/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2017/06/23/6809767t1hd2e5.jpg)
Võidupüha oikumeenilisel jumalateenistusel Rakvere Pauluse Vabadusekirikus peetud jutluses teatas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma, et on astunud Kaitseliidu liikmeks.
Peapiiskop astus Kaitseliitu (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei saa jääda oma perekonda ja rahvast armastades kõrvaltvaatajaks oma kodu ja isamaa kaitsmisel ning jätta seda ülesannet ainult oma sõpradest liitlaste hooleks, ükskõik kui hästi nad seda ka teevad,» põhjendas Viilma oma otsust.
Ta lisas, et kodumaa armastus on osa vanemate austamise käsu täitmisest. «Esivanemate hool, vaev, armastus, ka valatud märtriveri on meie põlvkonnale taganud rahu ja hea elu. Kes annab selle kõik edasi meie lastele ja lastelastele, kui mitte meie ise armastades Eestimaad samal kombel, kui meie esivanemad seda tegid!»
Kõneledes vabadusest rõhutas peapiiskop Viilma, et lisaks füüsilisele vabadusele on vaja ka sisemist vabadust, mille allikaks on usk jumalasse ja kuulumine kirikusse. Viilma sõnul ei saa jumalale lootva inimese sisemist usku murda ja tema sisemist vabadust võtta keegi ka siis, kui ta füüsiliselt on ikestatud ja vaikima sunnitud. Samas küsis peapiiskop, kas ka praegu, veerand sajandit hiljem, vabana vabas riigis vajab see rahvas enam sisemist usku ja rahu? «Kas olukorras, kus meie vabadust kaitsevad liitlased, meie oma kaitsevägi ja vabatahtlikud kaitseliitlased, on vaja enam lootagi Jumala peale?» küsis Viilma.
Oma küsimusele ise vastates, tõdes peapiiskop, et ta ei näe teist alternatiivi: «Loobuda isiklikult oma usust ja sisemisest vabadusest, oleks sama kui loobuksime riigina oma kaitseväest ja minetaksime kaitsetahte. Vajame mõlemat, nii sisemist kui välist kaitset, nii kirikut kui Kaitseliitu ja kaitseväge, sest ilma nendeta annaksime ennast vabatahtlikult võõra ja kurja meelevalda. Loobuksime olemast nii hingelt kui vaimult vaba rahvas vabas ja iseseisvas riigis!»
Seekordne võidupüha jumalateenistus toimus Rakvere Pauluse Vabadusekirikus, mis on tihedalt seotud Eesti rahva looga. Arhitekt Alar Kotli projekteeris 1931. aastal asutatud Rakvere Pauluse kogudusele pühakoja Eesti Vabaduskirikuna, tähistamaks Eesti Vabariigi iseseisvuse 20. juubelit. 3. juulil 1937 pani piiskop Hugo Bernhard Rahamägi kirikule nurgakivi.
16. juunil 1940 pühitses osaliselt valminud hoone Rakvere Pauluse koguduse pühakojaks toonane piiskop Johann Kõpp. Kohe alanud okupatsiooni tõttu ei saanud Vabadusekirik kunagi valmis. 1951. aastal suleti punavõimude survel Pauluse kogudus ja 11 aastat pühakojana tegutsenud hoonest sai totalitaarrežiimi all võimla. Kirikust enam ei räägitud, vabadusest ammugi mitte. 2009. aastal viis Rakvere linnavalitsus läbi arhitektuurikonkursi ja Eesti Vabariigi 100. juubeli eel astutakse üha kindlamaid samme, et Vabadusekirik saaks lõpuni ehitatud ja kultuuritegevusega sisustatud.