:format(webp)/nginx/o/2017/06/25/6816277t1hf05a.jpg)
Pärast lastega juhtunud traagilisi õnnetusi asus riik tegutsema ja alates järgmisest aastast peab vingugaasiandur olema eluruumis, kuhu on paigaldatud korstnaga ühendatud gaasiseade. Andur ei ole kohustuslik, kui tehniliste ja ehituslike abinõudega on välistatud vingugaasi teke ja ruumi sattumine.
«Vingugaasianduri paigaldamise kohustus sõltub sellest, kas gaasiseadme töö tulemusel on reaalselt võimalik vingugaasi teke ja selle sattumine ruumiõhku,» selgitas majandusministeeriumi toote ohutuse ja tarbijakaitse talituse nõunik Ago Pelisaar. Õigusakti kohaselt tuleb vingugaasiandur paigaldada igasse eluruumi, kus asub korstnaga ühendatud gaasiseade. Eelkõige on sellisteks gaasil töötavad veesoojendid.
«Kuigi õigusaktiga on see hetkel kohustuslikuks tehtud üksnes gaasikütte puhul, siis samamoodi võib vingugaas tekkida ka muu kütuse põlemisel,» rääkis Pelisaar. Seetõttu on mõistlik paigaldada vingugaasiandur igasse sellisesse eluruumi, kus asub põlemisprotsessiga seade ja kus võib seetõttu ka vingugaasi tekkida ja ruumiõhku sattuda.
Ta tõi näiteks, et ka puuküttel toimiva küttekolde (ahi, kamin jmt) kasutamisel võib samamoodi tervist kahjustavas või eluohtlikus kontsentratsioonis vingugaasi sissehingatavasse õhku sattuda.
/nginx/o/2017/06/25/6816275t1he079.jpg)
Omaniku või üürniku kohustus
Pelisaare sõnul on vingugaasianduri paigaldamine pigem iga korteriomaniku kohustus. «Vastutuse määratlemisel on aluseks korrakaitseseaduse § 15, mis kohustab eelkõige omanikku looma gaasiseadme ohutuks tööks vajalikud tingimused,» sõnas ametnik. Samuti võib vingugaasianduri paigaldada korteri üürnik, kuna kasutaja on solidaarselt omanikuga kohustatud tagama, et õnnetusi ei juhtuks.
Ametniku sõnul võib korteriühistu oma liikmeid igati aidata ka vingugaasiandurite paigaldamisel ja vastavale vajadusele tähelepanu juhtida. «Korteriühistul on roll korteriomandite kaasomandi esemeks oleva kortermaja mõttelise osa korrashoiul ja korteriomanike ühiste huvide eest seismisel. Sellest lähtuvalt on korteriühistul kindlasti õigus nõuda näiteks gaasilekkeanduri paigaldamist – gaasi lekkest tekkinud plahvatus on ohtlik ja selle mõju ei piirdu üksnes konkreetse korteriga,» selgitas ta.
Massilist kontrolli ei tule
Ametnikel on õigus tulla anduri olemasolu kontrollima, kuid «teadaolevalt mingit massilist järelevalvet plaanis ei ole». Riikliku järelevalve fookus ei ole Pelisaare sõnul vingugaasianduri olemasolu, vaid gaasiseadme ohutuks kasutamiseks vajalike tingimuste olemasolu. Järelevalve visiidi korral on vingugaasiandur vaid üheks kontrollitavaks asjaoluks. Nõuete rikkumise tuvastamise korral tehakse eelkõige ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks. Nõuete rikkumist on võimalik menetleda ka väärteona ja määrata karistuseks kuni 300 trahviühiku suurune trahv (ehk 300 x 4 eurot).
Ametnik selgitas, et vingugaasi olemasolu inimene meeleliselt tajuda ei suuda. Vingugaas on ohtlik ja mõjutab inimese elukvaliteeti ka väikses kontsentratsioonis. Kõrge vingugaasi kontsentratsioon on eluohtlik juba lühiajalisel viibimisel. Lisaks surmajuhtumitele põhjustab sisse hingatavas õhus olev vingugaas ka muid terviseriske. Seejuures ei pruugi inimene teadvustada enda elu ohustamist ja tervist kahjustavates tingimustes viibimist. «Seetõttu ei pruugita haigusnähte seostada CO-mürgistusega,» sõnas Pelisaar.
Vingugaasimürgistus võib olla kerge ja piirduda peavalu, peapöörituse, väsimuse või gripilaadsete sümptomitega. Pikemaajalisem viibimine madala vingugaasikontsentratsiooniga siseruumis võib soodustada ka näiteks infarkti ja insuldi riski ning halvendab otsustus- ja keskendumisvõimet.
Kõrge vingugaasikontsentratsiooniga õhu sisse hingamine põhjustab aga eluohtlikku ja sageli surmaga lõppevat mürgistust.
«Näiteks kui vingugaasi kontsentratsioon õhus on 1,28% (12 800 ppm) piisab teadvuse kaotuseks 2–3 hingetõmbest ja surm saabub vähem kui kolme minutiga.»
Õigusaktide järgi tuleb vingugaasianduri olemasolu nõudev säte täita esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 2018. aasta 1. jaanuariks.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)