Helen Kari: kümme aastat tagasi sai minust ja mu tantsukaaslasest tantsupeo prooviperioodi ajal paar

Pilt on illustratiivne. Tantsupeo proovietendus Kalevi staadionil 30. juunil 2017. aastal. Foto: Erik Prozes / Postimees

Seoses XII noorte laulu- ja tantsupeoga ning Postimehe 160. sünnipäevaga avaldame Eesti inimeste 160 mõtet laulu- ja tantsupeost.

Eesti inimestele sai esitatud küsimus: «Miks on meil tänapäeval laulu- ja tantsupidu vaja?»

Lauatennisemängija Heikki Sool

See on Eesti kokkukuuluvuse kinnistamiseks oluline sündmus, kus kõik end väga hästi tunnevad. Kõigile meeldib sinna minna, see on midagi suurt! Loomulikult täieliku elamuse saad, kui oled ise seal. Tunne on sama, mis oli Pekingi olümpiastaadionil, kui Gerd Kanter võitis kulla. Seisad püsti, kas kõik ikka nägid, et ma olen ka eestlane!

Ja tants on ju sport – samamoodi tehakse kolm-neli korda nädalas trenni. Liikumine on loomulikult noortele ja rahvale hea.

Talumees, videokunstnik ja luuletaja Aavo Kubja

See küsimus tekitab minus vastupandamatut soovi vastata rea küsimustega: Miks meil on kultuuri vaja? Miks meil on rahvust ja rahvusriiki vaja? Kellele ja milleks on Eestit vaja?!

Kui meil pole kultuuri, mida kanda, siis ei ole meile ka rahvusriiki vaja!

Miks on meil laulu- ja tantsupidu tarvis!? Võibolla seepärast, et see on ehk küll väike, ent oluline osa meie kultuurist ja meie kultuur on meie identiteet.

Gruusia tänavatoidu kokk Jana Šubitidze

Tantsu-ja laulupidu aitab säilitada meie kultuuri. Suuremate ürituste korraldamisega jagame seda teistega ja näitame, kes me oleme. Kui me enam ei laula ega tantsi, siis unustatakse ka laulusõnad ja tantsusammud.

Saarlane Henri Rump

Tantsu- ja laulupidu on olnud osa meist juba palju aastaid ning omanud väga suurt rolli eestlaste ühtehoidmise ja kultuursete traditsioonide säilimise juures. Nüüd, kus massikultuur järjest kiireneva tempoga peale tungib, on eriti oluline hoida ja väärtustada seniseid traditsioone. Lihtne on omaks võtta massides levivaid tavasid, kuid sama lihtne on unustada ka midagi, mis on olnud osake meie kultuurist juba aastaid ja mis teeb meid ainulaadseks ja omanäoliseks. Seetõttu leian, et vägeva peo, lustliku tantsimise ja laulukaare all käest kinni hoides laulmise taustal on laulu- ja tantsupeol kandev roll eestluse ja kultuuri säilimise juures. 

Kammerkoori Head Ööd laulja Kaija Pook

Minu jaoks on laulupidu oluline nii mitmel põhjusel. Laulu- ja tantsupeol tekib alati eriline Eesti-tunne: kõik on rahvariietes, sini-must-valged lipud lehvivad käes ning lauldakse lugusid, mis on leidnud tee eesti rahva südametesse.

Tekib tõeline kogukonnatunne, mida muul ajal mornide ja tusaste eestlaste hulgas nii väga palju ei leidugi. Aga vähemalt laulupeol saavad kõik hetkeks oma erimeelsustest üle, hoiavad käest kinni ja laulavad «Eestlane olen ja eestlaseks jään». Ja kuigi laulupeolt oodatakse tihtipeale vanade «klassikute» kuulmist, on see tegelikult väga oluline sündmus ka noortele Eesti heliloojatele, sest annab neile võimaluse tutvustada nende uudisloomingut, mis on vanade klassikutega võrreldes täpselt sama ilus!

Raamatupidaja Triin Kand

See on meie rahva ühisosa. See on midagi unikaalset ja meile oluline ning rahvale olulisi traditsioone on vaja säilitada ja edasi kanda.

Võrumaa laulu- ja tantsupeo staabi pealik Malle Vetemäe

Laulmine ja tantsimine on meile eestlastele loomupärane ja osa meie rahvusest ja identiteedist. Oleme läbi aegade seda teinud ja ilmselt jätkame ka. Laulu- ja tantsupidu on väga tähtis nii lastele kui ka täiskasvanutele. Siin annab igaüks oma panuse – iga okas loeb ja on arvel. Töötamine ühtse eesmärgi nimel õpetab meile koostööd.

Proovide ajal näeme, et alguses on lastel raske, aga lõpuks, kui pidu käes, saame sealt energia, mis on nii tohutult võimas, et seda jätkub veel mitmeteks aastateks.

Saaremaa noortekogu noor Lorena Voronov

Et rahvas saaks kokku ja veedaks kultuuri keskel üheskoos aega.

Helen Kari, loodusretkejuht, Kose vald:

Minu arvates pole vahet, kas tegemist on tänapäevaga või mõne muu perioodiga ajaloos – laulmine ja tantsimine oli juba ürginimestele omane viis koos olla, tähistada, olnut meenutada ja tulevat oodata. Laulu- ja tantsupeo traditsioon on minu jaoks üks pidepunkt, mis paari aasta tagant inimesi korraks seisatama, laulma-tantsima ja vaatama-kuulama kutsub ning samas muutub ajas koos inimestega. Enamik inimesi, kes kasvõi korra on ise osaleja olnud, ei saa sellest ülimast nostalgia, eufooria ja õnnetundest mitte kunagi lahti – eriti, kui osaletud on lapsena.

Minu jaoks on eriliseks «narkootikumiks» just tants ja tantsupidu, kus olen osalenud vähemalt viiel korral ning sellest sõltuvusest pole vaba ükski mu endine ja praegune tantsukaaslane. Need väsitavad ja higised, mõnikord vihmased või põuased nädalad enne esinemisi (sageli 10 h kestvad proovipäevad, mis lõppevad kesköösel Raekoja platsil tantsides) on mälestustes sama väärtuslikud kui lõppkontserti viimane hingetu «Tuljak» ning koorilauluga kulminatsioon lauluväljakul. See kõik on põhjus, miks soovin, et ka tänapäeva ja tuleviku lapsed saaks samasuguse pisiku ning mis veel olulisem – hiigelsuure kogukonna. 

Muide, täna, 10 aastat tagasi sai minust ja mu tantsukaaslasest noorte tantsupeo prooviperioodi keskel paar ning mulle väga meeldib, et siiani koguneb Eestis tuhandeid ja tuhandeid noori seda toredat sündmust tähistama! Ja me ei ole ainsad!

Koeru apteeker Eve Grauberg

Sest see ei saagi ju teisiti olla. See on alati meiega olnud, meile südamesse ja hinge kasvanud! Laulu- ja tantsupidude pealkirjad, mis juba iseenesest tekitavad ühistunde, räägivad enda eest: «Ilmapuu», «Maa ja ilm», «Ei ole üksi ükski maa», «Meie kodu», «Lävel», «Vikerkaar», «Meri», «Las jääda ükski mets», «Puudutuse aeg», «Üheshingamine», «Alati teel».

Nagu seegi kord. Tullakse noorte laulu- ja tantsupeole, et tunda: Eesti jääb, meie jääme, mina jään. Lapsed jäävad.