Riigikohtu esimees Priit Pikamäe juhtis riigikogulaste tähelepanu vangide õigustele

Riigikohtu esimees Priit Pikamäe Foto: Margus Ansu

Riigikohtu esimees Priit Pikamäe andis tänasel täiskogu istungil ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta.

Olgugi, et Eesti põhiõiguste kaitse süsteemi võib pidada hästi toimivaks, ei tähenda see, et seda ei võiks veelgi paremaks muuta, näiteks kohtusüsteemi ja parlamendi koostöö efektiivsemaks muutmisel võimalike põhiõiguste rikkumiste ennetavaks ärahoidmiseks, rääkis riigikohtu esimees Priit Pikamäe riigikogu ees.

«Kui kohtusüsteemi pakutav põhiõiguste kaitse toimib eeskätt reaktsioonina juba toimunud rikkumisele, siis parlamendil on oluliselt avaramad võimalused ennetavaks tegutsemiseks. Seejuures ei vaja parlamendi sekkumist mitte ainult need probleemid, mille lahendamise vajadusele on põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas tähelepanu juhtinud riigikohus, vaid ka need, millele on osutanud rahvusvahelised organisatsioonid, esmajoones Euroopa Inimõiguste Kohus,» märkis Pikamäe.

Vangidele õigus valida ja veebilehti külastada

Ta pööras riigikogu tähelepanu vangistusseaduse täpsustamise vajadusele tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. jaanuari 2016. aasta otsusele. Selles märgiti, et Eesti on rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 nõudeid. Täpsemalt puudutab kõnealune lahend kinnipeetavate juurdepääsuõigust osale internetilehekülgedele - riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedele.

Pikamäe sõnul keelab kehtiv vangistusseadus kinnipeetaval interneti kasutamise, välja arvatud ametlikud õigusaktide andmebaasid ja kohtulahendite register. Muude internetilehekülgede kasutamist vangistusseadus kinnipeetavale ei luba. Riigikohtu üldkogu otsusega 7. detsembrist 2009 loeti selline regulatsioon põhiseaduspäraseks. Seevastu 19. jaanuari 2016 otsuses leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et keelates kinnipeetavale juurdepääsu riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedele, on Eesti riik demokraatlikus ühiskonna ebavajalikul viisil piiranud kinnipeetavate õigust saada teavet.

Riigikohtu esimees tõi esile, et poolteist aastat pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu taunivat otsust kehtib vangistusseaduse vastav säte endiselt muutmata kujul ja teadaolevalt pole vastavat eelnõu ka riigikogu menetluses. Sisulisest küljest tähendab see tema sõnul, et vangistusseadus ootab endiselt konventsiooni nõuetega kooskõlla viimist.

«On küll tõsi, et riigikohtu menetluses on käesoleval ajal kohtuasi riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. aasta kohtuotsuse teistmiseks, kuid sõltumata selle kohtumenetluse lõpptulemusest on kohtuvõimu võimalused Eestile etteheidetud rikkumise kõrvaldamiseks piiratud. Seda põhjusel, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse motiivide valguses ei saa välistada, et esineda võib veel ka muid veebilehti, millele juurdepääsuõigus võib kinnipeetavate jaoks olla põhjendatud,» rääkis Pikamäe.

Vältimaks olukorda, kus kohtud peavad hakkama veebilehtede kaupa hindama, kas ligipääsu ühele või teisele leheküljele lubada, tuleks riigikohtu esimehe sõnul kõnealust küsimust uuesti tervikuna analüüsida. «Konkreetse lahendusvariandi valiku puhul ei tohi ära unustada ka julgeolekukaalutlusi ehk mistahes viisil interneti kasutamine vanglas ei tohi luua julgeolekuriske kinnipidamiskohale ega võimaldada uute kuritegude toimepanekut,» lisas Pikamäe.

Teiseks juhtis ta tähelepanu vangide valimisõigusele, märkides, et kinnipeetavate osavõtt rahvahääletusest, riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistest ning kohalikest valimistest on välistatud, kuid samas tuleb Eesti õiguskorda kujundades arvestada ka nende rahvusvaheliste normidega, millega me end sidunud oleme.

Nimelt on Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohal, et automaatset kõigile kinnipeetavatele kohalduvat hääleõiguse keeldu ei saa pidada proportsionaalseks. Samuti on riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma praktikas korduvalt juhtinud riigikogu tähelepanu sellele, et normid, mis absoluutselt välistavad vanglakaristust kandvate isikute osavõtu hääletamisest, võivad olla vastuolus põhiseadusega. Ta märkis, et Eesti põhiseaduse paragrahv 58 sõnastus võimaldab iseenesest konventsiooni rakenduspraktikat järgida põhiseadust ennast muutmata.

Kuna 2019. aasta kevadel tulevad juba uued riigikogu valimised, siis on tema hinnangul selle küsimuse üle praegu õige aeg arutada.

Ebamõistlikult pikk menetlusaeg

Samuti juhtis ta riigikogu tähelepanu teiselegi seni vaid osaliselt lahendatud küsimusele Eesti põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni järgimise valdkonnas.

Nimelt tegi 2011. aastal riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames mitu olulist otsust, milles sedastas põhiseadusvastase olukorra toona kehtinud riigivastutuse süsteemi osades, mis reguleerisid süüteomenetluses isikule tekitatud kahju hüvitamist. Nende puudujääkide kõrvaldamiseks võttis riigikogu 5. novembril 2014 vastu eraldiseisva süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse, mis jõustus 1. maist 2015.

Nimetatud seadus reguleerib ammendavalt juhtumid, mil isikul tekib õigus nõuda riigilt talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju. Viimane võib seisneda näiteks kahjus, mida menetlusele allutatud isik kandis tema kinnipidamise, vahistamise, temalt vara arestimise, aga samuti ebamõistlikult pika menetlusaja tõttu.

«Mõistliku menetlusaja nõude rikkumine kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 ettekirjutuse eiramine, on olnud ka mitme Eestit hukkamõistva Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse sisuks,» märkis Pikamäe, lisades, et kui süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus viib kriminaal- ja väärteomenetlusõiguse kooskõlla põhiseaduse ja konventsiooni kõnealuste nõuetega, siis paraku tsiviil- ja halduskohtumenetluses puuduvad siiani alused, mis võimaldaksid nendes kohtumenetlustes puudutatud isikul nõuda ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist.

Kui praeguseks ajaks on kõigis kohtumenetlustes loodud konventsiooni kohaldamispraktikaga nõutud mehhanismid taotleda oma kohtuasja menetlemise kiirendamist, siis õigus nõuda ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist on seadustatud vaid osas kohtumenetlustes.

«Kuna riigivastutuse seaduse kehtiv regulatsioon kirjeldatud juhtumeid ei hõlma, siis saab efektiivseks väljapääsuks olla üksnes süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses juba positiveeritud lahenduste asjakohane laiendamine ka tsiviil- ja halduskohtumenetlustele,» ütles Pikamäe, et kas selleks muuta vastavaid kohtumenetluse seadustikke eraldi või luua üks tervikregulatsioon riigivastutuse seaduse raames, on eraldi arutelu teema.

«Nende seadusandlike sammude astumise järel võib meie kohtumenetluste süsteemi lugeda kaasajastatuks õiguskaitsevahendite osas, mis puudutavad ebamõistlikult pikka menetlusaega,» lisas ta.

Parlamendile suurem roll põhiõiguste järelevalves

Samuti tõi Pikamäe välja, et Eesti põhiõiguste kaitse süsteemi võib pidada hästi toimivaks, kuid vaatamata sellele ei ole ilmselt midagi sellist inimese loomingus, mida ei saaks veelgi täiuslikumaks muuta. «Valitsuse kinnitatud riigireformi kava sisaldab muu hulgas mõtet analüüsida kehtivat põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse süsteemi. Saan seda algatust vaid tervitada,» märkis riigikohtu esimees.

Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve korras läbivaadatavate kohtuasjade statistika näitab selgelt abstraktse normikontrolli osatähtsuse vähenemist konkreetse normikontrolli ees. Nii on abstraktse normikontrolli algatamise pädevusegapresident ja õiguskantsler viimase kümne aasta jooksul ehk aastatel 2006-2016 riigikohtusse põhiseaduslikkuse kaebusega pöördunud vastavalt kahel ja seitsmeteistkümnel korral. Kohalike omavalitsuste volikogude taotlusi vaatas riigikohus nimetatud perioodil läbi kaheksateistkümnes asjas. Samal ajavahemikul on riigikohus aga kohtute algatusel lahendanud kokku 193 põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasja.

«Seega domineerib meie põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ühemõtteliselt konkreetne normikontroll, mida algatavad üksikisikute kaebuste lahendamise käigus kohtud. Võib julgelt resümeerida, et väga suur hulk kohtute algatatud põhiseaduslikkuse vaidlusi on pühendatud kohtumenetluste seadustest kerkinud küsimustele,» rääkis Pikamäe.

Ta lisas, et riigikohtu lahendites on põhjalikult läbi töötatud kohtusse pöördumise õiguse ja edasikaebeõiguse problemaatika, seal hulgas nende mõlema piirangud, nagu kohtulõivude suuruse põhiseaduslikud piirid. Muudest põhiseaduse osadest on tänu kohalike omavalitsuste volikogude jätkuvale aktiivsusele põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamisel üsna hästi edasi arendatud omavalitsuse enesekorraldusõigus. Seevastu põhiseaduse muudes osades on kohtupraktika osakaal väga väike, mis tähendab Pikamäe sõnul sedagi, et nende normide sisu on üksikkaasustega veel avamata.

«Eelnimetatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse tendentse silmas pidades olen endiselt seda meelt, et parlament võiks kaaluda abstraktse normikontrolli algatamise pädevusega isikute ringi laiendamist. Nii puudub meie õiguskorras endiselt niiöelda fraktsioonikaebuse instituut ehk parlamendivähemuse õigus pöörduda põhiseaduslikkuse järelevalve korras riigikohtu poole. Viimase võimaluse seadustamine võiks muu hulgas oluliselt vähendada obstruktsiooni kasutamist parlamendi ööistungite vormis,» ütles Pikamäe.

Kooseluseaduse asjus pole võimude lahususe printsiipi eiratud

Saadikute küsimustele vastates kinnitas Pikamäe, et Eesti kohtud ei ole kooseluseadusega seotud kaasuste lahendamisel eiranud võimude lahususe printsiipi, nagu heidab kohtusüsteemile ette Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE).

EKRE saadik Henn Põlluaas tõi esile Tallinna ringkonnakohtu lahendi, millega kohus kohustas Rootsis sõlmitud samasooliste abielu kandma ka Eesti rahvastikuregistrisse. «Ringkonnakohus võttis endale seadusandja volitused, rikkus võimude lahususe printsiipi, hakkas ise sisustama Eesti õigusruumi, luues pretsedendi, mis võib viia kurbade tagajärgedeni,» märkis Põlluaas.

Pikamäe märkis, et kuna antud kaasuses kohtuvaidlus alles kestab ja juhtum on riigikohtu menetluses, peab ta jääma reserveerituks, kuid siiski ei nõustu küsija väidetega. «Ringkonnakohus ei rakendanud kooseluseadust, vaid otsustas selle üle, kas Eestis saab kanda rahvastikuregistrisse samasooliste abielu, mis on sõlmitud välisriigis, kus kooselu sellisel kujul tunnustatakse,» märkis Pikamäe.

Tema sõnul oli küsimus, milliseid andmeid saab rahvastrikuregistrisse kanda. «See oli vaidluse tuum. Ja selle lahendamiseks kohus rakendas rahvusvahelise eraõiguse seadust,» selgitas Pikamäe, lisades, et rahvusvahelise eraõiguse seadus on Eesti õigussüsteemis suhteliselt vana õigusakt.

Pikamäe sõnul ei nõustu ka ta ka väitega, et kohus on asunud omavoliliselt õigust looma ja rikkunud võimude lahususe printsiipi. «Kohtu asi ongi öelda, mis on õiguse täpne sisu konkreetses kaasuses,» ütles Pikamäe, lisades, et kohus peab võtma seisukoha ka siis, kui pole üldse õigusnorme konkreetse kaasuse osas olemas.