Võrumaa mees Jaanus Kala tuli 1990ndail Bosnias missioonil mõttele korraldada omanimeline võistlus alal, mida kusagil mujal ei harrastata. Ja ennäe – sellest sai traditsioon. Isegi tavalised inimesed, üldse mitte sportlased, tulevad sinna suurima heameelega.
Erakordne rahva spartakiaad
Endine peaministri nõunik, «Pealtnägija» ja Postimehe ajakirjanik Rasmus Kagge, nüüdne suhtekorraldaja, ärkas ilusal juunihommikul Võrumaal Antslas selle peale, et aia taga mürtsus muusika ja valjuhääldist kõlas kõva jutt. Ta oli sõitnud külla oma heale sõbrale, tollal Saksa Autos turundusjuhina töötavale Reigo Kuivjõgile, kes nüüd juhib Tartus loomemajanduskeskust. Õhtul, nagu Kagge kümne aasta tagust aega mäletab, olid nad aias tšillinud, ja nagu Kuivjõgi lisab, olid ühtlasi haudunud plaani seada hommikul sammud Antsla staadionile. Kogu Antsla väikelinn, kust on pärit tutvustamist mittevajavad Vahur Kersna, Andrus Värnik ja Vilja Toomast (endine Savisaar), oli täis kuulutusi, mis kutsusid kõiki just sinna. Just sealt, staadionilt, suvehommikul reibas muusika kostuski.
Kagge ei olnud päris selleks valmis, mis teda ees ootas. Punase kitsa söerajaga staadion oli lõbusat rahvast puupüsti täis. «Uskumatu rahvaste spartakiaad!» imestas ta.