Meie oma Bullerbys müttavad lapsed ja lambad

«Meie Bullerby» perekonda kuuluvad lisaks inimestele ka loomad koertest kuni paabulindudeni. Vasakult: Mihkel, ema Marili, Karl, pereisa Kaido ja Kadri. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Arter uuris, kuidas on saate «Meie Bullerby» filmimine muutnud Suureoja talu rahva igapäevaelu.

Kõigepealt tervitavad meid talus kolm koera, kes tahaksid suurest rõõmust lausa autosse hüpata. Eemalt kostab lambatallede rõõmus määgimine. Toas askeldavad maamõõtjast pereisa Kaido ja raamatupidajast ema Marili. Noorim poeg, aastane Karl hüüab oma keeles midagi tervituseks, ja võõraid tulevad piiluma saate peategelased, üheksane Mihkel ja aasta noorem Kadri. Äsja koorunud tibud siutsuvad kööginurgas, kui seame end istuma ja juttu rääkima.

Elate siin metsa vahel vaikselt ja omaette – kuidas «Meie Bullerby» tegijad teid üles leidsid?

Marili: Meid korjati siit Tartu maantee äärest üles. (Naerab.) Tegelikult jõuti meieni tutvuste kaudu. Samasuguse eluviisiga tuttavad vihjasid saatetegijatele, et siinkandis on selline kogukond. Oli järjekordselt üks 20. kuupäev, kui mul on raamatupidajana kõige kiirem tööpäev. Siis helistaski saate produtsent. Tema puhul on vahva, et ta ei jäta sulle väga palju taganemisvõimalust. Ütles, et tulevad vaatama. Me pole tegelikult üldse edevat tüüpi, elame ja oleme siin vaikselt. Aga käisid siis vaatamas ja Kanal 2 kiitis heaks. Aga kui produtsent uuesti helistas ja küsis, ega me ei hakka ära ütlema, ei olnud me suurt mõelda jõudnud. Me ei osanud üldse arvata, mida siin nii väga näidata on, aga nii ta läks ja nüüd võtted käivad.