Postimehe kohvik kui demokraatia viimane bastion

Loo autor Postimehe sööklas, paraku on tipptund möödunud ja lauad tühjad. Foto: Janar Ala

Ajakirjanduse suhe tõega on problemaatiline, aga mitte sellest ei tule minu jutt. Tarvis oleks rääkida hoopis Postimehe kohvikust, mis võib-olla on hoopis see õige tõe tootmise masin.

Toitu kui ikkagi materiaalse põhjaga väärtust võiks justkui pidada reaalsemaks ja rohkem kohal olevaks kui lehelugu, s.o mittemateriaalse põhjaga väärtust. Kui pea tõega tegelemise tasanditest kumisema hakkab, on hea võtta ette käik mõni korrus allpool asuvasse kohvikusse.

Kohvikusse saab trepist või liftiga, olen kasutanud mõlemat võimalust. Kohvikus tervitavad meid legendaarne Maret ja tema kaastöölised, kes tõstavad taldrikusse seaprae, hapukapsaid, kastmes kanakoiva, supi või mida parasjagu anda on ja millise valiku klient on teinud.

Enamasti käin kohvikus oma sõbra Mardiga, kellega meil on sellest kujunenud väike rituaalike. Söömise kõrvale saab rääkida igasugustest asjadest, kiita või kiruda mõnda inimest, arutleda meediakriitika, raamatute, popmuusika, inimeste, ühiste tuttavate üle jne. Kuid juhtub ka, et tuleb minna üksi, siis on hea vaadata ekraanilt muusikavideoid ning mõtiskleda oma vaikseks keeratud sisekõnes popkultuurist ja audiovisuaalkultuurist, tunnistada moodsa elu ilmumisi.

Üks kohviku oluline omadus on, et seal tunduvad kõik võrdsed (ma ei tea, kas on, aga tunduvad). Postimehe kohvik on mingis mõttes nagu hierarhiate taandamise masin, selles plaanis funktsioneerib ta umbes samasuguse rõõmsa toimepõhimõttega nagu ühissaun.

Võimsate ja vähem võimsate ametinimedega inimesed istuvad kõik horisontaalsel pinnal ja söövad samu maitsvaid toite, mille hinnad jäävad vahemikku kaks kuni viis eurot. Kohvikus istumine kui selline tekitab isegi olukorra, kus muidu pigem ebasümpaatsena tunduv inimene muutub ka sümpaatsemaks, sest temagi istub ju kohvikus ja sööb. Temagi on oma. Sümpaatse inimese sümpaatseid omadusi ei vähenda see aga kuidagi. Nii et win-win.

Põnev on sööklas jälgida ka inimeste käitumist. Kõiki neid elemente, kuidas keegi oma kandikuga letile toetub, millist toitu valib, milline on tema kehahoiak, kas ta esitab liigsena tunduvaid pretensioone või mitte, kas ta kasutab toiduks lauanõusid või sööb kätega nagu metslane (hea küll, see on kerge liialdus, sest kätega sööjat pole veel kohanud, kõik on kultuursed).

Peab tunnistama, et mul isiklikult tekivad teatavad eelarvamused inimeste kohta, kes on toidu suhtes liiga pretensioonikad. «Täna ei ole siin küll midagi,» kuulsin kord tütarlapsi omavahel arutamas, ja seda just hetkel, mil mu pilk oli kinnitunud roogade nimekirjaga täidetud tahvlile ning olin võimaluste ja valikute peaaegu et võimatus labürindis. Kuid samas jälle, mis see minu asi on, mida keegi võtab.

Ja mitte ainult käitumine kandikuga, vaid ka see, kuidas keegi kahvlit hoiab, mälub, kas loeb lehte, kas vaatab ennast peeglist jne. Üks huvitavamaid inimese näoilmetest on ju ometigi see, mis on ta näol, kui ta sööb, see kummaliselt pühalik ning ühtaegu mõttetihe ja mõttelage ilme. Ka seda võimaldab kohvik soovi korral takseerida.

Postimehe kohviku keskmes on juba mainitud proua Maret, kes oli ametis juba enne, kui minust sai Postimehe töötaja. Ta räägib huvitavat juttu ja teeb huvitavaid tähelepanekuid. Kord esinesin ühe Mareti tähelepanekuga ka Facebookis. Maretil Facebooki küll ei olevat, kuid kolleegid teatasid talle minu sooritusest.

Maretile vist jäi mulje, et minu kajastus oli kuidagi negatiivne, mida see küll mingil moel ei olnud. Oli tunda, et meie vahele tekkis teatav ebamugavus. Kuidas olukord lahendada? Kuna mul oli just äsja ilmunud kogumik tekstidest, mida olin Facebooki kirjutanud, kinkisin selle tallegi. Maret mõni aeg hiljem ütles, et päris hea raamat, ja küsis, kas ma veel kunagi midagi välja annan. See oli suur kompliment ja jäi meelde.