:format(webp)/nginx/o/2017/07/06/6863491t1hf155.jpg)
On mõningad maagilised kiirused. Üheks selliseks oli helikiirus, mille inimene ületas alles 1947. aastal. Järgmine maagiline barjäär on valguse kiirus. Seda pole inimkond veel ületada suutnud, ent kuna mõte tähtedevahelistest reisidest on nii ahvatlev, on see olnud ulmekirjanduse ja -filmide üks meelisteemasid.
Rakettmootoritega ja isegi utoopiliste ioon- jms mootoritega pole tähtedevaheline ruum meile kättesaadav, vähemalt praegu mitte. Aga inimene on juba kord selline olend, et tema unistused käivad kaugele ette, selleks, et kord realiseeruda. Kirjutas ju Jules Verne allveelaevadest ja reisist Kuule, Edgar R. Burroughsi kangelane seikles Marsil tänu salapärastele vidinatele, millega sai aegruumis hüppeid teha. Valguse kiirusest suuremad tehnoloogiad (FTL, Faster Than Light) köidavad endiselt ulmesõprade meeli.
Üks tuntumaid on Star Treki maailmast pärit Warp Drive. Erinevalt paljudest muudest lahendustest pole Warp momentne, vaid võtab teatava aja, mil laev aegruumi läbib. Algselt kihutas tähelaev Enterprise kiirusega Warp 5,2 ehk 140 korda valgusest kiiremini. Hilisemates seeriates jõuti isegi kiiruseni Warp 14,1. Kuid päris elus formuleeris Miguel Alcubierre 1994. aastal nn Alcubierre drive’i põhimõtted ja 2012 pakkus NASA teadlane Harold White warp-ajami ideid, mida isegi pidi töös hoitama ja uuritama.