Video narkourkast: mõmmi kujuga tabletid tuuakse pidutsejateni läbi fekaalide ja laipade kehavedelike

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhid panevad populaarseid peonarkootikume – ecstasy, kokaiin – tarvitavatele muidu tegusatele noortele inimestele südamele, et nad võivad ökotoidu ja keskkonnasõbralikud rõivad kohe prügikasti visata, sest hullemat solki kui tuttava käest saadud värviline mõmmi kujuga tablett on raske leida.

Kui erinevate narkootiliste ainete laastavast mõjust inimorganismile on räägitud aastaid, siis Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhile Urmet Tambrele ja kriminaalbüroo talituse juhile Rait Pikarole tundub aina enam, et inimesed ei teadvusta, kust need ained pärinevad, kuidas neid valmistatakse, millistes tingimustes hoitakse ja mida sinna erinevates tarneetappides juurde segatakse.

Noortele mõeldud USA telesarjades luuakse kujutelmi, et «väga puhast metamfetamiini» valmistab mõni keemik kuskil kõrgtehnoloogilistes laboritingimustes.

Tambre ütleb, et ta pole 25 aasta jooksul näinud ühtegi sellist laborit Eestis. «Me pole näinud isegi ühtegi puhast kohta, kus neid aineid hoitakse ja ma ei taha teada, mida nende sõrmedega on puututud, millega need mehed aineid kokku segavad. Need tingimused on jälgid,» sõnas ta. Mikroobid, tuberkuloos ja hepatiidi nakkused – see käib asja juurde.

Ilmselt ei tule ühelegi kokaiinisõbrale üllatusena, et ainet transporditakse sageli kehaõõnsustes. Ained paigutatakse sinna, kuhu arvatakse, et ka politseinik ei taha oma kätt pista: WC-pott, sõidukite bensiini- ja õlipaagid, surnute matmispaigad kalmistutel.

Transport kehaõõnsustes

Tambre meenutas oma viimast tööpäeva maksu- ja tolliametis, kui lennujaamas võeti kinni lätlane, kel kõht oli narkootilist ainet silmini täis. Mees pandi arestimajas ainet väljutama.

«Ta ütles meile, et 52 pakki peab olema, aga ühe ööpäevaga suutis ta väljutada vaid 37. Ta ise pidi selle välja koukima, kogu see protsess oli päris kole ja hais ikka jube,» kirjeldas valves olnud Tambre.

Kui ta oli lätlasega ööpäeva arestimajas istunud ja pakke nii palju välja ei tulnud kui too oli lubanud, hakkas mees rääkima, et ta pidi lennukis tualetis käima, sest organism hakkas pakke välja suruma. «Kuna ta kartis, et tal tuleb probleeme ja ta peab puudujääva aine kinni maksma, siis need, mis kehast välja tulid, ta neelas uuesti alla. Aga kõik ei läinud alla ja mingi osa ta lasi ikka tualetist ka alla,» rääkis Tambre.

Mis saab edasi? «Üldjuhul nad lähevad hotelli, väljutavad aine kehast, korjavad pulbri või tabletid kokku, lükkavad mustuse maha ja panevad Minigripi kotti. Seejärel seavad sammud klubisse, kus rõõmsad inimesed juba ootavad, et saaks ainet tarbida,» ilmestas Tambre.

Teistes riikides on olnud ka juhtumeid, kus surnud muulast lõigatakse aine välja. «Ega kraami maha ei jäeta. Ilmselgelt see võetakse välja, kurnatakse vajadusel ka koos maomahlaga, ja kõik läheb müüki,» lausus Tambre.

«Surnud muul, politsei pole kohale jõudnud – selge, teen kiire lõike ja saan edasi müüa. Ega tarvitaja seda ei tea, ta ei küsigi, sest tema jaoks on see nagunii salajane,» lisas Pikaro.

«Räpase teekonna läbinud aine pannakse puhtasse Minigripi kotti ja see saavutab tõelise kuulsuse. Piisab ainult nimest: ecstasy,» nentis Tambre. Politseijuht tõdes, et teist nii kuulsat brändi pole ta veel näinud – kui teised kaubamärgid ei või eksida, siis ecstasy võib eksida kogu aeg, iga päev võib keegi surra.

Pikaro märkis, et kui mõne tuntud kaubamärgi puhul tuleb avalikuks, et toote valmistamisel on kasutatud orjastatud tööjõudu, siis reeglina mõeldakse, et seda kaupa enam ei osteta. Narkoäri käibki läbi orjastatud lapstööjõu.

«Loomulikult seda eeldatakse, sest see on illegaalne, see toimub põranda all ja ka meie surume seda põranda alla, aga kuidas sa saad seda tabletti suhu panna, kui sa sekundikski mõtled, kuidas ja kes seda valmistavad ning kuidas see on kohale toodud? Kuidas see kaif kaalub üles sinu muud moraalsed väärtused ja üldised ohuhinnangud?» küsis Pikaro.

Tambre sõnul on üsna tavaline, et enne kui minna käsi pesema kuskil korteris, kus müüakse narkootilisi aineid, siis tuleb koputada, et prussakaid vähemaks läheks. «Ma olen ise paar korda poolpimedas läinud sellisesse kohta ja siis kuuled, et väike kolin käib, putukad hakkavad krõbistama. Aga ei ole hullu: teed kop-kop-kop ja saad tööd teha selliselt, et sitikad ei roni igal pool ringi,» rääkis Tambre.

Surnud muulad ja kassitoit

Pikas tarneahelas segatakse ainetele mida iganes sisse, et võimalikult palju kasu teenida. Mida võidakse ainetele tänaval lisada? Pikarole meenus esimesena kassitoidu pakk, mida ta viimati ühes narkopesas nägi.

«See on söödav vähemalt,» muigas Tambre. «Kassile jah. See oli segu aegunud, välimuselt nõukogudeaegsetest tablettidest, paratsetamoolist ja kassitoidust,» vastas Pikaro.

Hobiapteekrid lisavadki politseinike sõnul sageli ainetele juurde mingeid vanu ravimeid, et kaifi efekti tagada. Inimene ootab mingit mõju. «Kui sa lisad sinna suuremas koguses mingit vanaks läinud ravimit, siis inimene usubki, et see mõjub, sest tal tekib mingi tunne. Tegelikult on tal lihtsalt ravimite üledoos,» selgitas Tambre.

Ligikaudu seitse aastat tagasi hakati kokaiini panema plastmassi sisse. Narkootiline aine ja plastmass sulatati üheks massiks ning seejärel kutsuti keemilise reaktsiooniga esile jälle ainete eraldamine.

«Kui me võrdleme neid aineid ravimitega, siis samamoodi on koostis hästi keerukas, hästi palju keemilisi komponente, väga konkreetne mõju, mis on suunatud enesetunde parandamiseks, aga neid aineid valmistatakse erinevalt ravimitest ilma mingi kontrollita. Kui palju sinna midagi pannakse, keegi ei tea – kõik käib käe järgi. Üledoos, mingisugune pikaajalisem tervisehäda – see vastutus lükatakse tarvitaja peale,» lausus Pikaro.

«Kokkamine käib tegelikult. Paratsetamooli mõõdetakse milligrammides, aga kokaiini valmistamise puhul me näeme, kuidas tsementi ja bensiini valatakse lihtsalt silma järgi,» kirjeldas Tambre ja lisas: «Vaevalt et ka see kolumblane mõtleb, et Eestis on väga toredad inimesed, ma teen neile nii puhta ja hea kraami.»

Pikaro tõdes, et laias laastus püsivad narkoturu trendid samana, kõige levinum on kanep. Tarbimise osakaalult järgnevad amfetamiin, sealhulgas ecstasy, kokaiin jt. Sealt edasi tulevad eriti õnnetute inimeste narkootikumid nagu heroiin, fentanüül ehk ained, mida staažikad tarvitajad normaalse enesetunde säilitamiseks süstivad.

«Tänase jutu fookuses on peonarkootikumid ja see kategooria inimesi, kes mõtlevad, et see on põnev. On see kaif, on see lõbu, seltskond, mis iganes motiveerib, mingis seltskonnas on see võib-olla normaalne. Nende seas on noori, täiskasvanuid, inimesi, kes on väga normaalsel elujärjel, küsimus on selles, kas tarvitamise juures on läbi mõeldud ka selle aine päritolu ja taust ning võimalikud tagajärjed,» rääkis Pikaro.

Usaldus kurjategija vastu

Küsimus on ka usalduses. Ööklubitarvitaja sageli diileriga vahetult kokku ei puutu. Narkootikumi ulatab mõni tuttav. Seda, kust tuttav aine sai, ta ei tea. Nii jääb usaldusväärsem mulje. Muidugi ei anna tuttav ega sõber mingit garantiid. «Ärge ajage segamini usaldust sõbra ja usaldust aine vastu. Need on kaks täiesti erinevat asja,» märkis Tambre.

Ka tänavadiileriteks otsitakse sobivad inimesed. Pikaro rõhutas, et on ekslik arvata, et mürki müüb ainult ühesilmne puujalaga mees. Diileriks leitakse sobiv tüüp, kes on võib-olla ka ise alles värske liha turu jaoks, võib-olla alguses ütleb isegi, et ole ettevaatlik ja ära üle tõmba. Lõpuks on ta aga juba ise ka sõltlane ja tal on täiesti ükskõik, mis sinust ja su sõpradest saab.

«Inimesed aina enam mõtlevad tervislikule toitumisele, sellele, mida nad omale suhu pistavad. Ühel hetkel küsid sõbralt, et kuidas sa saad süüa sellist kaloripommi, aga siis minnakse klubisse ja sulle antakse peo peale mingi täiesti tundmatu aine ja kõik nokivad nagu linnupojad diileri käe pealt,» lausus Pikaro.

«Öeldakse, et see on puhas aine ja politsei lihtsalt ei taha, et inimestel oleks lõbus ja ponid lendaksid. Meie näeme pigem seda, et on narkootikumide üledoosid, surmad, narkourgastes käib mingi kohutav, tõsiselt vastik elu,» jätkas Pikaro.

Tambre märkis, et politseinikena teevad nad kõik selleks, et ainetega kokku puutudes ise mitte haigeks jääda: kannavad maske, kasutavad kummikindaid. Samal ajal on ööklubi täis inimesi, kes panevad selle suhu. «Ma ei julge isegi puutuda seda, et äkki saab mingi pisiku. Ja me räägime väga toredatest inimestest tavaelus, kes on valmis seda sööma.»

«Võtke endale kolm minutit ja mõelge, kas see on seda kõike väärt,» lisas Tambre.