorias. Talle kuuluvad Eesti jooksurekordid 100 meetri, 200 meetri, 300 meetri ja 400 meetri distantsil.

Need rekordid ei tee Eestile häbi isegi rahvusvahelises võrdluses, sest Niidu 2012. aastal joostud 100 meetri rekord 10,19 andnuks tänavustel maailmameistrivõistlustel Londonis finaalis näiteks kaheksanda koha.

2011. aastal saavutatud200 meetri rekord 20,43 on Niidul aga veelgi kõrgemast klassist ja sellega saanuks äsjase MMi finaalis kuuenda koha. 400 meetri 2014. aastast pärit Niidu rekordajaga 45,74 pääsenuks Londoni MMil paraku vaid poolfinaali.

Kiireim eestlane Marek Niit. Foto: Foto: Tairo Lutter

Eesti kergejõustiku ajalugu tegi Niit sellegagi, et tuli 2006. aastal Hiinas juunioride maailmameistriks 200 meetri jooksus. On vägagi tõenäoline, et ükski eestlane ei küündi sprindialadel sellise tiitlini aastakümnete jooksul.

Niidu rekordite tugevust Eestis näitab seegi, et teise koha omanikud jäävad temast igal alal juba selgelt tahapoole. Kahjuks on hüüdnime Niiduk kandev Niit praeguseks profisportlase karjääri lõpetanud. Seetõttu jäävad tema kiirusrekordid kehtima ilmselt veel aastateks.

88/100

Suurim väravakütt Narvast

Eesti jalgpalliväljakute väravakuninga tiitel kuulub juba viis aastat tagasi meistriliigas karjääri lõpetanud Narva ründajale Maksim Gruznovile uskumatu ja püüdmatuna näiva 304 väravaga.

Uhke tulemuseni jõudis Gruznov 494 meistriliiga mänguga. Gruznovi rekordtulemusega on siiski seotud üks väike «aga»: nimelt leiab osa vutispetsialiste, et tegelikult on ta löönud ühe värava vähem.

«On ühe mängu protokoll, kus väravalööjana kirjas küll Gruznov, kuid seda mängu oma silmaga näinud inimesed ütlevad, et värava autor oli siiski teine mängija,» ütleb jalgpallistatistik Heigo Niilop. «Mina lähtuks siiski protokollist.»

Püüdmatuna näib 2012. aastal karjääri lõpetanud Gruznovi meistriliiga väravate rekord seetõttu, et tema lähimad konkurendid jäävad maha sadakonna väravaga ja on oma meistriliiga karjääri kas lõpetanud või siis sellega lõpusirgel.

Meistriliiga parim väravakütt Maksim Gruznov. Foto: Foto: Õhtuleht / Scanpix

Teisel kohal selles edetabelis on mullu jalgpallisaapad varna visanud Vjatšeslav Zahovaiko 211 tabamusega, kolmandal 184 väravaga aga seni Nõmme Kalju vormis skooriv Tarmo Neemelo.

Arvestades Neemelo tänavust resultatiivsust – viis väravat –, võib ta parimal juhul hellitada lootust tõugata selles tabelis koha võrra allapoole Zahovaiko. Gruznovist möödumiseks peaks 35-aastane Neemelo meistriliigas kadestamisväärse resultatiivsusega mängima veel vähemalt kümmekond aastat. Ja see ei ole reaalne.

87/100

Kalleim vääriskivi maksab miljoneid

Kui maailma hinnalisima vääriskivi, Inglismaa kuningannale kuuluva Koh-i-Noori väärtuseks on ebamäärane «hindamatu» ja konkreetne summa (400 miljonit USA dollarit) ilmub selles edetabelis alles kolmandale kohale jääva teemandi taha, siis Eesti vääriskividega on asjalood palju lihtsamad, ent samas ka segasemad.

Eesti kõige hinnalisem vääriskivi maksab umbes kaks miljonit eurot. Õigupoolest oleks täpsem öelda, et selliseid kive on Eesti inimestel suisa mitu, nendib siinne tuntuim vääriskiviekspert Heli Kuulman.

Mitu seetõttu, et need pole mitte mingid unikaalsed ehted, vaid «tavalised» investeerimisteemandid, mis soetatud lootuses need kunagi korraliku vaheltkasuga edasi müüa.

«Vääriskivide hinnad reeglina ei lange, sest nende ressurss maailmas on siiski piiratud,» ütleb Kuulman. Teemantide hinnad määrab selle äri insiderʼite kasutuses olev Rapoport, mis annab umbes 15-millimeetrise diameetri ja kümnekaraadise investeerimisteemandi hinnaks praegu kaks miljonit dollarit.

«Selliseid kive saab endale osta vaid oksjonitelt ja Eestis on seda teinud mitu inimest,» teab Kuulman. Seda, kas neid teemante hoitakse praegu mõnes Eesti või näiteks Madalmaade pangaseifis, teavad vaid omanikud ise.

Ehkki maailma kalleimad teemandid kuuluvad eraldi kategooriasse, on paraku tõsiasi, et raha eest neid endale osta ei saa. Maailma kalleim oksjonilt soetatud teemant on tänavu kevadel Hongkongis ostetud 59,6-karaadine Roosa Täht, mille eest maksti üle 71 miljoni dollari.

Eestis leiduvate kallite ehete hinnad jäävad miljonitest suurusjärgu võrra allapoole. «On ehteid, mille väärtus jääb kümnetesse tuhandetesse eurodesse, kuid leidub selliseidki, mille hind ületab saja tuhande euro piiri,» räägib Kuulman.

Tema sõnul pole omanikud üldjuhul nende ehete hinnaga edvistamisest ja avalikkusele eksponeerimisest huvitatud ja seetõttu ei pruugi juhuslik kõrvaltvaataja arugi saada, mis tema kõrval viibiva inimese kantava ehte rahaline väärtus võiks olla.

«Vahepeal oli siin üks idee teha meie kallimatest ehetest eraldi näitus, kuid see ekspositsioon olnuks nii pikk, et näitusele mõeldud ehete omanikud polnud huvitatud neid nii kauaks enda käest ära andma,» ütleb Kuulman.

86/100

Eesti hinnalisim maavara on dolomiit

Rahndusministeeriumi vana hoone fassaadil ilutses Edgar Viiese loodud dolomiidist pannoo. Foto: Peeter Langovits

Eesti olulisimaks maavaraks peetakse meie energiajulgeoleku seisukohalt strateegilise tähtsusega põlevkivi. Või siis fosforiiti, millest oleks võimalik eraldada haruldasi muldmetalle. Tehniliselt võetuna leidub Eestis isegi kulda, kuid selle kaevandamine on majanduslikult mõttetu: kulla sisaldus on meil parimal juhul kolm-neli grammi ühe tonni kaevandatavate maavarade kohta. Sama kehtib ka uraani koha. Meie hinnalisim maavara on aga ilmselt paljude jaoks üllatus – see on tehnoloogiline dolomiit.

Niisugusele järeldusele jõudsid teadlased Svetlana Korbut ja Rein Peikre pärast seda, kui nad olid kõrvutanud sadu Eesti geoloogide tehtud uuringuid. Nimelt tegid nad kindlaks, et Eestimaa üle 20-protsendilise MgO ehk magneesiumoksiidi sisaldusega dolokivist on võimalik toota maailmaturul kõrges hinnas olevat metallilist magneesiumi.

Teadlaste väitel esineb säärase suure MgO sisaldusega dolomiidivarusid paljudes Eestimaa paikades: Kureveres Läänemaa on MgO sisaldus dolomiidis 21,34 protsenti, Liigalaskmal Saaremaal 20,86 protsenti, Koigis Järvamaal 20,60 protsenti, Hellamaal Muhumaal 20,53 protsenti; Kaismal Pärnumaal 20,44 protsenti; Sepamaal Läänemaal 20,23 protsenti.

Metallilist magneesiumi rakendatakse ohtralt auto- ja lennukitööstuses kasutatavate alumiiniumist kergsulamite koostises. Kuid kuumuskindla Eesti dolomiidi kasutamisvõimalused ei piirdu ainult metallilise magneesiumi tootmisega.

20-protsendilise MgO sisaldusega dolomiiti saab kasutada ka laki- ja värvitööstuses, kus selle erimite valgesusaste jääb üle 90 protsendi. Majanduslikus mõttes on dolomiit üldse laialt kasutatav tooraine. Näiteks saab dolopulbri baasil toota tulekindlaid materjale — keraamilisi väikeplokke, kuumuskindlaid telliseid, viimistlusplaate jm.

Dolopulbrist valmistatakse ka paljusid puhastuspastasid. Mitmed dolomiidi komponendid on väärtuslik toore keemiatööstuses, kus nende baasil toodetakse kaltsineeritud soodat (pesusooda – toim), ammooniumsalpeetrit ning magneesiumkloriidi.

Ja kõige tipuks, Eestimaa mitme dolomaardla toorainest saab toota ka kõrgemargilist killustikku, mille margiks 1000–1200. Sellise killustiku kasutamine tee-ehituses parandaks tunduvalt siinsete teede ja tänavate kvaliteeti. Teoorias tähendaks see, et kaoks igasugune vajadus arutleda, kas rajada Maardu lähistele mitmesaja meeteri sügavusele graniidikaevandus või mitte.

85/100

Suurim mänguvõit on 1,5 miljonit eurot

Võimalik, et see on paljudele üllatus, kuid Eesti ajaloo suurimat hasartmänguvõitu pole välja maksnud mitte lototurul monopoolse ettevõtte staatust nautiv riigifirma Eesti Loto, vaid hoopis internetikasiino.

Rekordvõit on kaunis värske, ulatudes umbes kolme kuu tagusesse aega ehk juuni keskpaika, kui hasartmänguportaalis Betsafe (endine Triobet) mänginud eesti mees võitis sealses online-kasiinos ruletti mängides 1,55 miljonit eurot.

Koguvõit tuli pikema mängusessiooni käigus, mitte ühekordse panuse järel, täpsustab Betsafe’i turundusjuht Kaido Ulejev. «Teadaolevalt on see läbi aegade suurim hasartmänguvõit Eestis, aga vast ka kogu Baltikumis,» ütles ta ja kinnitas, et rekordiline võidupreemia on õnnelikule võitjale ka kenasti välja makstud.

Enne seda oli viimasena miljonipiiri ületanud õnnelik lotomängija Ida-Virumaalt, kes viis eelmisel aastal Eurojackpotiga koju 1,15 miljonit eurot. Üle miljoni eurost hasartmänguvõitu on Eestis kasseeritud üldse kokku vaid kolmel korral.

Eesti suurimad lotovõidud

1 155 687,70 eurot

Võideti 2016. aasta 12. augustil Eurojackpoti 5+1 võidutasandil. Lotovõitjaks osutus Ida-Virumaa mees, kes ostis Jõhvi Selverist ühe väljaga pliks-plaks pileti. Lotot innustas meest ostma sõber, kellega õnnelik võitja lubas võidu poolitada. Alustuseks lubasid kaks sõbrameest minna võiduraha eest soojale maale puhkama.

1 000 000 eurot

Võideti 2016. aasta 6. jaanuaril Viking Lottoga. Võitjaks osutus kaubanduses töötanud kuuekümnendates eluaastates tallinlanna, kes ostis suurvõidu toonud pileti internetist. Naine lubas lotovõitu vormistades, et investeerib raha oma uude eluasemesse ning toetab lapsi.

801 352,60 eurot

Võideti 2017. aasta 7. juulil Eurojackpoti 5+1 võidutasandil. Võitjaks sai haridusvaldkonnas töötav Harjumaa kolme lapse isa, kes lubas toetada oma lapsi ja lõpetada maja remondi.

768 712,16 eurot

Võideti 2013. aasta 20. märtsil Viking Lottoga ning tollal oli see Eesti lotoajaloo suurim võit. Võidupileti oli internetist ostnud noor pereisa Harjumaalt, kes teatas võitu vormistades, et rahaliste raskuste tõttu kaalumisel olnud välismaale tööle minek jääb nüüd ära ja üürikorterist kolitakse peagi oma majja.

733 813 eurot

Võideti 2012. aasta 14. märtsil Viking Lottoga. Ühtlasi oli tegu sel hetkel Eesti aegade suurima lotovõiduga. Võidupileti ostis Tartust noor pereema, kes lubas võidetud rahast ära maksta korteriliisingu ning osta suvila.

555 413,90 eurot

Võideti 2015. aasta 21. augustil Eurojackpot 5+1 võidutasandiga. Võitja, 60. eluaastates tallinlanna lubas sellega toetada lähedasi ja annetada osa heategevuseks.

532 510,60 eurot (8 331 980,30 kr)

Võideti 2011. aasta 16. novembril Bingo Loto piletiga, mis oli ostetud Tallinna Sikupilli Prismast.

Võitja, 20. aastates naine lubas võidurahaga ära pidada pulmapeo, aidata oma vanemaid ning parandada elamistingimusi.

84/100

Vanim säilinud eestikeelne trükis leiti täitematerjalist

Wanradi ja Koelli katekismust säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis. Foto: Vambola Salupuu/Õhtuleht

Vanim osaliselt säilinud eestikeelne raamat on trükitud 1535. aastal Saksamaal Wittenbergis Hans Luffti trükikojas. Luftti trükikoda on ajaloolise tähtsusega koht, sest vaid aasta varem nägi samas trükivalgust usureformaator Martin Lutheri saksakeelne piiblitõlge.

Vanima säilinud eestikeelse trükiteose avastas 1929. aastal Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukoguhoidja Helmuth Weiss. See tuli välja ühe koguteose pruunist vasikanahast väljapressitud renessanssköite kaane täitematerjali hulgast. Teos sisaldab Wittenbergi, Strassburgi ja Kölni trükiseid aastatest 1530–1541 ja on oletatavasti köidetud 16. sajandi 40. aastail Oleviste kiriku õpetaja Gerland Gulemanni töökojas.

Täitematerjalina kasutatud 11 lehe hulgas on ka raamatu lõpulehekülg, millel leidub peaaegu terviklikuna trükkija nimi, koht ja aeg: «Gedrucket tho Wittemberch dorch Hans Lufft / am XXV. tage des Mantes Aust. M. D. XXXV.»

Raamatukaane täitematerjalist leitud lehed on lõpuosa umbes 120-leheküljelisest katekismusest, mis on trükitud kahes keeles: alamsaksakeelne tekst on raamatu vasakul ja eestikeelne tõlge selle kõrval paremal leheküljel. Fragmendi sisu on katked teisest ja kolmandast usutunnistusest, meieisapalvest, esimesest, teisest, kolmandast, viiendast ning kuuendast palvest ning ristimis- ja altarisakramendist.

Raamatu lõpus leidub lühike alamsaksakeelne märkus eesti keele murrete kohta, kus öeldakse, et Eestensche Sprake ei ole igal pool ühesugune ja et Tallinnas räägitakse teisiti kui Tartus, Narvas või Viljandis. Selle mõtteavalduse põhjal on uurijad ääremärkusi tõlgendanud ka kui murdeteisendeid, mis pidid ehk kindlustama raamatukese üldise leviku kogu Eestis.

Katekismuse autorlus tehti kindlaks kaudsete andmete alusel, täpsemalt Tallinna rae kohtuotsuste raamatu 17. juuli 1537. aasta sissekande põhjal. Katekismuse koostaja oli tolleaegne Tallinna Niguliste kiriku õpetaja magister Simon Wanradt ja tõlkija Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Johann Koell (ka Kool, Kohl).

Varsti pärast katekismuse Eestisse jõudmist pani aga Tallinna raad selle keelu alla. Põhjuseks toodi «mitte just vähesed vead». Tõenäoliselt ei olnud need keelevead, vaid sisulist laadi kõrvalekaldumised Lutheri katekismusest. Katekismuse trükkimisele ja selle suurele trükiarvule – 1500 eksemplari – heidavad valgust soome ajaloolase Gunnar Mickwitzi uurimused.

77-83/100

Parimad ilmad Vilsandil, halvimad Raplamaal

Et teemaks on ilm, tuleb nüüd rekordeid nagu Vändrast saelaudu, kui kasutada rahvalikku väljendit.

Ilmateenistuse andmeil on Eestimaa kõige päikesepaistelisem koht Vilsandi saar. Ilmavaatluse osakonna asejuhataja Külli Loodla teatel on seal viimase aasta jooksul olnud 1982,4 päikeselist tundi.

Päevadesse ümber arvutatuna tähendab see ligi 83 päeva, seega särab Vilsandil päike igal neljandal päeval. Absoluutne rekord kuulub selles kategoorias Saaremaale ja Roomassaarele, kus 2011. aastal mõõdeti 2440 päikeselist tundi ehk 54 protsenti maksimaalsest võimalikust.

Kõige vähem paistab Eestimaal päike aga Raplamaal Kuusikul, mis sattus hiljuti uudistesse kahe hobilenduri elu nõudnud deltaplaaniõnnetusega. Kuusikul on viimase aasta jooksul päikeselisi tunde olnud 1612,3 ehk 67 päeva. Kuusikule kuulub ka absoluutne päikesevähesuse rekord aastast 1977, kui seal mõõdeti kokku vaid 1124 päikeselist tundi ehk napilt 47 päeva aastas.

Eespool kõneldu taustal pole ilmselt üllatuseks ka Eestimaa kõige soojem koht. See on muidugi Vilsandi, kus aasta keskmine õhutemperatuur on 7,1 °C. Kõige jahedam paik on Väike-Maarja Lääne-Virumaal, kus aasta keskmine õhutemperatuur on 4,9 °C.

Kõige rohkem vihma sajab Eestis – üllatus-üllatus – Raplamaal Kuusikul, kus aasta jooksul on sadanud 766 mm. Absoluutarvestuses kuulub siin rekord samuti Raplamaale, Kuusikust vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele jäävale Nääri asulale, kus 1990. aastal mõõdeti sademete hulgaks 1157 mm.

Kõige kuivem koht on Kihnu saar, kus viimase aasta sademete kogus on 578 mm. Absoluutne rekord kuulub Narvale, kus 1964. aastal tuli vihma 355 mm.

2000. aastal sadas Kirde-Tartumaal ja Jõgevamaal hiiglaslikke raheteri. Foto: Ove Maidla

Rekordilisi raheterasid sadas 2000. aasta 29. mail taevast alla Kirde-Tartumaal ja Jõgevamaal: raheterade läbimõõduks mõõdeti 70 mm ehk koguni seitse sentimeetrit.

76/100

Viljakaimat mulda leidub Aravete kandis

Rammusat mulda leidub peamiselt Järvamaal, Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal. Enamik neid piirkondi on aegade jooksul põllumajanduses kasutusele võetud. Foto: Dmitri Kotjuh

Mullad Eesti eri otstes on eri tüüpi. Seega on põhjendatud küsimus, kus kandis on kõige viljakam muld põllumajandussaaduste kasvatamiseks.

Eesti Maaülikooli mullateaduste professor Alar Astover ütleb, et see koht asub Kesk-Eestis. «Põllukultuuride kasvatamiseks on viljakaimad ja universaalse kasutussobivusega leostunud ja leetjad mullad. Neid esineb meil rohkem Kesk-Eestis. Need mullad on huumusrikkad, neutraalse reaktsiooni ning hea veehoiuvõimega ja samas hästi õhustatud,» räägib Astover.

Kõige rohkem leidub nn parimat mulda Järvamaal, Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal ehk juba nõukogude ajast põllumajanduses silma paistnud Aravete kandis.

Astoveri sõnul on seesugust mulda kohati ka Viljandi ja Tartumaal põhjapoolsetes osades. «Suurem osa neist on aegade jooksul põllumajanduslikku kasutusse võetud,» ütleb professor.

Kui rääkida Eestimaa muude piirkondade muldade omadustest, siis Aravetest põhja ja lääne poole liikudes hakkab mulla põllumajanduslik viljakus kahanema. «Mulla viljakust ja kasutussobivust hakkab seal piirama liigne kivisus,» ütleb professor Astover.

Lõuna-Eestis on tema sõnul mullad happelisemad ja huumusvaesemad. Üle Eesti leidub meil ulatuslikult liigniiskeid muldi. Et neid põllumajanduses kasutada, on vaja korralikku kuivendussüsteemi ja isegi siis sobivad need alad rohkem rohumaadeks.

Astoveri sõnul sõltub see, mida pidada parimaks mullaks, maakasutuse eesmärgist. «Kui põllumehe unistus võiks tõesti olla omada leostunud ja leetjat mulda, siis ilusaimad männimetsad koos oma marja- ja seenerikkusega paiknevad hoopis põllupidamiseks täiesti sobimatul leedemullal,» räägib ta. Leedemuld valiti ka tänavuse, 2017. aasta Eesti mullaks.

Leedemuldi leidub kõikjal Eestis liivadel. Peamised levikualad on Kagu-Eesti, Peipsi-äärne madalik, rannaluited Loode-Eestis ja Põhja-Eesti rannikumadalik. Maakondadest suurim levikuala on Põlva- ja Valgamaal.

75/100

Kõige rohkem avariisid tehakse Tallinnas Ülemiste Keskuse parklas

Kõige avariiderohkemad paigad Eestis Foto: graafika: Alari Paluots

Eesti kõige sagedasemate liiklusintsidentide kohtade edetabelit juhib viimasel kahel aastal Tallinna Ülemiste keskuse parkla. Kui varem juhtus kõige enam liiklusõnnetusi peamiselt suurtel ristmikel, siis viimastel aastatel on selle edetabeli etteotsa jõudnud kaubanduskeskuste parklad, ütles Liikluskindlustuse Fondi geoinfosüsteemi valdkonna juht Ülli Reimets. Kindlustusest saadud andmeid tasub aga usaldada, sest erinevalt politseist on nende andmebaasis kirjas kõik plekimõlkimised (v.a kaskojuhtumid).

Nii ongi alates 2015. aastast enim avariijuhtumeid ette tulnud Tallinna Ülemiste keskuse parklas, kus toimub üks õnnetus keskmiselt iga kahe päeva jooksul. Tartus asuval Riia ringil, mis on edetabelis platseerunud kolmandale kohale, juhtub aga keskmiselt üks liiklusintsident kolme ööpäeva jooksul.

Reimetsa sõnul on parkimise käigus juhtunud õnnetuste osakaal viimastel aastatel jõudsalt kasvanud, moodustades alates 2016. aastast 38 protsenti kõigist avariijuhtumitest Eestis. Samas toob ekspert positiivsena välja, et liikluskorralduse muudatused, mis on tehtud selleks, et ohutust suurendada, vähendavad ka tegelikult õnnetuste arvu probleemsetes kohtades.

Nii oli näiteks Haabersti ringristimikuga, mis hoiab 763 liiklusjuhtumiga viimase viie aasta jooksul siiani edetabeli esikohta, olles selles ajavahemikus Ülemiste keskuse parklast ees koguni 93 juhtumiga. Tänu ristmiku rekonstrueerimisele 2014. aastal vähenes liiklusõnnetuste arv seal koguni 70 protsendi võrra, mis lubaski Ülemiste keskusel selles negatiivses pingereas esikohale tõusta.

Seetõttu on plekimõlkimistega hädas kaubanduskeskused hakanud viimasel ajal mõtlema klientide heaolule ja osa neist juba asunud oma parkimiskohti laiemaks joonima. Reimetsa sõnul on just seetõttu õnnetusi märksa vähemaks jäänud ka Lõunakeskuse parklas Tartus ning Mustika ja Magistrali keskuste parklas Tallinnas.

EI OSKA PARKIDA

Kaubanduskeskuste parklate avariijuhtumitest koguni kaks kolmandikku toimub parkimiskohal manööverdades. Selliste intsidentide levinumad põhjused on:

-28 protsenti tagurdab parkimiskohale või -kohalt välja ning sõidab otsa pargitud sõidukile.

-16 protsenti sõidab pärisuunas parkimiskohale või -kohalt välja ning sõidab otsa pargitud sõidukile.

-14 protsenti tagurdab parkimiskohale või -kohalt välja ning põrkab kokku liikuva sõidukiga.

-9 protsenti kahjustab uksega teist sõidukit.

-2016. aastal ristmikel toimunud õnnetustest 51 protsenti põhjustas tagant otsasõit, 16 protsenti kokkupõrge ristuval teel liikujaga ja 15 protsenti juhtumeid toimusid reastumisel.

Graafiku andmed: Eesti Liikluskindlustuse Fond 2017

73-74/100

Eesti vanima õpetaja soovitus noorimale... ja vastupidi

Eesti vanim õpetaja Gladys-Friederike Kuum õpetab siiani hea meelega Foto: Sander Ilvest

Gladys-Friederike Kuum sai 23. juulil 85-aastaseks, ent keemia- ja bioloogiatunnid ootavad teda Maardu gümnaasiumis ees ka sellel õppeaastal. Mida soovitab Kuum 20-aastasele kolleegile Lauri Ratasele, kes õpetab inglise keelt erivajadustega õpilastele?

«Kuulge, ma ütlen päris ausalt, et mul on väga häbi nii vanalt tööd teha!» ütleb juba mitu aastat Eesti vanima tegevõpetaja tiitlit kandev Kuum Postimehele, ise naerda lõkerdades.

Pole midagi teha, Maardu õhtukooli gümnasistid ootavad teda ka sellel õppeaastal ning Kuum tunneb selle üle tegelikult heameelt. Korra nädalas sõidab ta Kehrast rongiga Tallinna, sealt edasi bussiga Maardusse, et anda keemia- ja bioloogiatunde. «Ega asendamatuid muidugi ei ole, aga ma käin veel hea meelega.»

Eesti noorim õpetaja Lauri Ratas lastelaagris oma õpilastele hommikupannkooke serveerimas. Foto: Erakogu

Maardust ligi 200 kilomeetri kaugusel Saaremaal alustab uut õppeaastat Kallemäe põhikooli inglise keele õpetaja Lauri Ratas. Tänavu aprillis 20-aastaseks saanud Ratas on Eesti Hariduse Infosüsteemi andmeil noorim üldhariduskooli õpetaja, kes alustas tööd eelmisel õppeaastal. See fakt tuleb Ratasele suure üllatusena.

Kuidas sai 19-aastasest noormehest mullu, kohe pärast Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetamist üldse pedagoog? Kallemäe erivajadustega laste koolis on pikalt töötanud Ratase ema, mistõttu on ta poisikesest saadik nii personali kui ka õpilastega läbi käinud. Umbes 15 aastat on Kallemäe lastele korraldatud suvelaagrit ning Ratas on neis kõikides osalenud – esialgu kasvatatavana, hiljem kasvatajana.

Mullu jäi põhikooli inglise keele õpetaja emapuhkusele, aga asendajat polnud väikse koormuse tõttu kuskilt võtta. «Mul on neli õppetundi nädalas ehk põhimõtteliselt töötan ma koolis ühe päeva,» sõnab Ratas, kes andis eelmine aasta tunde kahele klassikomplektile. Koos õppisid viies ja kuues klass ning seitsmes kuni üheksas klass, mõlemas kümmekond last.

«Kui ei ole vastavat eriharidust, siis peab igal aastal korraldama uue konkursi, ja kui kõrgema haridusega inimest ei leita, tohib jätkata,» selgitab Ratas. Nii on ta koolis tagasi ka tänavu. Sel õppeaastal on koos õppivate laste tase veelgi erinevam – ühes pundis on viienda, kuuenda ja üheksanda klassi lapsed ning teises seitsmenda ja kaheksanda omad.

«Lõpetasin Saaremaa ühisgümnaasiumi ära ja poole suve pealt tehti ettepanek, et kuna ma olen lastega pikalt koos töötanud ja nendega suvelaagris üles kasvanud, siis kas ma ei tahaks neid ajutiselt õpetada,» meenutab Ratas. Kuna erialavalik polnud veel selge, otsustas ta pakkumise vastu võtta. Ise asus samal ajal tsükliõppesse väikeettevõtlust õppima ning töötab kooli kõrvalt veel puhkekülas teenindajana.

Aega jäi ikka üle. «Eelmist aastat kasutasin palju ka reisimiseks ja siis rääkisime lastega tundides erinevatest riikidest.»

Lauri Ratas ütleb, et rõõm ja peavalu, mida õpilased võivad samal ajal põhjustada, on midagi täiesti erinevat seni kogetust. «See väljakutse on pannud mind paljusid asju uue nurga alt vaatama. See mõtestab paljuski enda kooliaega,» räägib ta. «Kõikidele lastele tuleb erinevalt läheneda. Inimesed on nii erinevad ja õpilasi tuleb võtta kui üksikuid indiviide. Kõikidega tuleb leida side. Minul tuli õpetamine kõige paremini välja siis, kui ma üritasin luua sellist suhet, et me oleme kõik võrdsed ja mina annan neile edasi midagi, mida ma paremini valdan. See toimis, aga eks mul on seda lihtsam teha, kuna ma olen nii noor. Ma mäletan oma kooliaega veel nii värskelt – näiteks ütlesin, et minu tunnis te spikerdada ei saa, sest ma tean täpselt kõiki viise, kuidas spikerdada.»

Kui Ratas ei ole veel otsustanud, kas ta õpetajaeriala valib, siis Gladys-Friederike Kuum ei ole oma valikut kunagi kahetsenud. «Kui tuleb kevad, lõpetamine ja sa oled saanud upitada isegi neid, kes on muidu väga viletsakesed – sa näed, et nad siiski lõpetavad klassi... vot see tänutunne! See on see, mis hoiab hinge üleval!» Nii ütleb Kuum, kellel pedagoogistaaži 60 aasta ümber. Keemiaõpetaja oli ka tema abikaasa, kes poolteist aastat tagasi suri.

«Lõpetasime mehega mõlemad pedagoogilise instituudi ja ministeerium suunas meid Kundasse. Seal ei olnud paralleelklasse, olemas oli keemiaõpetaja, oli ka bioloogiaõpetaja. Direktor ütles, et meil ei ole teile kohta, aga pidime seal ikkagi esimese aasta olema. Siis me tulime Tallinnasse tagasi ja mina sain koha kaugõppekeskkoolis,» jutustab Kuum, kes töötas hiljem Tallinna Tondiraba keskkoolis kuni selle sulgemiseni.

«Me oleme mehega mõlemad õpetajad olnud. Ma ei ütleks, et me oleks jõukaks ja rikkaks saanud, aga ära oleme elanud kah!» ütleb Eesti kõige eakam ja ilmselt staažikaim õpetaja.

Lauri Ratast ootab peagi ees kaitsevägi, seejärel teeb ta oma erialavaliku. Mõistagi soovitab Kuum talle õpetajatööd. «Muidugi, õpetajate palk on nagu on, aga seda tööd saab teha suure armastuse ja hoolimisega,» lausub Kuum.

«Austus peab olema õpilastega vastastikune. Kes enda jaoks tee selleni leiab, siis palun väga, andku minna! See on amet, mis valmistab suurt rõõmu, kui seda südamega teha,» nõustub Ratas ja juurdleb, et ilmselt hoiduvad paljud temavanused üldhariduskoolist pigem eemale. «Said süsteemist välja ja ei taha sinna tagasi kohe tormata, aga see on samas täiesti katsetamist väärt asi, kuigi kõikidele see töö kindlasti ei sobi.»

2016. aastal olid umbes pooled üldhariduskoolide õpetajad vähemalt 50-aastased. Alla 30-aastaseid õpetajaid oli vähem kui kümme protsenti.

71-72/100

Kõige rohkem on tõlgitud

«Naksitralle» ja «Jäist raamatut»

Naksitrallide seiklustest kõnelev raamat on ilmunud 18 keeles. Foto: Postimees

Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saali juhataja Krõõt Liivaku sõnul oli kaua aega eesti kirjanduse tõlgituim teos Hans Leberechti «Valgus Koordis» (1949), mida on ümber pandud 17 keelde.

1960. aastate keskel läks aga Liivaku sõnul juhtima Juhan Smuuli «Jäine raamat» (1959), mida on tõlgitud 21 keelde. «Eesti kirjanduse tegelikust esindatusest maailmakirjanduses võib siiski rääkida alates 1970. aastate lõpust, mil Jaan Krossi «Keisri hullu» (1975) hakati originaalkeelest tõlkima,» ütles Liivak ja lisas, et Jaan Kross on läbi aegade olnud kõige tõlgitum eesti kirjanduse autor. «Keisri hullu» võib 2017. aasta seisuga lugeda 22 keeles.

Praeguseks on Liivaku sõnul tõenäoliselt tõlgituim eesti kirjandusteos Jüri Talveti luuletus «Armastus», mis pälvis 1997. aastal Juhan Liivi luuleauhinna ja on Jüri Talveti kodulehel loetav lausa kaheksakümnes keeles.

Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse teabetalituse juhataja Anu Kehman selgitas Postimehe palvel välja viis läbi aegade enim tõlgitud eesti autori lasteraamatut.

Kõige enamatesse keeltesse – nimelt kaheksateistkümnesse – on tõlgitud Eno Raua «Naksitrallid» ja «Jälle neid naksitrallid». Muhvi, Sammalhabeme ja Kingpoole seiklustest võib lugeda bulgaaria, gruusia, inglise, leedu, läti, (niidu)mari, moldova/rumeenia, mäemari, norra, poola, saksa, slovaki, soome, taani, tšehhi, ukraina, ungari ja vene keeles.

Esialgu ilmusid need Eestis nelja üksiku raamatuna kümne aasta jooksul alates 1972. aastast, kuid hiljem kahe raamatuna: «Naksitrallid» ja «Jälle need naksitrallid». «Kaugeltki kõigis nendes keeltes pole ilmunud täiskomplekti ehk kõiki nelja osa, paaris keeles on olemas vaid esimene osa,» täpsustas Kehman. «Siiski võib väita, et Naksitrallide looga ollakse lisaks meie emakeelele tuttavad 18 keele kaudu.»

Teabetalituse juhataja lisas, et Naksitrallid on siiani tohutult populaarsed Venemaal, kus ei möödu vist aastatki, mil ei avaldataks kordus- või juurdetrükki. Tema sõnul ilmus Venemaal 2000. aasta aprillist 2013. aasta aprillini üle 40 «Naksitrallide» väljaande üksikosadena või paarikaupa trükiarvuga 3000 – 15 000 eksemplari. «Kusjuures keskmine lasteraamatu tiraaž Eestis on (2012.–2016. aasta lõikes) 1700 eksemplari,» lisas ta.

Üpris populaarsed on Naksitrallide raamatud Kehmani väitel ka Saksamaal, kus nostalgiast mõjutatuna neid aeg-ajalt välja antakse. Mõlema suurriigi puhul on aluseks Eestis ilmunud tõlke esmatrükk (vene keelde tõlkinud Leo Vaino ja saksa keelde Helga Viira).

Teisele kohale platseerub Silvi Väljali «Jussikese seitse sõpra» (1966), mis on ilmunud 17 keeles: araabia, bengali, fääri, hispaania, inglise, lao, leedu, marathi, saksa, singali, slovaki, soome, telugu, tšehhi, ukraina, ungari ja vene keeles.

Eksootilisematesse keeltesse, näiteks bengali, lao ja marathi keelde jõudis «Jussikese seitse sõpra» Kehmani sõnul pildiraamatuna venekeelse tõlke kaudu. «Samas ei ole füüsilisi jälgi kõigi nende põnevates keeltes ilmunud «Jussikeste» kohta, peame uskuma allikaid,» nentis ta.

Raamat on erakordne veel selle poolest, et Silvi Väljal on teose nii kirjutanud kui ka illustreerinud. «Jussike sündis 1966. aastal, seega sügaval nõukogude ajal Moskva lähedal asuvas tollases kunstnike loomingulises majas, kus Silvi Väljal oli kahel talvekuul n-ö loomingulisel puhkusel, st oma kunstnikutööd tegemas. Nõudmine oli, et selle aja sees tuleb illustreerida üks lasteraamat. Et ühtki lasteraamatut hoobilt võtta polnud, otsustas kunstnik ise raamatu kirjutada ja selle ka illustreerida. Sellest ajast algas Jussikese võidukäik. Moskva kirjastus tahtis raamatu kohe avaldada, et aga tekstiga oli väga vabalt ümber käidud, nõudis kunstnik, et raamat ilmuks koos illustratsioonidega kõigepealt eesti keeles,» seisab Mulgimaa Infoportaalis.

Fääri-, hiina-, jaapani- ja kasahhikeelne tõlge on tehtud NUKU näitleja Tarmo Männardi tarbeks, kes just nendes maades «Jussikese» lavastusega esinemas on käinud. Pärast seda ilmus fäärikeelne tõlge ka raamatuna.

Kolmandal kohal on Oskar Lutsu «Kevade» (1912–1913), mis on saadaval 13 keeles: armeenia, inglise, leedu, läti, poola, portugali, rumeenia, slovaki, soome, tšehhi, ukraina, ungari ja vene (üle 10 kordustrüki).

Kaugeim maa, kus «Kevadet» lugeda saab, on Kehmani sõnul portugalikeelne Brasiilia. «Tõlge ilmus 2014. aastal ja põhjustas seal elavat arutelu laste ihunuhtluse ja alkoholipruukimise teemal,» rääkis ta. «Asjalikum kriitika võrdles «Kevadet» Mark Twaini Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklustega».

Samuti saab 13 keeles lugeda Ellen Niidu teost «Pille-Riini lood» (1963). Raamat on tõlgitud gruusia, kirgiisi, moldova/rumeenia, mäemari, poola, saksa, slovaki, soome, tšehhi, udmurdi (kuus peatükki 27st), ukraina, ungari ja vene keelde.

Viies enim tõlgitud raamat on Eno Raua «Sipsik» (1962) ning «Anu ja Sipsik» (1970), mis on olemas 12 keeles: inglise, komi, leedu, läti, poola, saksa, soome, tadžiki, udmurdi (kogumikus koos teiste teostega), ukraina, valgevene ja vene.

Esiviisikust jääb napilt välja Heljo Männi «Koer taskus» (1967), mis on tõlgitud 11 keelde: hispaania, inglise, läti, marathi, poola, saksa, soome, tadžiki, ukraina, ungari ja vene keelde.

Raamatute ingliskeelsed tõlked on Kehmani sõnul ilmunud kas Eestis või Moskvas. «Naiivne oleks loota, et neid oleks avaldatud Inglismaal või USAs, samuti saksakeelsed tõlked,» ütles ta.

Edurivi põhineb Eesti rahvusbibliograafial, kataloogil Ester, Andres Jaaksoo raamatul «Kes on kes ja mis on mis eesti lastekirjanduses» (1987) ja Google’il.

70/100

Kõige tihedama liiklusega teelõik

Eesti kõige liiklustihedam teelõik asub Tallinn-Pärnu-Ikla maantee alguses, kilomeetritel 13,0-13,8. Foto: kaart Alari Paluots

Kõige tihedama liiklusega teelõik Eesti riigimaanteedel on Tallinn-Pärnu-Ikla maantee alguses, kohe Tallinna piiril. Kilomeetritel 13,0–13,8 sõidab keskmiselt 31 760 sõidukit ööpäevas. Raskeid liiklusõnnetusi juhtub seal seevastu haruldaselt vähe.

Võrdluseks, riigi põhimaanteede (pikkus kokku 1609 km) keskmine liiklussagedus on 5033 sõidukit ööpäevas ning kõigi riigimaanteede (pikkus kokku 16 594 km) keskmine on 935 sõidukit ööpäevas.

Tihedaima liiklusega lõik lõik algab vahetult enne Laagri raudteeülesõitu, kus on kiirusepiiranguks 50 km/h. Pärast pööret Laagrisse tohib sõita 70 km/h. Kusjuures vähem kui kilomeetri kaugusele jääb maanteeameti enda peakontor.

«See teelõik on Eesti suurima liiklussagedusega olnud juba alates 2009. aastast ning suuremaid teeremonte pole sel lõigul neil aastatel tehtud,» ütles maanteeameti hooldeosakonna peaspetsialist Tõnu Asandi.

Politsei sõnul on viimase viie aasta jooksul samal lõigul juhtunud kümmekond liiklusõnnetust, kus on kannatada saanud inimene. Sellise liiklustiheduse kohta on seda harukordselt vähe.

Ajavahemikul 2014–2016 juhtus lõigul kaks liiklusõnnetust, milles sai viga kaks inimest. Ühel juhul põrkas auto kokku jalakäijaga, teisel juhul sõitis otsa ees liikuvale sõidukile.

69/100

Vanim inimese valmistatud museaal

Eesti Ajaloomuuseumi teadusdirektori Krista Sarve andmetel on Eesti muuseumides hoiul olevatest vanim inimese valmistatud ese tulekivist pihukirves, mis kuulub Eesti Ajaloomuuseumi kogusse ja leiti Prantsusmaa põhjaosast Somme’i departemangust.

Pihukirve annetas 1876. aastal Eesti Ajaloomuuseumi eelkäiale, Eestimaa Provintsiaalmuuseumile kahekroonisel paberrahal figureerinud loodus- ja arstiteadlane Karl Ernst von Baer. Kuidas kirves Baeri kätte sai, ei ole täpselt teada. «Kahjuks on omaaegses inventeerimisraamatus vaid napp sissekanne, kust ei tule välja, kuidas see Baeri kollektsiooni sattus,» ütles Sarv.

Museaali pole Sarve sõnul selle leiukonteksti puudumise tõttu võimalik täpselt dateerida, «küll aga kuulub kirves paleoliitikumi ehk vanemasse kiviaega, mis levis 1,4 miljonit kuni 100 000 aastat tagasi ja kultuuri õitseaeg Euroopas oli 400 000 kuni 100 000 aastat tagasi».

Teadusdirektori sõnul on paleoliitilise eseme leidmine tähelepanuväärne. «Veel 19. sajandil polnud paleoliitilisi asulakohti väga palju teada ja need olid raskesti ligipääsetavad,» ütles Sarv. Tema sõnul polegi oluline, kas kirves leiti asulakohast või kusagilt juhuleiuna (st mitte kultuurkihist), sest leid on väärikas igal juhul.

«See leid ja Baeri taust ei tähenda tingimata, et pihukirves leiti loodusest,» lisas Sarv, kelle sõnul võis Baer selle ka kusagilt osta.

Eesti Ajaloomuuseumis on kümmekond Taani ja Saksamaa aladelt pärit (3900–1700 eKr pärinevat) neoliitilist tulekivist talba ehk varretatud kirvest, mis on samuti muuseumisse tulnud Provintsiaalmuuseumi kogude kaudu. Peale selle on muuseumis umbes sama palju neoliitilisi auguga kivikirveid või nende katkeid leitud Eestist, mis pärinevad aastatest 4900–1800 eKr.

68/100

Uhkeim maadeavastus – Antarktika avastamine

Bellinghauseni reis Antarktikasse Foto: Postimees.ee

Antarktika avastamise au kuulub Saaremaalt pärit baltisaksa mõisnike järeltulijale Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausenile (20. september 1778 – 25. jaanuar 1852). Ehkki külma mandri esmaavastajate au omistatakse kolmele inimesele, oli esimesene Antarktikat oma silmaga näinud inimene ajaloos tõesti Pilgusel sündinud Bellingshausen.

Von Bellingshausen valis meremeheameti juba kümneaastasena, kui ta Kroonlinna mereväe kadetikorpusse õppima asus. Kartograafina jõudis ta osaleda legendaarse von Krusensterni juhitud ümbermaailmareisil, teenida juhtivatel ametikohtadel Balti ja Musta mere laevastikes, kuid saadeti 1819. aastal Kroonlinna laeva Vostok komandöriks.

See oli von Bellingshauseni seisukohast saatuslik üleviimine, sest veel samal aastal saatis keiser Aleksander I Kroonlinnast teele kaks uut maadeavastusreisi, millest ühe teekond viis lõuna- ja teine põhjameredele. Bellingshauseni osaks jäi põhjameredele suunduva ekspeditsiooni juhtimine.

Selleks ajaks oli Euroopas juba aastakümneid valitsenud arusaam, et sealkandis peab olema veel avastamata maa, kuid see teadmine oli vaid hüpoteetiline. Maadeavastaja James Cook oli 1773. aasta alguses jõudnud oma laevadega Antarktika rannikust umbes 120 km kaugusele, kuid pidid raskete jääolude tõttu tagasi pöörduma.

Nii saigi esimese oma silmaga Antarktikat näinud inimese au endale Saaremaalt pärit von Bellingshausen. See juhtus 1820. aasta 27. jaanuaril, kui tema ja kapten Mihhail Lazarevi juhitud kaks ekspeditsioonilaeva jõudsid Antarktika jääväljadest umbes 32 kilomeetri kaugusele. Täpsemalt jäi von Bellingshauseni kontole Peeter I saare ja Aleksandri saare avastamine.

Antarktika avastamise au sai Saaremaalt pärit laevakapten endale õige napilt, sest vaid kolm päeva hiljem nägi Antarktikat oma silmaga ka Briti laevastiku kapten Edward Bransfield, keda samuti osas allikates selle mandri avastajaks on nimetatud.

Maailma mõistes ajalooline von Bellingshauseni maadeavastusreis kestis kokku 751 päeva. Von Bellingshausen jõudis tagasi Kroonlinna 1821. aasta juuli lõpus ning veetis järgmised kolm aastat oma reisi aruannet kirjutades. Rahapuuduse tõttu avaldati see teos alles 1831. aastal ja sedagi keiser Nikolai I rahalise abiga.

Von Bellingshausen oli vahepeal jõutud ülendada kontradmiraliks ja sellest omakorda viitseadmiraliks, samuti oli ta jõudnud osaleda Vene-Türgi sõjas Mustal merel. 1843. aastal sai von Bellingshausenist admiral ja viis aastat hiljem Balti laevastiku ülemjuhataja. Ta suri seitse aastat hiljem Kroonlinnas.

67/100

Suurim sarimõrvar oli alaealine Kopli pätt

Eesti suurim sarimõrvar Aleksandr Rubel oli oma esimest veretööd toime pannes vaid 16-aastane, kui tappis 1997. aasta sügisel Tallinnas oma kodumajas Koplis paar korrust kõrgemal elava 40-aastase invaliidi. Lihtsalt selleks, et saada teada, mis tunne on tappa.

Järgneva kaheksa kuuga jõudis Rubel tappa kuus inimest. Neist enamik olid juhuslikud ohvrid, kelle ta kägistas või lõi surnuks kirve või kiviga. Ühel mehel raius nooruk kirvega pea maha. Rubeli viimaseks tõendatud veretööks jäi 1998. aasta mai viimasel päeval Paljassaares mere ääres 15-aastase sõbranna tapmine. Rubel soovis neiu vägistada, kuid kuna ta hakkas vastu, lõikas sarimõrvar sõbra nähes tüdrukul kõri läbi ja mattis sinnasamasse. Nädal hiljem võttis politsei Rubeli kinni, sest tüdruku tapmist pealt näinud sõber oli tapmisest politseile teada andnud.

Kalk sarimõrvar ei kahetsenud tehtut ja väitis kohtusaalis, et soovis luua isikliku surnuaia, ning et kui saaks, tapaks ta kohe ka teda kohtusaalis süüdistava prokuröri ja jätkaks tapmisi edaspidigi.

Et Rubel oli saritapmiste ajal alles alaealine, mõistis kohus talle 1999. aastal seadusega võimaldatud maksimumkaristuse – kaheksa aastat vangistust. 2006. aastal 25-aastasena vangist vabanenud Rubel muutis vabadusse pääsedes oma nime, asus tööle ja pole siiani raskete isikuvastaste kuritegudega politseile silma jäänud.

66/100

100 aasta vaadatuim Eesti film: «Viimne reliikvia»

Viimse reliikvia peaosatäitjad Ingrīda Andriņa ja Aleksander Goloborodko ehk Agnes ja Gabriel Foto: Kaader filmist

Nõukogudeaegne statistika on küll küsitav, aga stsenaristi, režissööri ja filmikriitiku Jaak Lõhmuse sõnul võib üldistades öelda, et filmi vaatas omal ajal umbes 800 000 eestimaalast. «Kui alaealised ja raugad välja jätta, siis peaaegu et igaüks,» ütles ta.

Selle kõrval kahvatub taasiseseisvusaja vaatajarekordrekord 189 100, mis kuulub filmile «Klassikokkutulek». Nõukogude maades ulatus vaatajaarv lausa 44,9 miljonini ja seda on näidatud rohkem kui 80 riigis. Palusime Jaak Lõhmusel avada filmi fenomeni.

Miks saatis filmi nii Eestis kui ka välismaal niivõrd suur edu?

Mina käisin koolipoisina seda filmi vaatamas järjest vähemalt neli korda. Jätsin paar moosipirukat koolis söömata ja kinoraha oli taas olemas.

Tuleb arvestada, et tollal oli inimestel palju rohkem aega kinos käia. Üle Eesti oli kinosid, ka ränd- ja külakinosid, rohkem kui 500. Meelelahutusvõimalusi oli palju vähem kui täna. Televisioon Valdo Pandi saadete ja «Horoskoobiga» oli alles hoogu kogumas, Soome televisiooni alles õpiti vaatama.

Piltlikult öeldes, okastraat oli ümber maa tõmmatud, meri oli kinni. «Viimne reliikvia» oli sõõm «justnagu välismaal tehtud» vabadust, omakeelne, varem täiesti olematu. Romantiline seiklusfilm ilusate inimestega, lahedate lausekildudega, hoogsate lauludega ja kappavate hobustega pälvis mõistagi rahva armastuse.

Üleliiduline menu saavutati tänu sellele, et filmist valmistati tuhandeid koopiaid. Hakati kasutama mõistet «iistern» ehk idas tehtud vestern.

Filmi levitamise taga oli võimas suurriiklik ekspordimasinavärk, kuid mainitud 80 riiki ei tähenda, et film oleks jooksnud maailma suurlinnade esinduskinodes. Nn sõbralikud maad Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas näitasid seda filmi (ikka venekeelsena, Georg Otsa lauludega), peale selle sotsialismileeri maad. Sõbralikus Soomes näidati filmi pealkirjaga «Taistojen mies» (sõna-sõnalt «Võitluste mees»).

Millise tähendusega oli film nõukogude režiimis elavate eestlaste jaoks? On öeldud, et tegu oli vabaduse filmiga, filmi laule tunti ja mida tsiteeriti.

«Reliikvia» kui vabadusvõitluse film sai uue tähenduse koos laulva revolutsiooniga. Kui film 1970. aastal linastus ja edu saavutas, tuksus enamiku eestlaste vabadusiha alles sügaval alateadvuse avarustes. Pean liialduseks «Viimse reliikvia» kohta väita, et küll me alles panime. Rääkisime ja laulsime end juba siis vabaks. Kukkus lihtsalt ilusti välja.

Välismaised filmispetsialistid on tihti isegi imestanud, kuidas saab nii vilets teos olla ühe rahva armastatuim film. Aga saab küll. «Reliikvia» ongi omaette kurioosum ja sellisena siiani väga huvitav nähtus.

2002. aastal, kui film digitaalselt taastati, käidi seda kinodes vaatamas vaid 5340 korda. Kas kinomajade tagasihoidlik seis tingis väikse vaatajahulga?

Kõik olid seda arvatavasti juba kümneid kordi kinos või teles näinud. Film oli saadaval ka VHS-laenutustes ja -müügis.

Võib öelda, et tulemus on tegelikult täitsa hea. 2002. aastal oli Eestis ainult üks kobarkino, Coca-Cola Plaza. Kinosid, kus 35 mm koopialt filme vaadata sai, oli terves Eestis ainult 12 ja restaureeritud filmist tehti ainult üks koopia, sest koopia oli hirmkallis.

Taasiseseisvusaja vaadatuim Eesti film on «Klassikokkutulek». Mida ütleb just selle filmi populaarsus eestlaste kohta?

Kui üks film juurdub rahva keelde, meelde ja sõnavarasse nii nagu «Viimne reliikvia», «Kevade» või «Mehed ei nuta», on tegemist fenomeniga, mis väärib mõtestamist ja jätkuvat tähelepanu. Et hilisemad Eesti filmid ei ole samamoodi rahva käibekeelt mõjutanud, tuleneb ka asjaolust, et üldine meediamaailm on oluliselt muutunud. Ühel filmil ei ole tänapäeval reeglina enam nii sügavat ja laialdast mõju nagu 60ndatel või 70ndatel.

Olgu see ka meie filmide rahva rahaga rahastajatele õpetuseks, et rahvas tahab ikka näha kiiksuga komöödiaid, romantilisi seikluslugusid ja armsaks saanud raamatute ekraniseeringuid. Kunstirahvas, väiksem osa rahvast, aga peab omakorda saama oma jao, kunstiliselt kõrgetasemelisi järelemõtlemisfilme maitseainena rahvuslike roogade kõrvale.

Aga õnneks on praegu kõik kodumaised filmid Eestis üsna populaarsed ja rahvas käib kinos palju. Siiski võiks Eesti filme olla linal rohkem.

65/100
Kalleim Eestis müüdud kunstiteos

Eesti Kunstimuuseumi hinnangul on Eesti kalleimad kunstiteosed kahtlemata keskaegne Rode altar Niguliste kirikus ja Notke altar Pühavaimu kirikus ning Bernt Notke «Surmatants», mis asub samuti Niguliste kirikus – neid loetakse hindamatuks.

Kunstimuuseumi kinnitusel pole nendel ajaloolistel teostel ega ühelgi riiklikku kogusse (Eesti või Tartu Kunstimuuseumisse) kuuluval tööl hinda, sest neid ei müüda. Muuseum nimetab hinna vaid teostele, mida osta soovib, ja ühelgi teisel viisil kunstiteoste hinna määramisega ei tegele.

Rahas on seega lihtsam mõõta kunstiteoseid, mis on oksjonitel müüdud. Müügiedetabeli tipus on Johann Köleri maal «Tatarlanna Mšatka mõisa aias», mis müüdi 2008. aastal Vaal galerii jõuluoksjonil 2,7 miljoni krooni (172 561 euro) eest. Galerii andmetel on see kõrgeim hind, mis avalikult teada on. Töö asub Eestis erakogus.

Johann Köleri maal «Tatarlanna Mšatka mõisa aias» / Foto: Foto: Vaal galerii

«Tatarlanna Mšatka mõisa aias» kuulub Köleri loomingu kõrgperioodi ning on valminud 1870. aastatel. Maali esitleti 1900. aastal Peterburi Kunstide Akadeemias Johann Köleri mälestusnäitusel ning 1976. ja 2001. aastal näitustel Eesti Kunstimuuseumis.

Köler tegi sellest motiivist kaks versiooni, millest üks kuulub Eesti Kunstimuuseumile. Kahe versiooni erinevus detailides on peaaegu märkamatu. Müüdud teos on esialgne versioon ning muuseumile kuuluv töö on selle reproduktsioon. Köleri loomingus on tööde järeleloomine tavaline.

61–64/100
Vanimad autod Eestis ja esimene eestlasest autoomanik

Vanimat autot saab hinnata kahes kategoorias: auto, mis Eestimaa pinnal esimesena sõitis, ja praegu Eestis asuv vanim auto.

Eesti Mootorispordi Muuseumi (MOMU) andmetel jõudis esimene auto Eesti aladele 1902. aastal ja selleks oli Clément-Panhard. Peterburist ostetud masina omanik oli tsaariarmee kapten Fjodorov ning mehaanik ja autojuht eestlane Julius Johanson. Kapten Fjodorovi Eestist lahkumise järel sai Julius Johansonist esimene eestlasest autoomanik.

Tallinna esimese autoomaniku kapten Fjodorovi 1902. aastal Peterburist ostetud Clément-Panhard. Roolis Julius Johanson. / Foto: Foto: V. Vende «Esimesest autost viimase voorimeheni»

Kinnitamata andmetel võis esimene auto Eestis ringi sõita aga juba kuus aastat varem. Mootorispordi muuseumi teada võis 1896. aastal Eestisse jääda jalgrattamüüja, kaupmees Johannes Schümanni korraldatud autoesitlusel näidatud masin Benz-Velo. Selle olevat ostnud üks Paide kandi mõisnik ja riigiametnik.

Üks esimesi autosid üldse Benz-Velo, mis võis jääda Eestisse pärast autoesitlust Tallinnas 1896. aastal. / Foto: Foto: V. Vende «Esimesest autost viimase voorimeheni»

Praegu vanim Eestis arvel olevatest autodest on MOMU andmetel 1918. aasta Renault NN. Auto on aktiivses kasutuses ja osalenud ka vanatehnika üritustel. Ühtlasi on see ka vanim auto, millele on tehtud Eestis liikluskindlustus.

Mootorispordi muuseumi hinnagul võivad Eestis olla veel mõned vanemad registrisse mittekantud autod, kuid nendest puudub adekvaatne ülevaade. Varastest autodest on Eestis veel kaks 1920. aastast pärit Fordi.

60/100
Kõige lasterikkam pere

Perekond Rasva grupipilt Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eesti kõige lasterikkamates peredes on 18 last ja selliseid on lausa kaks. Kui ühes on lapsed veel kodus, siis teises on nad suureks saanud ja elavad peamiselt omaette.

Kadri (39) ja Brunofi (44) pere elab Valgamaal Sangaste vallas. Nende peres on Eesti Lasterikaste Perede Liidu presidendi Aage Õunapi andmetel seitse poissi ja üksteist tüdrukut. Kõigi tüdrukute nimed algavad g- ning lõppevad y-tähega, poiste nimed algavad r-tähega. Peres on ka kaksikud 12-aastased tüdrukud.

Noorim laps on 1-aastane poiss, vanim, 23-aastane poeg käib Soomes tööl. Selle pere lapsi jagub koolis esimesse, kolmandasse, neljandasse, viiendasse, kaheksandasse, üheksandasse, kümnendasse ja üheteistkümnendasse klassi. Lisaks lõpetas üks poeg just gümnaasiumi.

Pärnu-Jaagupis elava Hilja (73) ja meie hulgast lahkunud Eino peres on samuti kasvanud 18 last.

Nende lapsed on vanuses 31–52 aastat, poisse on kuus ja tüdrukuid kaksteist. Hiljal ja Einol on 40 lapselast, selle loo tegemise ajal juunis oodati 41. järeltulijat. Lapselapselapsi on juba 17. Peres on ka kahed kaksikud, nüüdseks 35-aastased tüdrukud ning 38-aastased tüdruk ja poiss. Kaks tütart elab Rootsis, kuid kõik teised lapsed on peredega Eestis.

Hilja ütleb Postimehele, et ühte last on palju raskem kasvatada kui mitut. «Siis nad vaatavad juba üksteise järele,» räägib ta. «18 last on mul endal, aga kasvatasin üles ka mehe tütre – tema on üheksateistkümnes. Tal on samuti juba kolm last ja viis lapselast.»

Kui lapselapsi on 40, kas kõigi nimed püsivad meeles? «Mul on selline kalender, kuhu kirjutan üles sünnipäevad, ja sinna märgin nüüd nimed ka juurde. Kui nad panevad sellised nimed nagu Karl-Markused ja Karl-Martinid, siis läheb tõesti kõik päris segamini.»

Heakene küll, kui on teine, kolmas, neljas ja viies laps, siis on iseasi, aga kui sünnivad juba kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes, kas siis vahepeal väike hirm ka peale tuleb? «Ju ma siis olen selleks ette nähtud, et pidin need lapsed üles kasvatama,» kostab Hilja.

Teda ennast kasvatas vanaema, tal on vaid üks õde ja vend. «Naabrilapsed käisid vahel ja kui ma ei saanud nendega hakkama, siis vanaema ütles, et «kui sa lapsi ei salli, siis sul on neid endal ükskord palju»,» naerab Hilja.

Lasteväest hoolimata on Hilja olnud tööinimene, kraanal troppija, tema mees oli kraanajuht. «Kodus olin 56 päeva enne ja 56 päeva pärast sünnitust, siis kasvasid lapsed omaette, ise,» räägib naine. Vene riik lubas küll maja ehitada ja Volga anda, aga mõlemad jäid saamata.

Lapsed kasvatati üles neljatoalises korteris, tubades on kokku 49 ruutmeetrit. «Lapsed pole kodust rohkem kaasa saanud kui voodiriided, supitaldriku ja poti, aga kõik on ise elama hakanud. Käisid töö- ja puhkelaagris ja poiss ostis enda teenitud rahast käekella,» räägib Hilja.

Järeltulijad kogunevad majja jõulude ajal ja Hilja sünnipäevaks. «Üks tütar ikka naerab, et kuidas me enne kõik siia ära mahtusime ja nüüd ei mahu!»

Tüdrukud kasvasid ühes, poisid teises toas. Tüdrukuid oli rohkem, neile ehitati kaks nari, mille mõlemal korrusel oli ruumi kahele lapsele – kokku mahtus magama kaheksa tüdrukut. «Sai hakkama küll,» ütleb Hilja.

Suppi tehti peres 12-liitrise potiga, kartuleid kulus korraga ämbritäis. «Nad olid kõik tragid! Poisid olid kanged süüa tegema ja tüdrukud ongi mul praegu enamasti kokad.»

Hilja tunnistab, et kui lapsi pole majas, tunneb ta neist suurt puudust. «Nii harjunud selle kisaga! Siis ma ise ka lõhverdan koos nendega!» Hilja on väga rõõmsameelne naine.

Kõigi aegade vanimaks elanud eestlasel oli kaheksa last, aga kui vaadata teisi ülipikaealisi naisi ja mehi, siis on nad sageli lastetud olnud. Küsin Hiljalt, kas lapsed annavad pigem päevi juurde või kärbivad vähemaks. «Eks tervis peab hea olema. Mina pole rohkem enda pärast haiglas olnud, kui 43-aastaselt lõigati sapp välja ja kopsupõletikuga käisin ka.» Niisiis arvab Hilja, et tervis ja eluiga ei sõltu laste hulgast või nende puudumisest. «Kellele on eluiga antud, siis sinna ei anna midagi teha!»

47-59/100
Ilmarekordite sadu

Augustitorm 1967 Haapsalus Foto: Haapsalu muuseum

Nüüd tuleb rekordeid nagu varrukast, sest kõne all on ilm. Klimatoloog Ain Kallis annab selle kohta ammendava ülevaate.

Kallis ütleb, et kõige karmim pakane ehk –43,5 kraadi mõõdeti 1940. aasta 17. jaanuaril Jõgeval. Ilm oli sedavõrd hukas, et Petseri jaamas külmus ära vagunitäis riigiviina! Linnud kukkusid lennult alla. Aasta hiljem ehk 1941. aasta jaanuari algul mõõdeti Võrus terake vähem ehk 43,4 miinuskraadi.

Palavaim ilm oli 35,6 kraadi ja see mõõdeti 1992. aasta 11. augustil samuti Võrus. Vaid 0,2 kraadi võrra jäi alla 2010. aasta 7. augustil Narva-Jõesuus saadud temperatuur. Küll aga oli 2010. aasta suvi kuumim alates 1866. aastast, mil Eestis on temperatuure katkematult vaadeldud. Siis oli suve keskmine temperatuur Eestis 18,1 kraadi. Juulis oli Tartus tervelt 26 päeva temperatuur üle 25 kraadi, sellest 12 päeva üle 30 kraadi.

Meie kõige soojem aasta oli alles ülemöödunud ehk 2015. aasta, kui Tartu-Tõravere ilmajaamas arvutati aasta keskmiseks õhutemperatuuriks 7,4 kraadi.

Kõige tugevam tuulepuhang ehk 48 meetrit sekundis mõõdeti 1969. aasta 2. novembril Ruhnus. Tugevaim kümne minuti jooksul mõõdetud keskmine tuul puhus aga 34 meetrit sekundis 1967. aasta oktoobris ja 1970. aasta septembris Kihnus ning 1969. aasta novembris Vilsandil. Üle 33 meetri sekundis puhuv tuul on juba orkaani tugevusega.

Terviklikuks sajandi tormiks saab Kallise sõnul nimetada 1967. aasta 6.–7. augustil möllanud tormi, mil puhangud ületasid kahel päeval 35 meetrit sekundis ja mille tulemuseks olid tohutud metsakahjud. «Ise juhtusin samal ajal sõitma rongiga Narva poole,» meenutab Kallis. «Mäletan, kuidas murdunud puude ladvad Aegviidu kandis vaguneid kriipisid!»

Kõige paksem lumikate ehk 104 sentimeetrit mõõdeti 1924. aasta veebruaris Tallinnas. Kõige kauem ehk 186 päeva on lumikate olnud maas Järvamaal Nõmmkülas. Lumi tuli maha 1921. aasta 25. oktoobril ja sulas järgmise aasta 29. aprilliks.

Enim sademeid ehk 148 millimeetrit ööpäevaga tuli 1972. aasta 4. juulil maha Saaremaal Metskülas – see on ligi kaks kuunormi. Vihmaseim kuu oli 1987. aasta augustis, siis Haanjas sadas 351 millimeetrit, sellal kui kõige kuivem oli 2002. aasta august, kui Valgamaal ei sabistanud tilkagi vett.

46/100
Kõigi aegade suurim tehas

Kreenholmi vabriku tühi ketrussaal mullu kevadel. Foto: Eero Vabamägi

Ehkki Kreenholmi manufaktuur koosnes tegelikult mitmest tehasehoonest, on see olnud kahtlemata Eesti aegade suurim ühes kompleksis tegutsenud tööstusettevõtte.

Narva muuseumi teadussekretär Merike Ivask kirjeldas Postimehele Kreenholmi mastaape: hiilgeajal 1913. aastal töötas ettevõttes 10 200 inimest. Siis oli tegu üksiti terve Euroopa suurima tekstiiliettevõttega. Viimasel tipp-perioodil, 1988. aastal oli tootmises 9800 inimest, manufaktuuris kokku aga 10 176 töötajat.

Tootmine Kreenholmis algas 1858. aastal valminud vanas ketrusvabrikus, seejärel tuli juurde kudumisvabrik, siis uus ketrusvabrik. Ning veel Joala ja Georgi vabrik. Tootmiskompleks asus Georgi ja Kreenholmi saarel. Manufaktuuri loomisel võttis Moskva kaupmees Ludwig Knoop snitti Inglismaalt. Juba 1860. aastal töötas Kreenholmis kolmandik kõigist Eesti tootmistöölistest ehk 2000 töölist.

Kui lüüa kokku tsaariajal ehitatud tootmishoonete pindala, saab Wikipedia andmetel kokku ligi pool miljonit ruutmeetrit (Ivaski andmetel siiski viis vabrikuhoonet päris nii suured ei olnud).

Ettevõttel olid tööliskasarmud, kool, apteek, saun, kirikud, 200-kohaline haigla ning isegi oma politseijaoskond, vangla ja surnuaed. Manufaktuur asus Eesti kubermangus, sellal kui saarte kõrval asuv Narva kuulus 1917. aastani Jamburgi kubermangu, alles siis ühendati Narva uuesti Eestiga. Töötajad tulid nii Ingerimaalt kui Eestist. Seega oli nende hulgas nii eestlasi, venelasi, vadjalasi kui ingerlasi.

Rootsi ettevõttele kuulunud Kreenholm pankrotistus 2010. aastal, põhjuseks suutmatus konkureerida odava Aasia toodanguga.

44-45/100
Kõige kõrgem puu

Kui varem arvati Eesti kõrgeimad puud asuvat Tartumaal Järvselja kandis, siis 2005. aastal tunnistati kõrgeimaks Põlvamaa Veriora valla Ootsipalu orus kasvav 48,6-meetrine kuusk.

Üksiti tunnistati oma liigikaaslastest kõrgeimaks samas orus kasvav 46,6 meetri pikkune mänd. Puude kõige-kõigemat kõrgust hakkas kahtlustama RMK kaguregiooni metsakasvataja Kaarel Tiganik, kelle algatusel viidi läbi ka täpsusmõõtmine.

Tiganik ütleb praegu, et mõlemad puud on endiselt alles, aga selleks, et teada, kas ja palju need on vahepeal kasvanud, tuleks läbi viia uued täppismõõtmised. «Nüüd on sinna põrandad ümber ehitanud, sest rahvast käis vahepeal päris palju ja juured sõtkuti välja – nad on ilusti ära tähistatud ja stendid juurde pandud,» räägib Tiganik.

«Madalamaks nad ikka jäänud pole, ju nad on natuke kõrgemaks kasvanud.» Muidugi on puudel ka vanust juba omajagu, kuusel 214 ja männil 219 aastat. Kasvava puu vanust mõõdeti spetsiaalse juurdekasvupuuriga.

Kõrguse leidsid maaülikooli teadlased aga elektrontahhümeetriga. RMK kodulehelt võib lugeda, et mõõtmise käigus suunatakse laserkiir erinevatesse kohtadesse puuladvas, püüdes leida kõrgeimat punkti, millelt seade peegelduse saab. Siis lastakse masinal leitud kõrgeim punkt vertikaalselt maapinnale märkida. Mõõtes seejärel nende kahe punkti vahelise kauguse, saabki teada puu täpse kõrguse.

30-meetrine mänd ja kuusk on Tiganiku kinnitusel juba päris kõrged ning 40-meetrised haruldused.

41-43/100
Kõige rohkem hukkunuid ühes lahingus ning ohvriterohkeim merelahing

Laskurkorpuse 221. tankipolk 1943. aastal. / Arhiiv Foto: arhiiv

Sõjaajaloolase Hanno Ojalo hinnangul hukkus kõige rohkem Eesti kodanikke 1942. aasta lõpus ja 1943. aasta algul Velikije Luki all Punaarmee eest võideldes.

Õigem oleks siiski vist öelda, et vähemasti valdav osa neist 5000 mehest sai surma Punaarmee sunnil, mitte selle eest võideldes. Neil oli valida töölaagrite näljasurma ja rindele minemise vahel. 1944. aasta Sinimägede lahingus hukkus palju vähem eestlasi, seal sõditi Natsi-Saksamaa poolel, kaitstes üksiti kodumaad.

Suurim Eesti vetes toimunud merelahing oli 1941. aasta Juminda miinilahing, mida peetakse ka üheks suurima hukkunute arvuga merelahinguks maailma sõjandusajaloos – surma sai 15 000 inimest. «See oli Teises maailmasõjas Läänemere suurim sõjaline operatsioon,» lisas Ojalo. Küllap hukkus inimesi ka rahvusvahelistes vetes ning Leningradi lähistel, aga lahing lähtus siiski ümberpiiratud Tallinnast, kust inimesi püüti laevadel Leningradi evakueerida.

Enamik Juminda miinilahingus hukkunutest polnud siiski Eesti kodanikud, vaid punaarmeelased.

Teine maailmasõda oli eestlastele üldse kõige ohvriterohkem sõda, Ojalo kinnitusel hukkus 70 000 – 80 000 Eesti kodanikku.

38-40/100
Kelle palgal on Eestis kõige rohkem inimesi?

Eesti suurim tööandja on ... arvake ära, kes? Kui avalik sektor ehk Eesti riik välja jätta, on selleks Leedu kaubanduskett Maxima, kus töötab 3881 inimest. Maksu- ja tolliameti pressiesindaja Mailin Aasmäe sõnul järgnevad Maximale Rimi ja Selver ning turvafirma G4S.

Tootmisettevõtetest pääseb esimesena pildile Enefit Kaevandused AS ehk ettevõte, mis kaevandab põlevkivi – seal töötab 2328 inimest. Tehnoloogiat tootvatest firmadest on aga suurim tööandja Ericsson Eesti oma 1558 palgalisega.

36-37/100
Maailma suurim ja Eesti sügavaim

Eesti sügavaim kaevandus asub maapinnast 70 meetri sügavusel ja merepinnast 18 meetrit allpool. Võrdluseks – 22-korruseline Viru hotell Tallinnas on 68,5 meetri kõrgune.

Estonia kaevandus. / Tairo Lutter Foto: Liis Treimann

Eesti Energia keskkonnateenistuse keskkonnaspetsialisti Evelin Krekkeri sõnul pole põlevkivi kaevandamine 18 meetrit allpool merepinda veel alanud – sinna alles jõutakse. Sellest hoolimata võib vananenuks lugeda Wikipedia andmed selle kohta, et Ida-Virumaal Estonia kaevanduses kaevatakse kuni 60 meetri sügavuselt. Praegu toimuvad mäetööd kõige sügavamas kohas 16 meetrit allpool merepinda ning ka see jääb ligikaudu 70 meetri sügavusele maapinnast.

Kaevanduse maaalusesse ossa viib kaldšaht, mida mööda töötajaid viiakse veokitest spetsiaalselt kaevanduse tarbeks ümber ehitatud bussidega töökohtadele kuni kolmveerand tundi. Teekond kaugeimasse töökohta on 9–11 kilomeetri pikkune – maa all sõidetakse aeglaselt. Töö käib Estonia kaevanduses ööpäevaringselt.

Kaevandamiseks sobiv põlevkivikiht on keskmiselt umbes 2,8 meetrit paks – see on selline põlevkivi, mille kütteväärtus on kaevandamiseks piisavalt hea. Põlevkivikiht kulgeb põhja-lõuna suunaliselt, ja mida rohkem lõuna suunas, seda sügavamale tuleb sellele järele minna. Estonia kaevanduse maa-alune osa võtab enda alla 144 ruutkilomeetrit ehk Tallinna linna pindalaga võrreldava territooriumi. Kaevanduse mäetööd liiguvad maa all edasi neljas suunas: edelasse, loodesse, kirdesse ja kagusse.

Maailma sügavaim kaevandus asub Lõuna-Aafrikas 3,9 kilomeetri sügavusel. Seal kaevandatakse kulda.

35/100
Suurim karistuskogemus

Enimkaristatud eestlane armastab näpata Snickersi šokolaadi. Foto: Sander Ilvest

65-aastane Arly Meyer on meie ajal elavatest eestimaistest kurjategijatest teadaolevalt kõige rohkem ehk koguni 36 korda kriminaalkorras süüdi mõistetud tegelane, kes on istunud vanglas 34 korda.

Viimati pandi Meyer vangi eelmisel aastal, ta vabanes Tartu vanglast tänavu 25. mail ja ootab praegu juba uuesti vanglas kohut. Veel enne Tartust lahkumist jäi ta vargustega vahele, seejärel suundus ta vanasse kodulinna Viljandisse, kus suutis ühe nädalavahetuse jooksul mitu korda kaupluste turvameestele silma jääda. Viljandi politseijaoskonna menetlusteenistuse vanema Leana Lemmingu sõnul sõi Meyer kauplustes ning toppis taskutesse kirsse, komme ja muud, tehes seda üsna varjamatult.

Esimest korda karistas Meyerit toonane Viljandi rajooni rahvakohus juba 1969. aastal. Tema kriminaalne ajalugu ulatub nii hallidesse aegadesse, et valdav osa varasematest karistustest on praeguseks karistusregistrist kustutatud – kehtivaid karistusi on mehel justiitsministeeriumi andmetel üheksa. Lisaks kuritegudele on Meyer korda saatnud astronoomilisel hulgal väärtegusid. Ta on tuttav päris mitme Eesti linna politseinikele.

Meyer on eelkõige paadunud varas, keda on ometi karistatud ka vägivallategude eest. Enamasti ta siiski varastab, ja enam-vähem kõike, mis kätte jääb – alates pastakatest, kellvõtmehoidjatest ja termokottidest, lõpetades šokolaadi ja guljašši täis supikausiga. Mehe tegevus oleks ehk inimlikult mõistetavam, kui vana kurjategija püüaks ellujäämiseks varastada süüa või siis jalga sooje sokke, aga paraku virutab ta ka asju, mida tal ei peaks kuidagi vaja olema.

Lemming ütleb, et Meyer on siiski võrdlemisi ohutu tegelane. Enne uut kohtuprotsessi tellitakse talle ka psühhiaatriline ekspertiis mõistmaks, kas mees ei vaja ehk mingit erihooldust. Politseiuurijatele pole ta ometi väga ebaadekvaatset muljet jätnud – orienteerub ajas ja ruumis.

«Kui me küsime tema käest, miks sa jälle varastasid, siis vastab ta, et tahtis magusat või kõht oli tühi,» räägib Lemming. «Aga siis juhtub, et ta varastab näiteks kirjaklambreid ja tulemasinaid, ja me küsime, milleks ta neid võtab – siis ütleb Meyer, et mul läks sassi. Küllap talle jäävad silma ja meeldivad mingid vidinad. Esemete väärtus on sageli peaaegu olematu – ükskord oli kahju 16 senti, aga kuna see oli mitmes kord, ei olnud meil valikut.»

Et Meyeri magusaisu vaigistada, annavad Viljandi politseinikud talle mõnikord kaasa peotäie lastele jagamiseks mõeldud Lõvi Leo komme. «Seejärel ongi paar päeva rahu,» ütleb Lemming.

Üldiselt tundub kodutul Meyeril olevat üsna ükskõik, mida politsei, prokuratuur ja kohus temaga teevad – tal pole enam midagi võita ega kaotada. Suvel mees eriti vanglasse ei kipu, aga talvel, külmade saabudes, kipuvad vargused sagenema.

2011. aastal mõisteti Meyer vangi kolmel korral, 2012. aastal samuti kolmel korral, 2013. aastal vaid ühe korra, 2014. aastal kahel korral ning 2015. aastal kahel korral. Kõik need kohtuotsused langetati eri aegadel, niisiis ei ole kolm korda aastas mingi ühe ja sama kohtuotsuse erinevad paragrahvid.

Mullu hilissügisel taotles Tartu vanglas istunud Meyer enda ennetähtaegset vabastamist. Nii prokurör, vangla kui ka kohus pidasid teda aga võrdlemisi lootusetuks juhtumiks ning mees istus oma aja lõpuni.

Kohtumäärusest selgub, et ametlik töökoht oli tal väidetavalt viimati 1980. aastal. «Arvestades asjaolu, et Arly Meyerile on varavastaste kuritegude toimepanemine saanud elustiiliks ning tal puudub tööharjumus, tuleb asuda seisukohale, et isegi võimaliku vanaduspensioni saamise korral võib ta tulevikus jätkata kuritegude toimepanemist,» seisis kohtu määruses. «Lisaks puudub Arly Meyeril toetav lähivõrgustik. Tema suhted oma ema, tütre ja tütre emaga on katkenud. Tema sõpruskonda kuuluvad aga peamiselt kuritegeliku mõtteviisiga isikud, kuna ta on enamuse oma elust vanglas viibinud.»

Kohtumääruse kohaselt väärib tähelepanu ka asjaolu, et Meyeril ei ole tahet ega kindlust enda muutmiseks. «Tema hinnangul on tema käitumise vastandumine ühiskonnas üldiselt kehtivatele normidele paratamatus. Tal puuduvad reaalsed eesmärgid tulevikuks, mille abil oma elus muudatusi teha. Ta keskendub vaid päev päeva haaval elamisele, mõtlemata seejuures oma tegude tagajärgedele ning valimata selleks vahendeid.»

Ja veel: «Kõrvale ei saa jätta, et Arly Meyer tarvitas enda sõnul vabaduses alkoholi ükskõik kunas, kui tal selleks võimalus oli. Ta on üritanud alkohoolseid jooke ka varastada ning pannud joobes olles toime vägivaldse kuriteo. Ise ta alkoholi tarvitamises probleemi ei näe ega soovi ka enda tarvitamisharjumusi muuta, st alkoholi tarvitamisest loobuda.»

Tartu vangla hindas Meyeri puhul uue üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 65 protsenti ja vägivaldse kuriteo tõenäosuseks 58 protsenti.

32-34/100
Kõige piimakam lehm

Kõigi aegade suurima päevalüpsiga sai maha Torma põllumajandusosaühingu lehm, kes lüpsis 2009. aasta aprillis 84,6 kilogrammi piima – see teeb üle kaheksa ämbritäie valget kulda ühe päevaga!

See lehm läks paraku 2011. aastal karjast välja, nagu loomakasvatajad delikaatselt väljenduvad.

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli ASi juhataja Kaivo Ilves ütleb, praegu karjas olevatest lehmadest teeb suuri tegusid sama Torma ettevõtte veislane, kes oli andnud eelmisel aastal päevaga 84,2 kilo piima.

Mullu suri aga raske poegimise tõttu Tartu Agrole kuulunud lehm Jacqueline, kes lüpsis eluajal üle 175 tonni piima ja on sellega elueatoodangu rekordiomanik. Kokku täitis Jacqueline toorpiimaga ääreni ei rohkem ega vähem kui 701 056 joogiklaasi.

Põllumajanduses mõõdetakse lehma eluiga laktatsiooni- ehk lüpsiperioodidega, mis kestab korraga 305 päeva. Jacquelinel oli üheksa laktatsiooni. Praegu karjas olevatest lehmadest on suurim elueatoodang samuti Tartu Agrole kuuluval lehmal, kes on lüpsnud üle 142 tonni piima.

31/100
Haruldasim püütud kala

Viimase paari-kolmekümne aasta jooksul on haruldasim Eesti vetest püütud kala Muhu rannikul võrku jäänud atlandi tuur.

Postuumselt Mariaks ristitud 136 kilo kaalunud haruldus püüti 1996. aastal. Maaülikooli kalakasvatuse osakonna juhataja Tiit Paaver kirjutas aasta hiljem Postimehes, et emase kala seest saadi 28 kilogrammi musta kalamarja, tema vanus oli olnud 40–50 aastat. Kala pikkuseks oli mõõdetud 2,9 meetrit.

Euroopa rannikuvetes elav atlandi tuur on üliharuldane kala, väljaspool kalakasvandusi hinnatakse täiskasvanud isendite arvukust sadadesse, mis tähendab, et tegu on äärmiselt ohustatud liigiga. 20. sajandil registreeriti Eestis kokku paarkümmend tuura tabamise juhtu, ent ükski püütutest ei kaalunud sama palju kui Maria. Enne 1996. aastat püüti tuur Eesti vetest 1972. aastal.

Nagu kirjutas Paaver 1997. aastal, polnud Saksamaal leitud ühtegi elusat oma tuura. Venemaalt polnud pärast 1984. aastat samuti teateid selle kala leidmise kohta.

Eesti vetes kohtab üliharva ka Läänemere oma vaalaliiki pringlit, kes kaalub täiskasvanuna 45–60 kilogrammi. Aga – pringel pole kala, vaid imetaja.

29-30/100
Kõige suurem kala

Meie suurim kala on säga. Suurima kunagi kinni püütud säga väljaselgitamine polnud aga põrmugi lihtne, sest rekordkalade kohta leidub mitmesuguseid andmeid.

Igati autoriteetne teos on Neeme Mikelsaare kirjutatud «Eesti NSV kalad», milles seisab, et suurim meil kunagi kaalutud isend võis olla 9,5-puudane (152 kg). See ongi säga, kes ületab teisi väidetavaid rekordsägasid mäekõrguselt – mõnedel andmetel kaalus suurim säga 56 kilogrammi, ent vana vunts võib tõepoolest kasvada ka sadade kilogrammide raskuseks.

Praegu Eestis ujuvate sägade suuruse kohta on keeruline midagi öelda, sest neid ei tohi püüda – isegi kui keegi mõne vägeva eluka kogemata kinni püüab, ei pruugi ta seda uudist suure kella külge riputada.

Säga on kaitsealune mageveekala, aga Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse vanemteadur Markus Vetemaa pakub, et praegu meres elavatest ja sagedamini esinevatest kaladest on suurim lõhe. See kala sünnib ja seega ka koeb siiski jõgedes. Lõhe on ka suurim kala, keda püüda tohib.

«Mõõtsime Pirita jões üle-eelmisel aastal kalakaameraga 140-sentimeetrise lõhe, kelle kaaluks tuleb arvestuslikult 25 kilogrammi,» räägib ta. «Tõenäoliselt ei uju Eesti meres praegu ühtki suurt tuura, nii et ilmselt on kõige suurem mõni lõhe. Võin pea anda, et Eesti jõgedesse tulevad ka sel sügisel lõhed, kes kaaluvad üle 20 kilo.»

Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse teadur Martin Kesler lisab, et teadaolevalt suurima lõhe püüdis August Mölder Keila jõest 1938. aastal – see kaalus 37,7 kilogrammi.

28/100
Kõige rängema rahvastikukaotuse alates muinasajast põhjustas nälg koos katkuga

Ajaloolane Aadu Must ütleb, et Eesti rahvaarv oli alates muinasajast kõige madalam umbes 400 aastat tagasi, kui ellu jäi ligikaudu 100 000 inimest.

Musta sõnul olid selle põhjuseks Poola-Rootsi sõjad ning aastatel 1601–1603 möllanud näljahäda ja katk. «Eesti entsüklopeedia» kirjutab, et kui 16. sajandi keskel elas praeguse Eesti aladel 250 000 – 300 000 inimest, siis sajand hiljem 120 000 – 140 000 inimest, selleks ajaks oli rahvastik hakanud juba taastuma. Isegi 13. sajandi algul elas Eestis rohkem inimesi kui nelisada aastat hiljem.

Põhjasõja ja 1710. aasta katku põhjustatud rahvastikukaotused on Musta andmetel liialdatud ning rahvatraditsioonis Põhjasõjaga seostatud koledad legendid pärinevad tegelikkuses suuresti sajand varajasemast ajast.

Ajaloolane Marten Seppel kirjutas 1601.–1603. aasta näljahädast ajakirjas Tuna. Artiklist «1601.–1603. aasta näljahäda Eestimaal» võib lugeda, et 1613. aasta kirikuvisitatsioon leidis Viljandi kihelkonnas 600 talust asustatuna ainult 50–60 taluperet ehk kümnendiku.

Tsiteerime Seppelit: «Georg Müller märgib oma 9. jutluses 17. juulist 1603 konkreetsemalt, et katku ja näljahäda tulemusena on Tallinnas «mitu tuhat inimest» viimase «kahe ja poole aasta jooksul» maha maetud, millele järgneb Mülleri ääremärkus, et «kolme aasta jooksul on ainuüksi Püha Barbara juures maetud 11 130 inimest»».

1620. aastal oli Järvas ja Virus mõisalääne, kus 90 protsenti või enamgi maadest olid tühjad. Keila mõisaläänis oli 1599. aastal 95 talu, 1605. aastaks oli aga alles vaid 31 talu. Koonga mõisa 169 talust jäi 1604. aastaks alles 37. Paljudes piirkondades jäi tühjaks üle 75–80 protsendi taludest ja maadest.

Näljahäda puhkemise tõukeks oli 1601. aasta ebatavalisest suvest ja varajasest külmast põhjustatud ikaldus, mille erakordsuse esiletoomine kaasaegsete poolt annab alust näha selle taga Huaynaputina vulkaani mõju. 1602. aastal külmast tingitud ikaldus kordus. Näljahäda saavutas oma haripunkti 1603. aastal koos katkuga. Samal ajal jätkus aga sõda Rootsi ja Poola vahel, mis pani rahvale ränga lisakoorma.

27/100
Eesti suurim puumaja asub Tartus

Puitmaja Tartus Staadioni tänaval / Foto: Foto: Margus Ansu / Postimees

Eesti ja kogu Balti riikide kõige suurem puithoone oli kuni praeguse kümnendini Vändras asuv kunagine kurttummade kool, aga tõenäoliselt on pärast osa hoone lammutamist suurim puitmaja hoopis kunagine vaimuhaigla Tartus, Staadioni tänaval.

Vändra hoonel on ka väärikas ajalugu, see valmis juba 1866. aastal, paarkümmend aastat hiljem lisandus ka juurdeehitis. Arhitektuuriajaloolase Oliver Orro sõnul on maja küljest viimastel aastatel tükke lammutatud ja enam ei pruugi kõige-kõigem selle puhul kehtida. «Aga väidetavalt oli see omal ajal tõesti Eesti suurim puithoone,» ütles ta. Kui võrrelda kaardil hoonete praegust pinnalaotust maapinnal, on Tartu maja kindlasti suurem.

Vändra alevivanem ja hoone omanik kinnitavad, et kaua see maja enam püsti ei seisa. Alevi juhid leidsid sellele läinud kümnendi algul omaniku, kes pole seni teinud muud kui osa maha lammutanud. Erilist paatost maja suhtes Vändras ei kohta, omanikult ei õnnestu teada saada isegi mitte seda, kui suur see kunagine suurim puitmaja siis ikkagi oli – temal pole andmeid, selleks peaks minema üle mõõtma. Lammutusluba on juba mõnda aega olemas, omaniku kinnitusel lammutas ta internaadiosa ehk ligi veerandi majast nelja aasta eest maha. «Neid kirju on tulnud palju, et tuleb ära lammutada, see on ohtlik,» rääkis ta.

Orro sõnul on valdavalt tegu traditsioonilise rõhtpalkehitisega.

1878. aastal valminud Tartu vaimuhaiglas on töötanud psühhiaatrina Vaino Vahing ja viibinud patsiendina paljude teiste kuulsuste hulgas Juhan Liiv. Tartu linnale kuuluv hoone on erinevalt Vändra omast kinnismälestisena kaitse all ja vähemalt osaliselt kasutusel, aga vajaks samuti restauraatorite hoolitsevat kätt.

Maja ehitusalune pind on ligi 1600 ruutmeetrit, kahe korruse peale kokku tuleb netopinda 3100 ruutmeetrit. Ei Vändra ega Tartu puitmaja pole kuigi kõrged, need on vaid kahekorruselised, suurus seisnebki pigem hoonekompleksi pikkuses ja laiuses.

«Tuletõrje-eeskirjad ei lubanud üldjuhul ka kolmandat korrust välja ehitada, sel juhul pidi olema mitu treppi,» selgitas Orro. «Üldiselt ehitati kolmekorruselisi puitmaju enne Teist maailmasõda suhteliselt vähe ja need olid mõned kivitrepikojaga hooned Kalamajas ja teistes Tallinna linnaosades.»

26/100
Kõige rohkem laenutatud raamat on «Rehepapp»

Enim laenutatud raamatud / Graafika: Foto: Johan Laiv

Kultuuriministeerium hankis Postimehele kolmest eri andmebaasist andmed alates 2000. aastast enim laenutatud raamatute kohta, üllatuslikult ei leia sellest edetabelist Barbara Cartlandi ega teisi romantiliste romaanikeste autoreid.

Cartlandi mõni raamat võib ju ilma teha aastases laenutusedetabelis, ent pikas perspektiivis on võidumehed – ja justnimelt võidumehed – eesti autorite teosed, seda siiski ühe erandiga.

Niisiis on alates 2000. aastast konkurentsitult enim laenutatud Andrus Kivirähki raamatut «Rehepapp ehk November» – kokku ligi 53 000 korda. Esiviisikusse mahub ainsa välisautorina Thorbjørn Egneri teos «Sööbik ja pisik», mis on üle 38 000 laenutuskorraga teisel kohal.

Koolilapsed on jooksnud nähtavasti seoses kohustusliku kirjanduse nõudmistega raamatukogudele tormi, et saada sealt kätte Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepose «Kalevipoeg» ümberjutustust, mis pärineb Eno Raua sulest, ja kergitanud nii selle raamatu laenutusedetabelis kolmandale kohale – raamatut on laenutatud 33 500 korda.

Neljandana järgneb Mihkel Raua «Musta pori näkku» (ligi 31 000 laenutust) ja viiendana jällegi Kivirähki «Mees, kes teadis ussisõnu» (27 500 laenutust). Niisiis võib kõhklemata öelda, et Andrus Kivirähk on selle sajandi populaarseim eesti kirjanik.

24-25/100
Sügavaim punkt on Osmussaare lähistel

Territoriaalvete sügavaim punkt on 140 meetrit, Osmussaarest põhjas. Illustratsioon: Postimees.ee

Eesti maismaa madalaimaid loodusliku tekkega punkte on tegelikult terve hulk, aga Läänemeres on meie territoriaalvete suurim sügavus 140 meetrit – seda infot te teatmeteostest ei leia.

Tartu Ülikooli geoloogia osakonna juhataja professor Tõnu Meidla sõnul asub see koht Osmussaarest põhja pool. «Eesti majandusvööndis on suurim sügavus umbes 230 meetrit, see on üsna majandusvööndi piiri ääres Hiiumaast lääne pool,» lausus ta. Terve Läänemere suurim sügavus on 459 meetrit ja see jääb Rootsi vetesse.

Meidla sõnul pole informatsioon territoriaalvete 140-meetrisest sügavusest kirjandusse jõudnud. «Seal öeldakse siiani, et maksimaalne sügavus on 102 või 104 meetrit. 140 meetrit on teada erialaspetsialistidele,» ütleb ta. «Hüdrograafid mõõdistasid merepõhja ja tegid kindlaks andmed, mida nad ei ole eraldi avaldamisväärseks pidanud.»

Meidla ütleb, et Eesti maismaal pole sellist looduslikult tekkinud süvikut – kaevandustest kõneleme eraldi –, mis oleks merepinnast madalamal. «Niisugust punkti, mis oleks maismaal alla nulli ja poleks vett täis, nagu näiteks Surnumere org, meil olla ei saa, sest sademete hulk ületab Eestis aurumise ja peale selle on meil veel ohtralt põhjavett,» selgitab Meidla.

Tegelikult ei muudaks seda tõsiasja isegi mitte järvede põhja kiikamine. Jah, Rõuge Suurjärv on küll 36,5 meetri sügavune, aga järve põhi asub siiski merepinnast ligi 70 meetrit kõrgemal. Sama käib ka Peipsi järve kohta, mille kallas asub küll Rõuge Suurjärvest madalamal. Erandina võiks Meidla sõnul siiski kõne alla tulla mõni rannavööndi järv, mida meri tegelikult üle ujutab – näiteks Saaremaa Mullutu-Suurlaht on ametlikult järv ja selle põhi võiks ulatuda allapoole merevee piiri. «Nimi aga ütleb «laht», nii et ega teda päris järveks ikka pidada ei saa,» lisab spetsialist. Ta kinnitab, et maismaa madalaim punkt on tegelikult Läänemere rannikul. See ongi seal, kus rannajoon kohtub veepiiriga. «Niisiis on maismaa madalamaid punkte tegelikult palju,» tõdeb ta.

21-23/100
Eestimaa võimsaimad rändrahnud

Muuga kabelikivi on suurima ümbermõõduga - 58 meetrit. Foto: Mihkel Maripuu

Suurima ümbermõõduga rändrahn on Muuga kabelikivi – 58 meetrit, suurim ruumala ehk 930 kuupmeetrit on Letipea Ehalkivil.

Ehalkivi kaalub ligikaudu 2500 tonni. Tartu Ülikooli geoloogia osakonna juhataja professor Tõnu Meidla ütleb igati väärikatele allikatele toetudes, et kõrgeim on Eesti põhjapoolseimal, Vaindloo saarel asuv hiidrahn – 7,7 meetrit. See annab välja vähemalt kahekorruselise maja mõõdu.

19-20/100
Suurim raba laiutab 5600 hektaril

Võlla raba ja Emajõe Suursoo. Illustratsioon: Postimees

Eesti suurim soo on 5600 hektaril paiknev Võlla raba Pärnumaal, üksteisega piirnevad eri tüüpi sood moodustavad aga soostikke ja suurim selline võib olla hoopis 13 000 hektaril ehk 130 ruutkilomeetril laiuv Emajõe Suursoo.

Tõepoolest, erinevalt Wikipedias väidetust pole meie suurim soostik Ida-Virumaal asuv Puhatu, vähemalt nii kinnitab märgalade ekspertide hulgas autoriteedi staatuses Eerik Leibak.

Wikipedia ütleb Puhatu soostiku pindalaks ligi 57 100 hektarit. «Sageli kiputakse «soostiku» all mõistma samanimelist ja samas paigas olevat turbaala, mille pindala on arusaadavalt suurem,» selgitab Leibak. «Erinevalt Puhatu soostikust hõlmab Puhatu turbaala ka endisi Oru freesturbavälju, Narva karjääri alla jäänud osi, kuivendatud soometsi jne.» Sood on Leibaku sõnul sellised turbaalad, kus turvast on vähemalt 30 sentimeetrit ja seda ladestub endiselt juurde. «Soode alla käivad ka soometsad ja nende kogupindala on teadmata,» lisas ta.

Puhatu-Agusalu soostiku pindalaks hindab Leibak 12 000 hektarit, aga kuna sellele lisaks säilinud soometsade pindala pole teada, ei soovi Leibak ka suurimate soostike kohta midagi ülearu kindla peale väita. 10 000 hektarit on ka Muraka soostik Virumaal ja Kuresoo Soomaal hõlmab ligikaudu 9000 hektarit.

Kui aga vaadata soid eraldi, on Võlla raba järel Eesti suurimad sood Kuresoo lääne- ja keskosa Soomaal (5000 ha) ning Pärnumaal asuvad Kõima (3700 ha) ja Kikepera raba (3300 ha). Muide – Pandivere kõrgustiku keskosa on ainus suurem piirkond Eestis, kus pole üldse soid.

18/100
Raskeim laps sündis 25 aastat tagasi

Suurima sünnikaaluga laps on alates 1992. aastast lausa 6,54 kilo kaalunud poiss! Doktor Helle Karro lisas, et ka keskmine sünnikaal on beebidel järjest suurenenud. Sünniregister ei saanud isikuandmete kaitsele viidates täpsemalt öelda, kus suur poiss täpsemalt sündis.

17/100
Kergeim laps kaalus sündides alla 400 grammi

Teadaolevalt väikseima sünnikaaluga ja vähemalt esimese elunädala lõpuni elanud laps kaalus alla 400 grammi.

Tartu Ülikooli naistekliiniku juhataja Helle Karro ütles, et meie sünniregistris on andmed 1992. aastast, varasema kohta on rekordeid keeruline öelda. Ta lisas, et väikseima ellujäänud beebi sünnikaal jääbki tõenäoliselt uuemasse aega, sest meditsiin on sedavõrd edenenud. «Tõenäoliselt on see 500–600-grammine laps,» pakkus Karro ja soovitas siiski sünniregistrist üle küsida.

Sünniregistri juhataja Kärt Allvee teatas aga, et alates 1992. aastast on väikseima sünnikaaluga sündinud ja vähemalt esimese elunädala lõpuni elanud laps vaid 392-grammine tüdruk. Sünniregistrist näeb seda, kas laps on elanud vähemalt esimese elunädala lõpuni.

16/100
Vanim lehm elas Emmastes

Õõda sai 23. sünnipäevaks 10. mail 2005. aastalt ohtralt kingitusi ja kamaluga kuulsust. Foto: Margus Ansu

Teadaolevalt vanim Eesti lehm elas Hiiumaa Emmaste kolhoosis 26-aastaseks, temast tuntumaks sai aga 23-aastaseks elanud Õõda, kellel oli Arnold Rüütliga samal päeval sünnipäev.

Oma klassi rekordinaised on mõlemad: Emmastes elanud lehm (nime ei õnnestunud enam teada saada) on teadaolevalt vanim mustavalgekirju tõu esindaja, sellal kui Õõdast sai eakaim maatõugu veis.

Õõda sündis 10. mail 1982. aastal Pärivere sovhoosis Pärnumaal, lüpsis Eesti Vabariigis, elas edukalt üle siinse põllumajanduse keerulisimad ajad ning lahkus taevastele ristikuväljadele juba Euroopa Liidus, 29. detsembril 2005. aastal.

Maaülikooli anatoomiakogu kuraatori Eha Järve sõnul toodi Emmaste lehm 1980. aastatel toonase põllumajandusakadeemia loomakliinikusse ja kuna looma liigesed olid sedavõrd läbi, tuli ta lõpuks magama panna. Lehma pea ja jalad on praegugi anatoomiakogus alles. «Ta oli aher ja teda peeti lemmikloomana,» räägib Järv. «Lüpsjad ei raatsinud teda tapale saata, aga lõpuks jäid tal jalad väga haigeks.»

Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktori Toomas Tiiratsi sõnul Oli Õõda loomakliinikus pensionil ajal, mil Arnold Rüütel oli president. Mõlema sünnipäev on 10. mail. «Tekkiski väike probleem sellega, et ajakirjanikud käsitlesid hoolega Õõda sünnipäeva, aga kippusid samal ajal unustama presidendi sünnipäeva,» muigab Tiirats.

Maaülikooli suurloomakliiniku arstid, kelle hoole all Eesti vanim lehm oma elupäevade lõpuni elas, iseloomustasid Õõdat kui arukat, rahumeelset ning isepäist looma.

Nüüdsel ajal enam nii vanu lehmi ei näe, sest neil ei lubata suurfarmides niisama vanaduspõlve nautida, saati siis veel ahtrana. «Praeguse tootmise juures on lehm hästi elanud, kui on viis järglast ilmale toonud,» räägib Tiirats. «See ei anna välja kümmetki eluaastat.»

Õõdal ja Emmaste lehmal lasti maaülikooli juures nii pikalt olla ka selleks, et uurida nende pikaealisuse ja hea tervise saladusi, samuti loomuliku vananemisega kaasnevaid muutusi. Muide – maailma vanim lehm elas peaaegu 49-aastaseks.

14-15/100

Eesti pikimad sillad

Sõpruse sild Tartus / Foto: Foto: Margus Ansu

Eesti konkurentsitult pikim ehk pea poolekilomeetrine on 1981. aastal valminud ja 490 meetrit pikk Sõpruse sild Tartus.

Ehkki Pärnu jõgi on oma suudmealal Tartut läbivast Emajõest tublisti laiem, piirdub 1976. aastal valminud Papiniidu silla pikkus ometi vaid 284 meetriga. Sõpruse sild on nii pikk ja seega kulukas pidada, et Tartu linn on alaliselt hädas selle remontimiseks tarviliste summade leidmisega.

Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor ja ehitusinsener Siim Idnurm on Eesti sillaehituse elav entsüklopeedia. Tema sõnul on sillaehitusasjatundjate jaoks väga oluline näitaja hoopis see, kui suur on ava, mida üks sild katab tugisammasteta. Sõpruse sillal on tugisambaid ja seega ka avasid omajagu. «Kõige suurem selline ava ehk 90 meetrit on kahel sillal – Rannu-Jõesuu 2009. aastal valminud võrkkaarsillal ja tunamullu valminud Tartu Ihaste sillal,» ütleb Idnurm. «Suurema avaga silda pole seni olnud Eestis võimalik ehitada.» Jutt käib sellest avast, mis on jõe kohal, Ihaste silla kogupikkus on 400 meetrit.

Tuleb lisada, et Idnurme projekteeritud Rannu-Jõesuu sild (tuntud neile, kes sõidavad Tartust Viljandisse ehk koht, kus Emajõgi saab Võrtsjärvest alguse) on ka üks ilusamaid uuel ajal ehitatud maanteesildu. Idnurm lisab, et selle terassilla konstruktsioon on Balti riikides ainulaadne.

Sildade pikkuse mõõtmisel on oma metoodika. «Kokkuleppeliselt mõõdetakse kaldasammaste tagaseinte vahelist kaugust,» selgitab Idnurm. «Omal ajal mõõdeti veel natuke kaugemalt.» Nils Niitra

12-13/100

Kõige pikem riigisisene ja välismaale suundunud bussiliin

Eesti pikim riigisisene bussiliin läheb Kuressaarest Tartusse läbi viie maakonna, koos praamisõiduga kulub teekonnale kuni kuus tundi ja viis minutit.

Liinil sõidab nii Saaremaa bussifirma Sarbuss kui Mootor Grupi firma Eesti Buss, aga kuna viimane peatub ka Lihulas ja Kilingi-Nõmmel, on sõit Eesti Bussi Lux Expressiga veidi pikem ja aeganõudvam.

Eesti Bussi nõukogu liikme Toivo Lehe andmetel on reisi pikkus 335 kilomeetrit, Tartust Kuressaarde kestab sõit 5 tundi ja 50 minutit, vastupidi aga 6 tundi ja 5 minutit. Peatusi on tegelikult kokku 23, sellele lisaks veel neli nõudepeatust. See ei tähenda siiski, et buss kõigis neis seisma jääks. Loo autor on sõitnud hiljuti Sarbussiga Tartust Kuressaarde ja Eesti Bussiga tagasi Tartusse – kõik see kestab nii kaua, et juba Viljandis on tunne, nagu oleks koju jõudnud.

Seoses bussijuhtide töö- ja puhkeaja nõuetega teenindab liini number 149 päeva jooksul kolm bussijuhti – üks juht sõidab Tartust Pärnusse, teine Pärnust Kuressaarde ja tagasi Pärnusse ning kolmas Pärnust tagasi Tartusse. Sarbussil sõidab Tartust Kuressaareni üks juht, aga töö- ja puhkeaja nõuete täitmiseks teeb tema pikema peatuse Pärnus ja lisapuhkust annab ka pooletunnine praamil seismine.

Toivo Lehe andmetel on kaugbussiliin number 149 erinevate sõiduplaanide alusel käigus juba 1970. aastast ning ühtegi pikemat riigisisest liini pole meil ka varem olnud. Mõnda aega tagasi pandi kinni Tallinna-Saatse bussiliin, mille pikkus oli 306 kilomeetrit.

Mootor Grupi omaniku Hugo Osula sõnul oli Eestist alguse saanud ja välismaale suundunud pikim bussiliin Tallinn-Stuttgart, mis oli käigus aastatel 1994–2007 – kokku 2200 kilomeetrit. Liinile said saatuslikuks odavlennud. Nils Niitra

9-11/100

Eestist kõige kaugemad punktid maakeral

Kaugeim inimasustuseta maismaapunkt / PM Foto: Pm

Eestist kaugeim geograafiline punkt maakeral asub Vaikses ookeanis, kaugeim maismaatükike asub aga Antipoodide saarestikus, samanimelisel saarel ehk otsetõlkes Vastandsaarel või Vastassaarel.

Antipood tähendabki üksiti sellist punkti maapinnal, mis jääb täpselt teisele poole maakera, meie jalge alla. Juhtumisi on Antipoodid ka Londonist vaadatuna kaugeimaks maismaa vastandpunktiks maakeral ja sellest nende nimi. Inimesi Uus-Meremaale kuuluvas saarestikus ei ela, küll aga on seal oma papagoiliik ja pingviinid. Antipoodide peasaar on ligi kaks korda suurem kui Ruhnu ja kujutab endast võrdlemisi karmi kliimaga mägist paika. See ei jää Antarktikast enam kuigi kaugele.

Tartu Ülikooli geoinformaatika ja kartograafia professor Tõnu Oja arvutas Postimehe palvel täpselt välja, kus asub kolmest Eesti paigast kaugeim punkt üldse, kus kaugeim maismaa ja kus kaugeim asustatud maismaa. «Esiteks tuleb määrata lähtepunkt Eestis, millest me mõõtmist alustame,» teatab Oja. «Valisin Tallinna raekoja ukseesise, Tartu raekoja ukseesise ning Adaveres Eesti maismaa keskpunkti tähistava kivi.» Juuresoleval kaardil on tulemused näha. «Teiseks tuleb määratleda, millest me räägime, kui kõneleme kaugusest,» lisab professor. «Antud juhul on see vähim sirgjooneline kaugus kaugeima punktini mööda Maa pinda – päris lühim kaugus ruumis läheks ju läbi Maa keskme.»

Kaugeim punkt Maal on alati lähtepunkti vastas asuv punkt, mis on ligikaudu 20 006 kilomeetrit. Vastandsaar jääb Adavere kivi tegelikust antipoodist 2000 kilomeetrit kaugemale ehk 17 997 kilomeetri kaugusele.

Kaugeim inimasustusega maismaapunkt / PM Foto: Pm

Lähim asustatud saar on aga samuti Uus-Meremaale kuuluv Pitti saar Chathami saarestikus, see on Adavere kivi tegelikust vastaspunktist juba 17 809 kilomeetri kaugusel ehk ligi 2200 kilomeetrit kaugemal. Kunagi maooride asustatud saarel elas 2011. aasta seisuga 38 inimest. Seal on ka põhikool, sissetulek saadakse valdavalt turismist, kalapüügist ja lambakasvatusest. Sobib seega ideaalselt Ruhnu sõprussaareks. Nils Niitra

4-8/100

Suurim metsloom ja lind, kõige väiksem lind

Eesti kõige suurem metsloom on põder, kes kaalub kuni pool tonni. Siiski kaalus ka suurim Eestis kütitud karu tervelt 420 kilo. Raskeim lind on kühmnokk-luik, pisim aga pöialpoiss.

Zooloog Harri Valdmann ütleb, et emane karu ei kasva üldiselt rohkem kui 200-kiloseks, isasloomad on suuremad. Ka põder kaalub tavaliselt 300–400 kilo.

Põder on suurim loom ka turjakõrguse poolest, see võib ulatuda kuni kahe meetrini.

Ornitoloogi Marko Mäe sõnul on meie suurim looduses toimetav lind kühmnokk-luik, kes võib kaaluda kuni 13 kilogrammi. Ka kotkad on vägevad linnud, aga merikotka

maksimumkaal on kuus-seitse kilogrammi. Ent lindude suuruse hindamisel on tähtis ka tiibade siruulatus. Ehkki võiks arvata, et siin püstitavaid rekordeid kotkad, selgub, et võimsaim siruulatus ehk kuni 2,5 meetrit on mõõdetud sookurel. Kalju- ja merikotka ning luige tiibade siruulatus ei jää sellele siiski kuigi palju alla: kaljukotkal kuni 225 sentimeetrit ja merikotkal ning kühmnokk-luigel kuni 240 sentimeetrit.

Luigel on küll pikk kael, aga lühikesed jalad. Sestap on kõige pikemad linnud samuti sookured, kes on varvaste otsast noka tipuni mõõtes sama pikad kui keskmine eesti mees ehk 180 sentimeetrit.

Meie konkurentsitult väikseim lind on pöialpoiss, kes kaalub kõige rohkem viis grammi. Ta on üks kõige kiirema ainevahetusega linnukesi, kes kulutab külmaga kogu valge aja toitumiseks. «Tema energiakulu on nii suur, et kui ikka midagi pole põske panna, võib poole tunni jooksul surm silme ees olla,» rääkis Mägi. Nils Niitra

1-3/100

Kõige vanemaks elanud eestlased

Teadaolevalt kõige vanem eestlane Maria Tomson elas lausa 112-aastaseks, ükski teine pikaealine pole jõudnud 109. sünnipäevani.

Kui Maria Tomson 1963. aasta 27. detsembril 110 aastat vanaks sai, intervjueeris teda ja tema lapselast legendaarne raadiomees Felix Leet. «Ta võttis veel sügisel aias porgandit, tunneb kõik inimesed ära ja kuuleb hästi, käib veel praegugi väljas,» kõneles lapselaps. Tomsonil oli viis poega ja kolm tütart ning 110-aastasena 84 järeltulijat. «Lapselapsi on mul küllalt,» ütles naine isegi.

Naine kõneles sedavõrd arhailist murrakut, et usutlust kuulates oli praeguse loo autoril sellest keeruline aru saada. «Ega ma haige polegi olnud,» teatas ta. «Päävalud. Üks kord pää valutas.» Ka lapselaps lisas, et vanaema pole kordagi arsti ukse taga nähtud. «Olen töötanud, matkanud ja kõike teinud,» tõdes Tomson. Lapselaps lisas, et kui vanaema tööd teeb, siis alati lõbu ja naljaga. «Sellist inimest annab otsida.»

Tomson rääkis, et sündis Nõo kihelkonnas 1853. aastal, ent intervjueerimise ajal oli ta Viljandi rajooni Uusna sovhoosi hingekirjas. Lapsena läks ta koos vanematega ümberasujana Venemaale, aga naasis sealt pärast Teist maailmasõda Eestisse. Tomson suri samuti Viljandimaal Holstres 1966. aasta 26. aprillil.

Vikipeedia andmetele toetudes võib väita, et vanimaks elanud eesti mees oli vaimulik ja näitleja Juhan Kallaste – tema viibis selles ilmas 107 aastat, kaheksa kuud ja üheksa päeva. Kallaste suri 1999. aastal.

Praegu elus olev vanim eestlane on samuti mees, 31. jaanuaril 107-aastaseks saanud Arved Tamm, kes on üksiti juba praegu Kallaste järel kõige kauem elanud eesti mees. Tammel on võimalik Kallaste rekord mõne kuu pärast kinni püüda. Nils Niitra

Kommentaarid (7)