Rõõmu jälg paberil

Immo Mihkelson 2000. aasta paiku Foto: Erakogu

Kui mu mõtted on mõnikord uitama minnes triivinud tagasi kümmekonnale tööaastale Postmehes, siis on neist hakanud järjest enam killukeste kaupa välja kooruma üks toona tähtsusetuna tundunud seik, õigemini üks järeldus: alati, igal hetkel, kusagil on kellegi parajasti elu parim aeg.

See on väga lihtne asi. Kui võimalikult lihtsasti välja öelda, peaks hüüatama, et see on ju ilmselge – kuidas sa, tobu, enne selle peale ei tulnud.

Kui ma Postimehe töölepingule allkirja panin, oli 1998. aasta sügis. Võimalik, et umbes samal ajal käis ümberringi mingi järjekordne majanduskriisikene, mis tekitas turbulentsi ja küttis kirgi. Ma ei mäleta sellest midagi, sest minus leegitses õhin ja pulbitses tegutsemistuhin.

Tuleb täpsustada, et tehniliselt võttes ei asunud ma tööle Postimehe Tallinna toimetuses, vaid mu tegevuse väljund oli reedeti ilmuv ajalehe lisa lakoonilise pealkirjaga «Kultuur».

Tartu ajaleht pürgis jõuliselt pealinna meediaturule, et saada osaks suuremast rahavoolust ja leida kontakt kõigi eestikeelsete inimestega. Oli pabermeedia õitseaeg ning selle meediumi loogikat juhtis lihtne paratamatus: mida kõrgemale mööda püramiidi järsakseina suudad ronida, seda kaugemal sinu hüüatusi kuuldakse. Eesti kõrgeim tipp oli Tallinn. Nagu praegugi.

Postimehe kultuurilisa asutamisel olid üsna selged pealinna vallutamise tundemärgid. Ühelgi Tallinna ajalehel niisugust lisa polnud ja see tähendas eristumist. Toimetajad olid Tallinnas, nagu enamik kaasautoreid ja teemasid. Ainestik ammutati siit, sest siin see kõik ju toimus. Päris ilmselt pidid suurlinlikku päritolu olema ka silmapaarid, mis trükimärkide joonestikelt hoogu võttes paiskasid lugeja vaimusilmas lahti ukse meelierutavasse (kultuuri)elamuse eufooriasse. Nii ehk pidanuks see ideaalis olema.

Kui mina Tatari tänava toimetuses oma lauanurgakese sain, tähistas «Kultuur» juba esimest sünnipäeva. Algusest peale olin kuulunud kaasautorite seltskonda ning seejärel olin mõnda aega tõrjunud väljaande pealiku Margot Visnapi ettepanekut tulla muusikatoimetajaks.

Nagu öeldud, oli kiirete muutuste aeg. Nelja aastaga oli Raadio 2, kus töötasin, kaotanud pisut enam kui poole kuulajatest, kuid ometi oli seda ikka veel rohkem kui raadioturu liidril Vikerraadiol praegu. Asi oli ilmselt dünaamikas. Raadioeeter täitus plahvatusega sarnanevas tempos uute jaamade ja kõlaenergiaga ning skaala teisel poolel oli nende vastas «vanade tegijate» inerts ja traditsioonid. Ilmelik küll, aga mitte-veel-kümneaastane raadiojaam, kus töötasin, kippus samuti kiiresti vananema.

Midagi samasugust toimus 1990ndatel ka paberajakirjanduses. Vanad vankusid ja uued ründasid. Väljaandeid tekkis ja kadus, kõik pulbitses, osa reegleid oli veel kirjutamata ning sestap loksus vahel üle ääre.

«Kultuur» oli sel hetkel uus ja värske. Kõik, kes me seda tegime, olime asja kallal suure õhinaga. Margoti ja Kadiga olime varemgi olnud töökaaslased ühes teises toimetuses, Jaak oli tuttav, Eva, Kairit, Tiina ja Triin osutusid hästi vahvateks inimesteks. Kui nädalakoosolekul võimalikke teemasid arutasime, särtsus toas hea energia ja kogu aeg oli midagi erakordset õhus.

See oli vahva aeg, aga mitte sellest ei taha ma rääkida.

Mõistagi ei saanud niisugune väljaanne nii iseseisva ja lopsakana kesta liiga kaua. Postimees pani kanna Tallinnas maha, asus igas suunas positsioone laiendama ning toimetuse koridorides liikus järjest rohkem rahvast. Muu hulgas hiilis nurgatagustes ringi jutt, et «Kultuur» neelab väga palju raha, aga seda loeb liiga vähe inimesi – mingist uuringust vilksas läbi, et pisut enam kui pool ajalehe lugejatest, mis praeguste teadmiste valguses on hullult palju.

Nii jõudiski kätte aeg, mil sündmused arenesid plahvatusliku kiirusega ning ühe nädalalisa asendumine teise ja teistsugusega oli järsku tõsiasi.

Hiljem on minu mälusoppidest ikka ja jälle pinnale ujunud üks artikkel või õigemini teema, mis ilmus viimases «Kultuuri» numbris. Mitte sõnad või formuleeringud sealt, vaid mingi ähmane tõdemus, mis ajapikku, nagu kasvav taim, järjest uusi vorme võttis. Vahel loksus see mõte peas ringi nagu sinna kinni jäänud muusikapala. Teate küll seda tunde ja tunde vältavat seisundit, kui meloodiajupp kõrvu ringlema jääb ega kavatsegi lahkuda. Ühtaegu nii meeldiv kui ka tüütu.

Otsisin selle ajalehenumbri üles. Juttu oli aja lindina kulgemisest ja subkultuuridest, mis tulevad iga uue noore põlvkonnaga. Muu hulgas olid seal lühikesed kommentaarid inimestelt, kes meenutasid nooruskümnendit enda elust, õigemini tagasivaates kujutlust sellest.

Jaan Ruus kirjutas, et noorte inimeste animaalset poliitikakauget elu elades võis 1950ndatel rõõmu tunda küll, seenel käima olid vaba, raudeesriie oli auguline ja õlu maitses hea. Tõsi, rock’n’roll’i liig ulja tantsimisega pidi olema ettevaatlik.

Rein Saluri ei nurisenud 1960ndate üle mitte üks põrm, Ants Juske nautis 1970ndate individualismi, Raul Saaremets kirjeldas kirglikult 1980ndate ja 1990ndate murdejoont: «Meil kõigil oli tunne, et toimub midagi olulist... oli mõnus vaba õhkkond.» Rainer Sarneti 1990ndad olid erutavalt (filmi)infoküllased.

Mäletan, kuidas seda materjali lugedes ja toimetades üllatas mind tollal omapärane optimism, mis ühendas kõiki neid lugusid. Olin arvanud, et 1950ndad oli lihtsalt nigel aeg, 1960ndad pidi olema helgem kümnend, 1970ndad mitte eriti ja 1980ndaid mäletasin enda kogemusest üpris tuhmina.

Siit aga koorus selgesti tõdemus, et sõltumata keskkonnast ja oludest pulbitseb igas ajas inimeste teotahtelist rõõmu ning jagub särasilmset pilku maailmale. Lihtsalt mina ise ei oska seda alati näha, kui vaatevälja katab mingi oma probleemide sudu või infomüra. Ja samamoodi on paljude muude asjadega.

Esialgu oli see mõistmiseidu väike, aga ajapikku kasvas. Ikka vupsas mälupildike mõnel ootamatul hetkel välja ning laotus üldistusena millelegi, värvides seda heledamaks. Nagu meeldetuletus või päikesekiir.

Nüüd neid vanu ja juba koltuma kippuvaid lehekülgi vaadates tundsin korraks isegi kerget pettumust. Silma torkavad materjali koostamise ja struktureerimise vead, praegu teeks ilmselt teistmoodi. Ja vaevalt et keegi peale minu võiks ülelugemisel tajuda niisugust helget hõbedast niidikest, mis seob kõik kenasti üheks. Üldarusaadav on vaid õhin, mis pea paar aastakümmet tagasi täitis kaks külge hingusele läinud väljaandes.

Aga see kunagine kogemus, see energiasähvatus on olemas. Mulle see loeb, sest mind on ta õpetanud vaatama ilma ja inimesi helgema pilguga. Teisi on mõjutanud teistel aegadel teised lood. See kõik toimub praegugi lakkamatult. Inimeste elurõõm on igal hetkel kusagil läheduses olemas.