Selg ees sügavikku!

Looduse meistriteostest tunduvad kõige põnevamad just need paigad, kuhu niisama lihtsalt ligi ei pääse. Kanjonid! Seisame kaljuserval, kuhu vesi on aastatuhandete jooksul sügava käikude rägastiku uuristanud. Ainuke uks siia kanjonisse on aga väike avaus umbes 30-meetrise püstloodis seina kohal. Ma ei tea, kuidas on teistega, aga mina tahaks küll otsekohe sinna alla pääseda ja näha kõike seda, mida siit ülevalt ei näe!

Kõige närvekõditavam hetk ongi see, kui seisad kitsukesel kaljunukil seljaga sügaviku poole ja kukutad end selg ees alla. See pole tegelikult raske, aga väike psühholoogiline tõke on korraks  ees. Ma ei oska olukorraga muudmoodi toime tulla, kui lihtsalt teen kõike hästi ruttu, enne kui ohutaju mõistuseni jõuab. Meid on siin tillukene rühm, aga ma ei võta aega kahtlemiseks, lähen parem kohe! «Hei, oled sa enne kaljuronimist proovinud?» hõikab meie nägus hispaanlasest instruktor. Selline pikajuukseline metsik mees, kes võiks kuskil seiklusfilmis Tarzani tempe teha. «Jaa!» hüüan reipalt vastuseks. «Ma just praegu proovin seda!» Tõtt-öelda on see mul esimene kord kanjonis ronida… Aga mis seal ikka, küll ma peagi pihta saan, kuidas see käib. Pealegi oleme eelnevalt põhjalikult instrueeritud, juhised on meeles ja ohud teada.

Kuristikku laskub muhe matkavend, kes kaotas külmas basseinis oma ketsitalla. Foto: Guias-de-Torla

Kõnni seinal nagu kärbes

Langen seni, kuni olen kenasti horisontaalis, mõlemad jalad tugevasti vastu seina toetatud. Ohoo – tundub igati stabiilne ja mõnus ning tehniliselt pole ka üldse raske! Järelikult saab igaüks, kes jaksab omal jalal kanjoni alguseni matkata, ka laskumisega hakkama. Trikk seisneb selles, et keha tuleb hoida stabiilses asendis, jalad korralikult vastu kaljut, põlved pehmed, kontrollida köiest järk-järgult oma laskumist – ja saadki mõnusasti mööda seina alla jalutada nagu kärbes.

Kõige närvikõditav hetk ongi see, kui seisad kitsukesel kaljunukil seljaga sügaviku poole, ja kukutad end selg ees alla.

Kärbes on seinakõnnis muidugi klass kõvem tegija, tema ei vaja turvaköisigi. Aga minul on köis, karabiinid, rakmed seljas, kiiver peas. Tunne on väga tšill. Iga seiklusliku ala juurde kuulub muidugi see, et annad enne pihtahakkamist allkirja, et kõik on sinu enese vastutusel, kui sured või viga saad, pole kellelgi võimalik ainsatki pretensiooni esitada. Aga ega siin teisiti saakski – matkajuht ju sinu asemel kinni hoidma või karabiine kinnitama ei ulatu. Ise tuleb hoolikas olla, siis ei juhtu sinuga midagi. Paar erksamat elamust saad kõvakettale kirja ja sellega asi piirdub.

Nojah, jõgi, mis selle kanjoni siia kunagi urkis, kasutab siiani sama teed. Kaljusein on jube libe ja külma vett sajab kaela, aga see on pigem äge kui häiriv. Kuna matk on pikk, asusime teele juba päikesetõusul, Hispaania kuumus alles kogub tuure. Sellegipoolest sai nahk märjaks juba kohaletulekuga. Aga vesi on otsekui hoopis teisest kliimast! Omal käel kanjonimatka kavandades võib kergesti meelest minna, milline meeletu kontrast valitseb palava ilma ja jõevee vahel. Viimane tuleb ju otse liustikest ja on lumesulamisest vaid kraad-paar soojeneda jõudnud. Jäise vee alahindamine on üks levinumaid ohte, poolpaljas matkasell võib ju heas vormis ja vapper olla, kuid lihased lihtsalt keelduvad koostööd tegemast, kui neid pikalt paarikraadises vees leotada. Meil on jahtumise ärahoidmiseks kalipsod seljas ja neopreensokid jalas. Sõber jättis alla ka tehnilise T-särgi, eriti soe ja mugav. Mina muidugi tegin esimese blondilolluse, pannes kalipso alla tavalised päevitusriided – sõlmed puusadel teevad laskudes kõvasti haiget, tegelikult peaks kõik olema sportlik ja sile.

Kaljuseiad on järsud ja vaated maagilised. Foto: Guias-de-Torla

Suplus türkiissinises kaljukatlas

Ohhooo! Köis, mille otsa ma laskun, lõppeb hea hulk maad enne veepinnani jõudmist. Viimane jupp tuleb hüpata! Ega ma eriti hästi ei näe, kui palju meetreid õhulendu ees ootab, ja ega ei taha näha kah. Lasen köiest lahti, ja sulps! olengi juba koos kosejoaga vee alla kadunud. Pistan nina välja väikeses imekaunis türkiissinises kaljubasseinis. Mitmekümne meetri kõrgusel paistab siiluke sinist taevast, nagu oleks katlal keegi kaane pealt tõstnud. Aga ümber on igal pool kaljuseinad. Päikeselaigus on vesi pinnakihtides soe, mujal jääkülm. Siin sulistada tundub  eufooriliselt lahe! Aga vaimustus jahtub peagi, lihtsalt külm hakkab. Vinnan end väljaulatuvale kaljunukile soojenema, sest kaaslaste laskumine võtab päris palju aega.

Hei, kust need kalad küll siia said? Kargasid koos kosega kaljult alla, nagu meie hetk tagasi? Mu kõrval vees hulbib suur valge elukas, kõht ülespidi. Asi on kahtlane, hüppan vette ja ujun paari kiire tõmbega ligemale. Selgub, et minuga koos supleb basseinis tossutald! Ongi nii. Purskan südamest naerma ja hõikan kaaslastele, mis imelooma ma äsja leidsin. Kõik naeravad, aga üks hispaanlasest habemik matkasell mitte nii väga. Tuleb välja, et ujutald on end äsja tema ketsi küljest eemaldanud ja nüüd tuleb tal terve matk teravatel kividel läbida ühe tallaga jalatsites. See on väga valus ja mul hakkab oma lonkavast kamraadist päris kahju...  Kuid teine kasulik õppetund kanjonimatkahuvilisele on käes: vali jalats, mis veematku talub. Suvaline saalipapu võib märgades oludes šoki saada ja leotamise peale sussid püsti visata.

Meie salk startis Miravali kanjonisse Torla mägikülast Hipsaania Püreneedes. Siinkandis leidub palju kanjoneid, samuti on tormakad mägijõed ideaalsed paigad raftingu harrastamiseks. Kuid seda lõbu on mitu korda proovitud. Kanjonites oleme samuti käinud, aga seni ikka kas sügavustes voolaval veel seilates või piki kaldaid matkates, igatahes mitte seintel turnides. Aga just nii saab pihta kanjoni tõelisele karakterile ja näeb vaheldusrikka ning väljakutseid pakkuva retke käigus kõige mitmekesisemat osa!

Kanjonis saab ronida, liugu lasta, hüpata ja kahlata rinnuni jääkülmas vees. Foto: Guias-de-Torla

Liurajad kosega koos

Kanjonimatka meelelahutuste hulka ei kuulu vaid järskudest püstloodis seintest üles-alla ronimine, vaid ka matkatee mööda jõge, looduslikud lustakad liumäed, hüpped ja kelgusõidud mööda libedaid kivisid. Metsik loodus sinu turvalisuse pärast mõistagi ei muretse, sellel pead ise silma peal hoidma. Aga asi pole kuigi hull: kiiremal laskumisel tuleb lihtsalt käed-jalad koomale koristada, et miski kuskile kinni ei jääks või kõvemat pauku ei saaks, ning pead tasub ka pigem rinnal hoida, mitte kuklasse loopida. Need kelgusõidud kaljude vahel on ülilõbusad, ainult ruttu saavad otsa – korralik hoog on sees. Ja just siis, kui sa kiljudes ja kilgates alla jõuad, maandud sumaki sügavamas lohus, suud-silmad vett täis. Kohe esimesel korral tegin järelduse, et liuraja lõpus paneb tark inimene oma suu kinni. Aga selgus, et mina nende tarkade hulka ei kuulu – igal kiiremal langemisel unustasin kisades suu kõrvuni ja sain lõpetuseks korraliku suutäie jäist jõevett. «Ma ei soovita seda vett alla neelata,» märgib instruktor veidi murelikult. «Kanjonitesse toob vesi alatihti surnud loomi, need jäävad kinni, lagunevad. Vesi paistab küll läbi, aga siin võib igasuguseid baktereid olla.» Hõkk! Juba seda kuulates hakkab kõhus keerama. No ma ju püüan käituda arukalt ja vastutustundlikult, aga välja tuleb ikka nii, nagu tuleb. Ühelegi lugejale ma tundmatu vee lürpimist kindlasti ei soovita! Õnneks tegime sellesama lõbusa matkaseltskonnaga, kellega saime tuttavaks alles kanjonis kolistades, samal õhtul korraliku kraadiga seespidist desinfitseerimist. Kõigil oli järgmisel hommikul tervis korras ja tuju hea.

Kahlame hanereas jäises vees, kohati ulatub see põlvini, kohati rinnuni. Vool on päris tige, aga kuna jõel on sama suund mis meil, on see tore takkalükkaja. Kivid jalgade all on muidugi libedad ja nii mõnigi veereb mööda jõepõhja meiega hoogsalt kaasa. Peab vaatama, kuhu astud, aga sellega harjub väga ruttu. Siis jälle ronime üle astangute, poeme läbi käikude, turnime ja laskume libedatel pindadel. Tänan õnne, et mul on väga hea Keeni matkasandaal, mis on miljoni rihmaga kindlalt jala küljes kinni ning paksul protektortallal. Igal matkal on korralik jalats seikluse nautimise vundamendiks.

Kõrgusevahed on väga suured ning kanjonikäigud kohati ulmeliselt kitsad. Foto: Guias-de-Torla

Külmavärinad kivikaevu kohal

Ma pole kuigi külmakartlik, aga matka lõputundidel märkan kohati, et ei tunne hästi oma jalgu, mis on jäises vees juba täiesti kohmetanud. Mu pikad sõrmed meenutavad lillasid kulliküüniseid ning tekib raskusi karabiinide kinnitamisel ja köiest korralikult kinni hoidmisel. Põhiloogika enda turvalisuse tagamisel on sama, mis kõigi ronimiste puhul: enne kinnitad järgmise karabiini, alles siis vabastad eelmise. Pidev kontakt peab olema tagatud, muidu on tõepoolest ohtlik.

Magustoidutrikiks on ülikitsas mägikaev, kuhu on võimalik kaheksa meetri kõrguselt vette karata. «Kes tahab hüpata? Meil iga retk mõni hull ikka leidub,» muigab matkajuht. Eeee… No ma tahan vähemalt alla vaadata ja endale võimaluse anda. Arukam seltskond jääb alla basseiniserva kaljule ootama, meie kahekesi turnime väljaulatuvale kaljunurgale. Teekond sinna kulgeb sõna otseses mõttes riiulis – negatiivse kaldega kaljuseina all on kitsuke horisontaalne astang, mida mööda ei saa isegi käpuli minna, pole ruumi, ligi pääseb ainult roomates. See on vastik teekond, sest  ääreke on kitsas ja julgestust kasutada ei saa. Märkan, et matkajuht on päris mureliku olemisega: «Voolu siin ei ole, seetõttu on veepind väga jäik, nagu betoon,» kirjeldab ta külmalt. «Sa pead hüpates hoidma end täiesti otse, ei tohi kalduda ette ega taha, muidu lõhud ennast ära. Ja veel – põhi pole kuigi sügav, kohe veepiiril pead hakkama kiiresti käsi-jalgu vehkima, muidu põrutad ennast vastu põhja.» Hmm… mu entusiasm mõraneb juba servast. «Nagu sa näed, vastassein on meile väga ligidal, vaid paar meetrit,» jätkab matkajuht hoiatuste triaadi. «Niisiis, ära hüppa liiga kaugele, lendad pläraki! vastu kaljuseina. Ja ära hüppa ka liiga lähedale, vaata, siin on kalle. Sa pead ikka veeni välja hüppama. Ehk näed: seal all keskel on umbes meetrine auk, kuhu sul tuleb hüpata.» Vaatan oma varbaid ja vaatan alla – vesi on väga kaugel. Kõõritan kaaslasi all, nad ei räägi, ei julgusta ega midagi, neilgi on kõhe. Ma olen küll vette hüpanud siit ja sealt, isegi kõrgemate kohtade pealt, aga siin tillukeses kivikaevus ei tunne ennast üldse kindlalt. Kas tasub ühe erilise elamuse nimel võtta reaalne risk ennast vigastada? Seda enam, et suurem osa suvest on ees, täis sadu seiklusi, millest osasaamise esimene eeldus on hea tervis.

Mõistuse hääl saab minust võitu! Rooman leppinult ja veidi löödult tagasi ning instruktor on selle valikuga väga rahul. Aga midagi jääb ikka kripeldama. Pikaks ajaks. Ükski kordasaadetud ulakus ei häiri mind sedavõrd nagu just tegemata tembud. «Mis tunne see oleks olnud? Kas ma oleksin hakkama saanud või mitte?» sosistab kangekaelselt kusagil minu sees üks uudishimulik, hullujulge loll. Aga mina istun talle lihtsalt kaine mõistusega pähe. Ja eks ole omamoodi tujutõstev ja tore avastus ju seegi, et niisugune hinnaline väärtus minus üleüldse eksisteerib.

Mõnus on ronida looduse templitesse, kuhu niisama lihtalt ei pääse. Foto: Guias-de-Torla

KANJONIMATK

Kanjonimatka ainulaadne võlu peitub selles, et erivarustus võimaldab laskuda kitsastesse sügavikesse ja jõesängidesse, mis on muidu täiesti ligipääsmatud. Avanevad enneolematud vaated!

Eesti kanjoninimelised kohad sellise harrastuse võimalust paraku ei paku, küll aga leiab piisavalt järsakuid ja panku, millel laskuda või turnida. Näiteks Pakri, Türisalu või Panga pangalt. Et see libedamalt läheks, tasub enne harjutada – lisainfo kaljuronimine.ee.

Maailm on avastamisväärseid kanjoneid täis! Neid leidub külluslikult Euroopas ja lähimad leiab juba Soomest. Populaarsetest reisisihtkohtadest saab kanjonimatka harrastada veel näiteks Hispaanias, Türgis ja Egiptuses. Maailmakuulsad kanjonid leiab Utahʼ, Colorado ja Arizona osariigist USAs.

Kanjonimatka eeldus on turvalisus: asjatundja pundis, korralikult kinnitatud sõlmed, karabiinid ja turvavarustus. Alati kiiver peas ja tugeva, libisematu tallaga mägisandaal jalas. Arvesta, et mägijõe vesi on ka palava ilmaga jääkülm, kalipso on mõistlik.

Ohud: ettevaatlik tuleb olla korrektse kinnituse, toetuspunkti, langevate kivide suhtes. Kindlasti tuleb kaasa võtta piisavalt vett, vältimaks veepuudust, ning ilmakohane riietus.

Kanjonisse ei minda üksi, vajad vähemalt üht asjalikku ja usaldusväärset kaaslast.

Meie läksime tol korral kanjonisse koos Torla giididega, kes korralavad retki igale tasemele.