USAs on praegu üks kuumemaid küsimusi see, kas vabariiklasel John McCainil on veel võimalus oma kampaanialaeva tõusulainele juhtida ja presidendivalimised ikkagi võita. Kolmapäeval aset leidnud viimasel teledebatil ta seda ei suutnud.
McCain ei suutnud keelt vaos hoida
Ameeriklased pole endale kunagi valinud vihast, närvilist ja pahurat presidenti, sest riigipea puhul hinnatakse tasakaalukust ja igas olukorras kahe jalaga rahulikult maa peale jäämist, nendivad Ühendriikide vaatlejad. Kõik need emotsioonid näisid John McCaini näolt kolmapäeval toimunud kolmanda ja viimase teledebati ajal taas üle libisevat.
Nende televäitluste puhul on poliitikute jaoks küllap suurimaks väljakutseks see, kuidas end halastamatu kaamerasilma ees vaos hoida, sest nagu USA riigipeaks pürgijate debattide ajalugu on näidanud, võib saalisistujatel jääda toimuvast üks mulje, kuid kümned miljonid siniste ekraanide ees olijad näevad halastamatus suures plaanis näidatavaid poliitikuid teisiti.
McCain alustas kolmapäeval jõuliselt, ta vaatas demokraadist rivaalile Barack Obamale otse silma ja rõhutas, et tema majandusplaanid on lihtsalt paremad. Vabariiklane tutvustas lähemalt oma sel nädalal täiendatud majanduskava, mille keskmes on abi ameeriklastele, kes ei suuda tasuda järsult tõusnud eluasemelaenude kuumakseid, ning süüdistas Obamat soovis ameeriklaste makse tõsta.
Obama vastas küll, et nii see ei ole – ta sooviks makse tõsta vaid rikkamatel ameeriklastel –, kuid hetk-hetkelt seni kahevahel olevate valijate arvamusi mõõtev CNNi detektor, mille näitaja on kõigi teledebattide ajal ekraani alumises osas jooksnud, kinnitas, et rahvale meeldib McCaini kindel toon ja selged plaanid.
Ent siis tuli muutus. Pärast debati esimest pooltundi, mil McCain oli Obamast selgelt üle, ilmus vaoshoitud vanahärra asemel ekraanile taas see tülinorija, kes püüdis Obamat seostada kunagise terroristi Bill Ayersi ja uute valijate registreerimistel tehtud pettusega.
Kui Obama verest välja ei läinud, siis suures plaanis näidatud McCain oli kohati silmanähtavalt rööpast väljas, tehes närvilisi žeste ja püüdes Obamale taas «vanaisana» rõhutada, et too ei saa asjadest ikka kohe kuidagi aru ja valetab. 72-aastane senaator ei järginud enam nähtavalt seda juhtnööri, mida ta pidanuks analüütikute arvates kogu debati vältel rõhutama – kuidas kaitsta praegustel rasketele aegadel keskklassi –, ja lootis taas, et saab rusikatega vehkides Obamale valusamaid lööke anda.
Kuid see tekitas uuesti McCainist pildi kui poliitikust, kelle meeleolu võib kiiresti ja nähtavalt muutuda ja kes küll teab, et ei peaks kasutama vastase vastu räpast taktikat ega pooltõdesid, kuna valijad seda suuresti heaks ei kiida, kuid ometi teeb seda.
Demokraatidel oli viimaselt debatilt vaja just sellist üle oktavite sõudva McCaini imidžit, mida nüüd ilmselt valimisreklaamides tiražeerima hakatakse ja millele enamasti ühe helistikuga piirduv Obama selgelt vastandub. Analüütikute sõnul on Obama trumbiks kogu kampaania ajal olnud just see, et tal ei ole kommet kriitilistel hetkedel rabelema hakata, mida McCain on aga korduvalt teinud.
Väga nähtav oli see finantskriisi haripunktis, kui ta oma kampaania peatas ja Washingtoni kihutas. Sama juhtus ka siis, kui ta valis oma asepresidendikandidaadiks Alaska kuberneri Sarah Palini. McCain, kes peab sõnades tähtsaks põhjalikult läbikaalutud otsuseid, oli üleöö valmis siduma oma kampaania poliitikuga, keda tundis vaid põgusalt – nad olid varem kohtunud vaid korra või kaks.
Just see, et McCain Palini oma siseringi võttis – selgelt partei paremtiiva ideoloogide survel, kes nägid Alaska kuberneris suurt konservatiivide häälevõitjat –, näitas, et ta on valmis erakordselt suurteks ja ka napi info, pigem emotsioonide ajal tehtavateks kannapööreteks.
Palini valik oli nüüd tagantjärele vaadates pea ees tundmatus kohas vette hüppamine, sest suur reformaator on Palin enamasti vaid sõnades ja partei kihutuskoosolekutel mõjub ta pisut kriiskaval häälel vastase arvel nalja tegeva, kiireid plusspunkte skoorida sooviva ning oma Downi sündroomiga sündinud poega trofeena kaasas kandva provintsipoliitiku, mitte kõrgliiga mängijana.
Seda, et McCain tegi vea, tunnistavad nüüd ka paljud juhtivad konservatiivid. Samas, kui kannapööret hädasti vaja on – nagu kolmapäevase debati ajal, mille selge võit oli McCaini jaoks kriitilise tähtsusega –, ei suuda ta seda teha.
USA analüütikute armee üksmeelsel hinnangul jäi selgi väitlusel taas peale Obama nagu ka varasemal kahel debatil ja vabariiklaste šansid kampaania dünaamikat muuta kahvatusid veelgi.
Kui valimised toimuksid täna, võidaks need selgelt Obama, ja võidaks ilmselt väga ülekaalukalt, näitasid kolmapäeva õhtul CNNi arvamusbaromeetrid, kus seni kahe kandidaadi vahel kiikuvates osariikides hakkas enamus selgelt demokraadi poolele nihkuma.
Siiski on valimisteni aega veel üle kahe nädala ja see on poliitikas ilmatu pikk aeg. Nn oktoobriüllatused ehk vahetult enne valimisi toimuvad arengud, mis jõudude vahekorda muudaksid, on veel võimalikud, hoiatasid saatejuhid ennatlike otsuste eest.