Leif Kalev: uus valitsus ei saanudki 100 kriitikavaba päeva

Leif Kalev Foto: Maiki Voore

Tallinna Ülikooli riigiteooria ja riigiõiguse dotsent Leif Kalev kirjutab valimisblogi postituses, et äsja ametisse astunud valitsus ei saanud poliitikahuvilistelt ja meedialt 100 kriitikavaba päeva, mida võib seletada aga sellega, et sisuliselt jätkab ametis sama valitsus.

Valitsuse käivitamine hakkab ühele poole saama. Valitsuslepe on sõlmitud, riigikogu kogunenud, valitsus ametisse asunud. Aeg on valimisjärgne poliitikakuu kokku võtta.

Valimiste viljade lõikamisest saab rääkida kahes võtmes. Kõigepealt on tänaseks teada valitsusliidu eesmärgid ja nende täitmist juhtivad inimesed. Teiseks saame poliitilise kultuuri võtmes hinnata, kuidas on poliitikaosalised muutustega kohanenud.

Valitsuslepe

Valitsuslepe sai eelkäijatega võrreldes süsteemsem ja on palju enam valitsemisele suunatud. Opositsioon on välja toonud, et lahendused on kohati mitmetimõistetavad ja paigutatud ebamäärasesse tulevikku ning kohati on kriitikal kandepinda.

Sellele vaatamata kajastab valitsuslepe uut sisulist kvaliteeti, jätkates nii valimisplatvormidega alanud positiivset arengut. Mitmetes lõikudes on jõutud sisuliste arenguvajaduste mõistmiseni ja ka esitatud või markeeritud lahendusi. Ilmselt olulisim on siiski leppe süsteemsus.

Pikaajaline sihiseade viitab, et esimest korda taasiseseisvunud Eestis jätkab ilmselgelt sama koalitsioon. Neil on tekkinud korralik valitsemiskogemus ja nad suudavad teha pikaajalisi plaane, suhtekorralduse kõrvale hakkab tõusma strateegiline valitsemine.

Valitsuse programm on küll parempoolne või pigem paremtsentristlik, ent hästi tasakaalustatud ja sisaldab ka mõningaid opositsiooni ideid. Kui opositsioon tahab samal tasemel esineda, tuleb kujundada vasaktsentristlikult positsioonilt argumenteeritud kriitika ja omapoolsed lahendused.

Ei tasu siiski unustada, et valitsuslepe on vaid sissejuhatus ja reaalset tulemust saame hinnata praktiliste valitsemistulemite valguses. Valitsuse ees seisab siin mitmeid väljakutseid. Näiteks annab lepe aimu kavatsusest luua mõttekodade kaudu valitsemise arenguks partnerlustugi, ent pole sugugi lihtne haldusreformid teadmispõhiselt ette valmistada ja pikema aja vältel järjekindlalt ellu viia.

Kõrghariduse suurema avaliku rahastamise kava saab ellu viia nii ratsionaalselt, lähtudes tulemusnäitajatest ning seades eesmärgiks kvaliteedi, kättesaadavuse ja tõhususe kui populistlikult, rääkides teatud valdkondade või regioonide erilisest sisemisest väärtuslikkusest ja loosungite saatel lisaraha ära põletades.

Kas headest kavatsustest sünnivad ka toekad tulemused, näitab aeg.

Inimesed

Kuivõrd sisuliselt jätkas sama valitsus, ei saanud muutused tulla väga suured. Siiski tuli valitsusse mitu uut ministrit. Üldjoontes oli võimukohtade jagamine ootuspärane, ent tõi välja valitsuserakondade erinevad tegevusviisid.

Reformierakond jagas loogiliselt ümber vähemedukate ministrite kohad, andes need noorema põlvkonna poliitikutele. Samas olid muutused loogilised. Kui panna Reformierakonna eelmise valitsuse ministrid pingeritta, siis kultuuriminister ja keskkonnaminister olid kindlasti selle pingerea lõpus ning nemad ka välja vahetati. Kas nii vabanenud ministrikohad esile kerkinud karjääripoliitikutele ka sobivad, on muidugi iseasi ja seda näeme lähiaastatel.

IRLi ministrivahetused peegeldavad pigem erakonnasiseste jõuvahekordade muutust ning Mart Laari eelistust valitsuses osaleda. Vahetati välja küllalt korralikult töötanud siseminister ja haridusminister, ent kõigi jaoks lihtsalt kohti ei jätkunud ning tuli teha karmid valikud.

Ka IRL tõstis esile ühe noorema poliitiku, kellel on küll juba varasem valitsuskogemus, liiatigi väga vastuolulisi hinnanguid tekitanud. Samas oleks IRLi puhul ebaadekvaatne rääkida selgest põlvkonnavahetusest, pigem kajastas see endise Res Publica erinevate rühmituste edasist tugevnemist erakonnas.

Ergma jätkamine Riigikogu esimehena on mõistetav, kui hinnata naispoliitikute rolli uues parlamendis ja valitsuses ning eriti IRLis endas. Ehk veidi vähem loogiline valik on uus Riigikogu aseesimees, aga samas näitab see, et Reformierakond oskab hinnata inimesi, kes poliitilist kurssi järjekindlalt teostades avalikkuse löögi alla sattuvad.

Kokkuvõttes oleme saanud valitsuse, kus on palju tugevaid poliitikuid. Jällegi näitab aeg, kas palju kõvu kive suudab jahvatada hea jahu ning kas kõik tugevad poliitikud on tugevad ka ministritena.

Poliitiline kultuur

Uue valitsusperioodi kesksed positiivsed võimalused demokraatia tugevdamisel markeerisin juba kaks kuud tagasi, sest valimistulemused olid toona üldjoontes nähtavad.

Keskne sõnum oli, et erakondade konsolideerumine, selgem ideoloogiline profileerumine ja professionaalsuse tõus võimaldavad poliitikutelt rohkem nõuda. Kvaliteeditõus on võimalik, kui poliitikud väljuvad vähemalt teatud määral imagopoliitika nišist ning kui avalikkus oskab nende kordaminekuid ja ebaõnnestumisi veidigi täpsemalt hinnata ja tagasisidestada.

On muidugi vara anda ühemõttelisi hinnanguid, ent teatud suundumused on märgatavad. Erakonnad on selgelt sammu edasi teinud. Nii valitsusleppe sisu ja läbirääkimised kui valitsusliidu ja vastasrinna erakondade senine suhtlus on olnud märkimisväärselt korrektne ja adekvaatne.

Meil on selge maailmavaatega enamusvalitsus ja opositsioon. See annab nii valitsusliidule kui vastasrinnale võimaluse selgelt ja mõistuslikult vaielda ning loob suurepärase võimaluse parlamentaarse töökultuuri arenguks. Ka on riigikogus välja kujunenud erakonnad, mis on piisavalt suured, et töökvaliteet tagada. Saame näha, kas ja kuivõrd kvaliteet praktikas paraneb.

Positiivse tervikmulje kõrval jäi arenguruumi valitsusläbirääkimiste kommunikeerimises ning valitsusliidu-vastasrinna reaalse ideekonkurentsini jõudmises. Samas on see teatud määral mõistetav: läbirääkimiste prioriteediks oli kiire jõudmine korraliku kokkuleppeni, riigikogu töö käivitamine nõuab erakondadelt hulga energiat korraldustegevustesse ja ideekonkurentsini võidakse jõuda veidi hiljem. Siiski on sisulise poliitilise väitluse tugevdamine ja avalikkuseni viimine erakondade selge väljakutse.

Avalikkus

Avalikkuse kohanemine uute oludega on olnud raskem. Toimunud on tavapärane poliitilise huvi langus. Kodanike valdava enamiku siirdumine oma töö- ja pereelu juurde on loomulik. Täpselt samamoodi keskenduvad eksperdid ülikoolides nüüd oma põhitööle, mille suur maht meid harjumuspäraselt endasse uputab. See tähendab, et laiem avalikkus ei saa käituda nii aktiivsete kodanikena kui võib-olla tahaksime või vabariiklik poliitikateooria sooviks.

Aktivistid ja meedia on seevastu isegi ootamatult negatiivsed. Uuele valitsusele ei antud 100 kriitikavaba päeva. Osalt on see mõistetav, sest sisuliselt jätkab sama valitsus. Siiski peaks teatud uute sihtide seadmise ruumi andma. Ka oleks kohane keskenduda konkreetsetele õnnestumistele ja ebaõnnestumistele, mitte piirduda ebamäärase kriitika või värskusesooviga või kohe kellegi vastu allkirju koguma hakata.

Siinkohal ei viita ma väitlusele infojulgeoleku teemadel, mis teatud konarlikkusele vaatamata tegeleb sisuliste küsimustega. Ent enne ametisseastumist karistusvalitsuseks sildistamine sarnaneb häbimärgistatavate ministrite endi retoorikaga mõned aastad tagasi. Samas on need riigijuhid viimasel ajal esinenud küllalt korrektselt ja ka valimistega tehti tsiviliseeritud käitumise osas samm edasi. Küsimus on, kas laiem avalikkus läheb sellega kaasa.

Adekvaatne aktivistide ja meedia strateegia on minu hinnangul keskenduda valitsuse ja opositsiooni argumentidele ja tulemuste analüüsile. Vastasel juhul ei suudeta jõuda kodanike piisava teavitatuseni, korrale kutsuda poliitikutest valemängijaid või ebaõnnestujaid ega ka tunnustada õnnestujaid. Adekvaatse demokraatliku tagasiside puudumine võib erakondades tekitada kiusatuse liikuda uuesti populismi ja imagopoliitika suunas.

Just avalikkuse ja erakondade võimekuse ühine kasv on võtmetähtsusega stabiilse ja jätkusuutliku demokraatia kvaliteetide süvendamisel. Sellel valimisperioodil on hulk aega seda katsetada ning ilmselgelt võtab mõtlemis- ja käitumisviiside kujundamine aega. Olulisim on, et tsiviliseeritumasse poliitikasse liikumine oleks laialdaselt jagatud huvi. Vastasel juhul ähvardab meid mõne aasta pärast ikka idaeuroopalik populism.