Taliban võttis Eesti filmitegija vangi

Eesti filmirežissöör Vahur Laiapea kirjeldab uskumatuna kõlavaid sündmusi, kuidas ta Afganistanis Talibani pantvangiks langes ja seejärel veel kaks kuud vanglas viibis.

Laiapea jõudis eile tagasi Afganistanist, kuhu ta sõitis 16. aprillil jätkama seal elavate nõukogude ekssõdurite elu käsitlevat filmi. «18. aprillil reetis minu ja mu sõbra ja tõlgi Mohsini meie usaldusisik, kes pidi meid viima Shindandi filmima nõukogude ekssõdurit. Meid varitses ja võttis kinni rühm Talibani liikmeid. Meilt võeti ära kõik – kaamerast sõrmusteni,» kirjeldas ta.

30 tundi hiljem juhtus midagi, mida Laiapea kirjeldab kui imet. «Meid ei tapetud ega jäetud pantvangideks, vaid viidi suurele maanteele, kuhu oli meile järele kutsutud Afganistani Julgeoleku (NDS) autod,» kirjutas ta.

Talibani käes oldud 30 tunni sisse mahtus tema sõnul väga palju, kuid mis täpselt, jätab ta lahti rääkimata. Seejärel võttis NDS nad kinni ja viis Herati vanglasse. Heratist viidi nad paari päeva pärast Kabuli eeluurimisvanglasse.

«Kaks kuud kestnud vangistuse ja uurimise järel selgus lihtne tõsiasi, et me oleme süütud ja ma ei ole ei Iraani ega Pakistani ega ühegi teise riigi spioon. Meile ei esitatud süüdistust. Minu kallite lähedaste, välisministeeriumi töötajate, Kabuli Briti saatkonna töötajate ja paljude teiste inimeste ühiste pingutuste ja palvete toel vabanesin ma vanglast nr 501 13. juunil kell 13.30 ja jõudsin eile koju,» kirjeldas Laiapea.

Kaheksa päeva enne tema vabanemist oli vanglast pääsenud ka tema sõber Mohsin. «Kõigest, mida kogesin, ei saa ega suuda siin praegu rääkida, see jõuab aga raamatusse, mida asun peagi kirjutama. Ühes olen veendunud - ka sellel eluetapil ja kõigel juhtunul oli ja on tähendus ja mõte,» kirjutas ta.

VAATA POSTIMEHE PÄEVAINTERVJUUD:

Laiapea rääkis Postimehe otsestuudios, et see oli tal juba viies käik Afganistani. Praegu poolelioleva filmi jaoks oli see teine võtteperiood, ta käis seal filmimas nädalakese ka novembris.

Ta usub, et teda ja ta sõpra Mohsini reetis nende usalduisik, kellega mõlemad olid varem kohtunud ja jõudnud veendumusele, et teda saab usaldada. Samas nentis Laiapea, et sellised asjad on alati seotud riskidega. Seda enam, et sisuliselt oli tegu ka Talibani kontrollitud piirkonnaga.

«Jah, ma võtsin selle riski,» ütles Laiapea. Ta lisas, et oli saanud riigilt filmi tegemiseks toetust. «Ma ei tahtnud tühjade kätega tagasi tulla.»

Pommivöö visati sülle

Saatusliku 18. aprilli varahommikul kella nelja paiku startisid Laiapea, ta sõber Mohsin, nende usaldusisik ja autojuht umbes 70 kilomeetri kaugusel oleva Shindandi poole.

Kui nad olid jõudnud ühele kitsale linnatänavale, siis kohe pärast kurvi läbimist olid nad ühtäkki ümbritsetud neljast-viiest autost, milles olid relvastatud mehed. «Teadmatus ja hirm oli väga suur,» meenutas ta.

Laiapea kirjelduse järgi tõmmati neid autost välja, pandi teise autosse ja viidi esialgu lähedalasuvasse sisehoovi. Sealt viidi nad majja ühte tuppa, kust neilt võeti kõik ära, alustades kaamerast ja lõpetades abielusõrmusega. Kokku võeti ära umbes 15 000 euro väärtuses kraami.

Laiapead ja ta sõpra Mohsini hoiti Talibani käes kokku 30 tundi. Laiapea kirjeldas üht kõige ärevamat hetke, kui tema sõbralt küsiti, kas Laiapea on moslem. «Sõber vaatas otsa ja noogutas kõheldes. Minagi noogutasin, et äkki see aitab, kui ma end moslemiks tunnistan.»

Seepeale läks üks Talibani liikmetest toa teise otsa, võttis sealt pommivesti ja viskas selle Laiapeale sülle, ise öeldes, et tõesta siis, et oled valmis enesetapurünnakut tegema. Laiapea tõdeb nüüd, et see oli loomulikult provokatsioon.

Pärast pommivestiga ähvardamist viidi Laiapea ja ta sõber õue peal asuvasse kuuri ja pandi jalgu- ja kättpidi ahelaisse, et nad ära ei saaks joosta. . Laiapea meenutab nüüd, et vahepeal neid isegi vabastati ja anti süüa ning lubati puhatagi. Siis aga pandi nad uuesti ahelatesse.

Haud ja automaatrelvad

Oli ka olukord, kus neil kästi auto pagasnikusse ronida ja siis aeti nad sealt jälle välja. Pilkases pimeduses viidi nad mõnesaja meetri kaugusele, kus oli üks hiljuti valmis kaevatud haud. «See oli vastikult madal ja mudane,» meenutas Laiapea.

Järgnevat hetke peab Laiapea kõige kriitilisemaks: nad olid seal haua juures ja nende selja taga olid automaatrelvadega mehed. Nii lavastati nende hukkamine. Laiapea usub, et nii taheti neid psühholoogiliselt piinata.

Samas aga ei piinatud ega pekstud neid füüsiliselt kordagi. Laiapea usub, et selle taga on püüdlused kohe algusest peale nende kinnivõtjatega hea inimlik kontakt luua.

Pärast haua juures seismist viidi pantvangid teise ruumi, kus nende juurde tulid keset ööd kaks meest, kes rääkisid 100 000 dollari suurusest lunarahast ja väitsid, et Laiapea ja ta sõber on ühele teisele Talibani grupile maha müüdud.  

See osutus aga valeks ja 30 tundi pärast kinnivõtmist vabastas Taliban Laiapea ja tema sõbra. Samas tunnistab Laiapea, et ka pärast seda, kui nad autost vabaks lasti, kartis ta, et neid võidakse maha lasta.

Kas ta mõtles ka vangistajate käest põgenemisele? Laiapea sõnul ei mõelnud ta põgenemisele kordagi. Tema eesmärk oli ellu jääda ja selleks püüdis ta olla võimalikult koostööaldis.

Vanglas õnneks ei piinatud

Kohe pärast Talibani käest vabaks laskmist tulid kohale kaks julgeolekujõudude maasturit, neist tulid välja mehed, kes lükkasid Laiapea ja ta sõbra asfaltile pikali ja katsid nende silmad ning sidusid käed kinni. Veidi hiljem, kui julgeolekujõud olid aru saanud, et kinnipeetud pole ohtlikud, seoti nende käed ja silmad lahti.

Seejärel olid nad Herati vanglas kolm päeva, misjärel viidi nad Kabuli. Ehkki Laiapeal ei lubatud lähedastele teadet saata, kohtus ta Kabuli suunduval lennukil inimesega, kes lasi tal telefoni sõnumi valmis kirjutada ja pärast maandumist saatis selle sõnumi Laiapea lähedastele.

Kabulis vangis oleku ajal kuulati teda korduvalt üle. Samas ei selgitatud talle kordagi pikemalt, miks teda üldse vangis hoitakse, peale selle, et teda peetakse spiooniks. Seda mainiti talle esimest korda juba siis, kui ta veel Talibani vangistuses oli.

Ülekuulamisel küsiti talt, miks ta läks nii ohtlikule Talibani kontrollitud alale ja mis oli nende eesmärk. «Minu suur õnn oli, et mind ei piinatud,» rääkis Laiapea ja lisas, et ta nägi vange, keda piinamiselt toodi.

Oma sõbra Mohsiniga, kellega koos Taliban ta oli varem kinni pidanud, kohtus ta vanglas olles juhuslikult tualettruumis. Laiapea nägi, et tema sõbra tervis on väga halb. Talle tundus, et kui asi samamoodi jätkub, ähvardab tema afgaanist sõpra surm.

«Ma ütlen selle kohta, et taevaisa aitab sellistes olukordades,» ütleb Laiapea nüüd. Nimelt selgus, et vanglaülem on tema sõbra vana tuttav ja kui ülem seda teada sai, pääses sõber Mohsin peagi vabaks. Kaheksa päeva hiljem vabanes ka Laiapea. Kui eestlane oma sõpra hiljem nägi, oli tal hea meel, sest sõber oli täiesti teine inimene ja palju tervem.

Laiapea ütleb kindlalt, et Afganistani ta enam ei lähe. Aga filmi lubab ta valmis teha, olgugi et see tuleb palju väiksem kui ta esialgu plaanis.

Kui palju mõtles ta nende kahe kuu jooksul sellele, et ta ei jõuagi enam koju tagasi? Laiapea sõnul mõtles ta sellele vaid siis, kui ta oli Talibani käes. «Hiljem öeldi mulle, et see pole Talibani komme vange vabastada, pigem tapetakse või nõutakse lunaraha. Ma arvan, et ma ei saa kunagi aru miks mind vabastati.»

Välisministeeriumi avalike suhete osakonna peadirektori Maria Belovase sõnul on ministeeriumil väga hea meel, et see juhtum lahenes ja kodanik on tagasi kodus oma pere juures. «Välisministeeriumi ametnikud aitasid juhtumi lahendamisele kaasa koostöös teiste Eesti ametkondadega ning erinevaid diplomaatilisi kanaleid kasutades,» kommenteeris Belovas. Kuidas täpselt kogu olukord lahenes, ei saa ministeerium avaldada.

Küll aga soovitab välisministeerium täielikult vältida reisimist Afganistani, kuna riigis valitseb ebastabiilne olukord ja välisriikide kodanike julgeolek ei ole tagatud. Riigis viibides on nõutav äärmine ettevaatlikkus.