Mobilisatsioonivarud koosnevad lõviosas lääneriikide abist

Kaitseväelased lasevad Rootsist kingitusena saadud maailmatasemel granaadiheitjast Carl Gustaf. Foto: Toomas Huik

Kaitseväe ladudest võib mobilisatsiooni korral lausa valida laskerelvi, millega vaenlasi kõmmutada. Samas leiab sealt küllaga ka träni, millega pole midagi peale hakata.

Mobilisatsioonivarud koosnevadki lõviosas lääneriikidest läinud kümnendil saabunud abist, ent mitme allika kinnitusel leiab ladudest ka hulgaliselt vanakraami, millega sõjaolukorras pole miskit peale hakata. Kõige selle hävitamine on aga kuratlikult kallis.

Suure osa sellest kraamist moodustab 2000. aastate algul Rootsist tulnud relvaabi, mida avalikkusele esitleti omakasupüüdmatu toena noore riigi kaitsejõududele.

«Kaitseministeeriumi laod on täis vana rämpsu,» väitis Eesti militaarstruktuurides toimuvaga kursis olev allikas. «Rootsis likvideeriti üks sõjaväeringkond ja siis pidid nad seal nuputama, mida selle varustusega peale hakata.»

Allikas lisas, et osa relvadest läks siiski kaitseväes ka aktiivkasutusse, sellal kui suure osaga pole midagi peale hakata. «Rootsist siia saadetud laskemoon oli sedavõrd vana, et seda tohib kasutada vaid sõjaolukorras, mitte õppustel.»

Auraha rinda

Postimehe andmeil annetas Rootsi oma sõjaväevarustust Eestile tingimusel, et kõik pakutu võetakse vastu igasuguse eelvalikuta ja transport siia toimus samuti Eesti riigi kulul.
«Rootslased tunnistasid juba toona, et vähemalt viiendik varustusest on kasutu,» kõneles allikas. «Sealsed ohvitserid ütlesid aga, et neil sai mitu inimest sellest jamast vabanemise eest auraha rinda.»

Eesti välismissioonide kulud nõuavad allika väitel oma ja sestap pole kaitseministeerium kaugeltki suutnud mobilisatsioonivaru nõutavas tempos uuendada. «Siia toodi ka tohutul hulgal riideid ja tervele diviisile mõeldud sõjaväe välihaigla 400-liikmelisele personalile,» lisas ta.

Tõsi on see, et veel 2007. aastal kurtsid reservõppekogunemistele läinud mehed selle üle, et neile anti selga vanu kopitushõngulisi Rootsi sõjaväe rõivaid. Kaitseministeerium vastab seepeale, et 2007. aastast on kaitsevägi hankinud tunduvalt rohkem individuaalvarustust kui varem ja praegu väljastatakse õppekogunemistel osalejatele valdavalt juba spetsiaalselt kaitseväe jaoks toodetud esemeid.

Igal mündil on aga teinegi külg: nii tunnistavadki sõjandusasjatundjad, et kui Eesti poleks võtnud tingimusteta vastu välisriikide abi, siis poleks meil praegu ka mobilisatsioonivaru. Keegi ei tee praegugi saladust, et veel 1990. aastatel polnud Eesti riigil meestele sõja puhuks midagi selga ega kätte anda.

Kui siia jõudnud ja aastakümneid tagasi toodetud sidevahenditest suur osa ei kõlba nüüdisajal suurt millekski, siis läinud sajandi keskel toodetud laskerelvad sobivad mobiliseeritud mehele praegugi kätte sama hästi kui uued.

«Laskerelvi on rohkem kui 100 000 mehele ja ka laskemoona on piisavalt,» tunnistas üks allikatest.

Ainuüksi USAst pärinevaid ja Vietnami sõjas kasutuses olnud lahinguautomaate M-14 on Eesti saanud 40 500 ehk pea sama palju, kui tuleb sõja korral mehi rindele saata. Sellele lisaks on ostetud või saadud kingitusena relvi Iisraelist, Hollandist, Šveitsist, Rootsist, Soomest ja Saksamaalt.

Püksata sõtta ei lähe

Mobilisatsioonivaru ei ole aga kaugeltki ainult relvastus: see peab katma kõik varustusklassid kuni toiduaineteni välja. Isegi kaitseministeerium tunnistab, et mobilisatsioonivaru osas on veel vajakajäämisi.
Siiski nõustuvad asjatundjad kaitseministeeriumi väitega, et mobilisatsioonivaruga pole Eestis olnud lood kunagi paremad kui praegu.

Mobilisatsioonivarusse puutuv info on riigisaladus, millele ei lubatud läinud aastal ligi isegi mitte riigikontrolli. Sestap olid ka allikad nõus seda teemat avama vaid anonüümselt ja osaliselt.

Riigikontrolör Mihkel Oviir süüdistas mullu sügisel kaitseväge ja kaitseministeeriumi salajaste mobilisatsioonivarude kontrolli takistamises, aga tülis jäi peale siiski ministeerium. Riigikontrolli pole nõutud dokumentidele Postimehele teadaolevalt endiselt ligi lastud ja audit on peatatud. Tõsi, riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhi Toomas Mattsoni sõnul ei ole auditeerimise plaani siiski maha maetud.

Varude seis
Kaitseministeeriumi vastused Postimehe küsimustele
•    Mobilisatsioonivaru on riigi sõjalise kaitse jaoks loodud ressursside kogum, mille planeerimisel ja loomisel arvestatakse kaitseväe sõjaaja struktuuri vajadustega. Igapäevaselt ei tohi mobilisatsioonivaru kasutada ja sestap käsitletakse seda ka eraldiseisvana kaitseväe varadest. Samas on võimalik kaitseministri otsusega võtta mobilisatsioonivaru kasutusele hädaolukorras.
•    1990. aastate võimaluste juures ei olnud mobilisatsioonivarude loomine otstarbekas. Siis oli vaja täiendada pigem amortiseerunud või olematut taristut, soetada põhivarustust jne.
•    «Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018» kohaselt on 2018. aastaks kaitseväe sõjaaja isikkoosseis kuni 25 000 kaitseväelast. Sellele lisanduvad Kaitseliidu baasil moodustatavad üksused, suurusjärgus umbes 20 000 kaitseliitlast. Seega on võimalik mobiliseerida üle 40 000 inimese.
•    Mobiliseeritutele on piisavalt hulgal relvi. Eesti on relvi hankinud ise, kuid vajadused on suurenenud ja seega kasutatakse ka välisabina saadud relvastust.
•    Olemasolevatesse üksustesse paigutatud reservväelastele on olemas relvastus, laskemoon, vormid ja muu individuaalvarustus ning üksustele on piisavalt kütust ja toitu. Hoolimata üksikutest vajakajäämistest on mobilisatsioonivaru olukord praegu parem kui kunagi varem viimase kahe kümnendi jooksul.