Tuntud Vene blogija: Ivangorod on ammu käega löönud, aga Narva võitleb veel

Ilja Varlamov. Foto: Alexander Natruskin / RIA Novosti

Tuntud Vene blogija Ilja Varlamov jagab oma muljeid reisist Ivangorodi ja Narva. Seekord jutustab ta oma blogis, mis on saanud naaberlinnade endistest tööstustest, tehes järeldusi sellest, kuidas siin ja seal suhtutakse ajaloolisesse pärandisse.

«Mõlema linna ajaloolisest keskusest lõuna pool, Narva jõel, on kaks saart, kus on säilinud 19. sajandi tööstushooned. Saari eraldab Narva jõe vana algne säng. Kõige sagedamini on see kuiv, aga mõnikord suunatakse sellesse Narva veehoidlast vett ja siis ärkavad ellu Narva kosed. Tavaliselt voolab jõgi mööda uut sängi, mis on kaevatud ida poole ja moodustab tehissaare,» vahendab rus.postimees.ee Varlamovit.

Saar ise on justkui nimetu, aga piirkond, mis sellel paikneb, kannab nime Parusinka (purjeriie – toim.) – ühe tähtsaima kauba järgi, mida siin varem toodeti. Parusinka kuulub praegu Ivangorodile, aga Narva oma on Kreenholmi saar (mis oli saar veel siis, kui veehoidlat ei eksisteerinud)», jätkab ta.

Niisiis, Parusinka – see on Ivangorodi piirkond, kus blogija arvates pole alates nõukogude ajast palju muutunud.

Parusinka. Foto: Ilja Varlamov/varlamov.ru

«Lisaks sellele asub Parusinkal ikka veel Stieglitzi manufaktuuri hoone, mida on torni järgi kerge ära tunda. Täpsemini, linaketruse manufaktuuris toodetigi laevastiku jaoks purjeriiet, mille järgi piirkond nime saigi. Praegu on vabrikuhoone, ühiselamu ja isegi elumajad tegelikult saatuse hoolde jäetud. Keegi neid ei hoolda ega kiirusta neid taastama. Isegi endise Stieglitzi mõisa park on täiesti käest lastud. Ajaloolistest hoonetest on normaalses seisundis säilinud vaid Püha Kolmainsuse kirik, aga seda just hiljuti restaureeriti,» kirjeldab blogija.

Varlamovi arvates oleks saanud hoone konserveerida, et hiljem taastada. Seni aga lammutavad kohalikud elanikud seda tellisteks ning lapsed teevad seal lõket.

Stieglitzi manufaktuuri abihoone. Foto: Ilja Varlamov/varlamov.ru

Majade välimus avaldas blogijale samuti rusuvat muljet: «Aastakümneid pole keegi siin midagi teinud. Siin elavad mingid inimesed, kuid aeg peatus 50 aastat tagasi. Hoonetel on vanad mädanenud uksed, teed on ammu lagunenud või neid polegi kunagi olnud».

Kehvas seisus Ivangorodi elamu. Foto: Ilja Varlamov/varlamov.ru

Aga mis on teisel kaldal, Narvas?

«Eestlased konserveerisid endise manufaktuuri hoone. Veel 90ndatel ostsid mõned hooned ära rootslased, just hiljuti tehti uus katus. Pärast seda käisid korpused ühe omaniku käest teise kätte, kuid sellele vaatamata, õnnestus eestlastel säilitada tootmishooned viisakas seisukorras. Kohalikud vanaemad rääkisid, et eestlased konserveerisid tsehhid spetsiaalselt, et hiljem paigutada sinna NATO sõdurid. Pole naljaasi!» kirjeldab Ilja Varlamov.

Kreenholmi manufaktuur. Foto: Ilja Varlamov/varlamov.ru

Tema arvates näevad Narva elumajad palju paremad välja kui Ivangorodis: aknad on ühesugused, majad on puhtad ja korralikud. Euroopa mõistes pole muidugi ideaalne, kuid Ivangorodiga võrreldes on Narvas lihtsalt teine maailm.

Narva Foto: Ilja Varlamov/varlamov.ru

«Muidugi, Ivangorodist on kahju. Ta seisab elava liiklusega trassil, selle kaudu ületavad tuhanded inimesed iga päev piiri Euroopasse ja tagasi, kuid teda ei märka! Lihtsalt lähevad mööda,- rõhutab Varlamov. – Linnas pole ühtegi normaalset hotelli, linnas pole ühtegi normaalset kohvikut või restorani. Sealjuures te ise näete, et potentsiaal on tohutu! Siia võiksid tulla turistid, siin on, mida vaadata, kuid kellelegi pole midagi vaja.»

«Eriti kahju on tootmishoonete varemetest. Otsustades kõige järgi, tuleb juba varsti see kõik lammutada ja unustada. Tundub, et Ivangorod on ammu alla andnud ja enda peale käega löönud. Tulgu mis tuleb. Nagu kodutu, kes on kaotanud lootuse välja rabeleda. Aga Narva teisel pool kallast veel võitleb,» võtab ta kokku.

Reportaaži saab tervikuna lugeda ja vaadata siit.