Suurim kompliment

Sigrid Kõiv (tollal veel Tappo) 2003. aastal mitte veel ajakirjaniku rollis. Pildile sattus ta sellepärast, et Postimehel oli vaja, et Sigrid kommenteeriks kontori siseõhku kuumadel ja lämbetel suvepäevadel. Foto: RAIVO TIIKMAA/PM/SCANPIX BALTICS

Olin hea mitu aastat riigiametis pressiesindaja ja igav ei olnud. Kutsusin ma-enam-ei-mäleta-mis-asja-pärast toonase Postimehe arvamustoimetuse juhi Kalle Muuli endaga lõunale. Pressiesindajad ikka teevad seda ning on rõõmsalt üllatunud ka, kui ajakirjanik ei vastagi, et oi, ma ei jõua.

Muuli oli tol ajal nii kõva sisepoliitika analüütik, et tema soosiv suhtumine oli iga poliitiku ja kõrge riigiametniku püha graal: kui Muuli hästi ütles, käidi rind kummis ringi kuni järgmise korrani, kui Muuli midagi ütles, aga hästi ei ütelnud ta kaks korda järjest mitte kunagi.

Istusime siis ühe Tallinna südalinna üsna peenikese söögikoha buffet-lauas, krevetisabad salati seest turritamas, ning ma esitasin oma läbimõeldud (Muuli ju!) pikka juttu, kui sain aru, et minu lauakaaslast see tegelikult üldse ei huvita. Jäin vait, sest Kalle oli vait. Ta avas aeglaselt suu ning ma ootasin, et ta soovitab mul kõht täis süüa ja väljamõeldud probleemidega inimesi mitte tüüdata.

«Kas sa ei tahaks Postimehesse tööle tulla, minu juurde arvamustoimetusse?» küsis ta.

Plaks! See ettepanek tuli täpselt nii järsku. Ma polnud kunagi mõelnud, et võiksin või tahaksin olla ajakirjanik.

Ütlesin, et ennekõike on see parim kompliment, mis mulle on tööalaselt eales tehtud. Lubasin järele mõelda. Pealegi oli kevad ja suvel juhtuvad meie kliimas ainult õnnetused – seda teab iga ajakirjanik ja pressiesindaja –, kõik muu lükatakse sügisesse.

Lubasin järele mõelda, aga ei plaaninud seda tegelikult teha. Küll aga kavatsesin toonase tööandja käest palka juurde küsida. «Kiiret pole,» ütles Kalle, kui tänaval kumbki oma teed läksime. «Mõtle rahulikult.»

Aga teate seda tunnet, et näete midagi (telefoni, kingi, autot), ja kuigi teil on sama funktsiooniga asi juba olemas, hakkab uus teid mõttes justkui jälitama? See, mis on olemas, tundub järsku vana. Midagi peaks justkui peale hakkama. Ent kes ütleb, et uus on parem kui vana? Uus telefon muidugi ei helista teile mõni nädal hiljem, et muu jutu sees küsida, kas olete midagi mõelnud.

Kelkida tahaks ju ka: Kalle Muuli kutsus mind tööle! Juba see, et ta lõunakutse vastu võttis, tundus suur asi. Mõtlesin ja läksin puhkusele. Edasilükkamine on jällegi tuttav neile, kes ei tea, mida tahavad. Otsustasin, et kui pakkumine on hilissuvel ikka laual, siis kaalun juba väga tõsiselt. Palka ma toonase tööandja käest juurde küsima ei läinudki, sest see tundus väljapressimisena.

Ütlesin Kallele, et kavatsen tema kui uue ülemuse kohta kindlasti oma mõnelt võimalikult tulevaselt kolleegilt tausta uurida. Toonase reporteri Andri Maimetsaga olime nende paari aasta jooksul ära söönud mitu putru, küll koos, küll teineteise keedetud. Andri tuli minuga kõrtsi ja ma ei mäleta, mida me rääkisime – aeg oli ometi hiline –, kuid kodu poole jalutades oli ka otsus sündinud.

Mul polnud mingit põhjust asetada oma toonast tööandjat kuidagi ebavõrdsesse olukorda, ja nii ma rääkisin Postimehe pakkumisest tööl avameelselt. Sain konkureeriva pakkumise alal, mis mind senini väga huvitab ning millele ma järgmise võimaliku väljakutsena olin isegi mõelnud. Kuid siis kutsus üks toonane väga lähedane kolleeg mu kõrvale ja ütles: «Vaata, ma tean, et sind huvitab see valdkond, aga ma seletan sulle lennunduse keeles. Selles võrdluses on üks – Postimees – nagu äriklassis lendamine, kus joogid on rivitult ja istmed laiad. Teine on aga Ryanair, kus sa pead pähklite eest ise maksma.»

Septembris 2004 astusin kohmetuna toimetuse uksest sisse – eks näis, mis toimuma hakkab – ja toimuma hakkas igasuguseid asju.

Ajakirjanikuelu kõige võluvam osa ongi see, et sa ei tea eales, kuidas õhtu sinu leiab. Igaüks on tundnud, et hommikul on madrats selja küljes kinni, ühtegi ideed ei ole ning saaks ainult päevakese kuidagi õhtule ja koju tagasi.

Ent siis lähed tööle, vaatad meilikasti, teed mõne telefonikõne, lobised kohviautomaadi juures ja ohoo, mida ma praegu kuulsin/nägin/märkasin! Selline idee, selline info, selline päev!

Ja muidugi on ka vastupidiseid päevi: hüppad hommikul teotahtelisena toimetuse uksest sisse – mul on nii palju teha! – ja oled terve päev justkui nähtamatu. Allikad ei vasta või lükkavad kohtumist edasi, esialgne info ei osutu tõeks, juba kindlana tundunud loo konstruktsioon vajub aeglaselt, kuid piinarikkalt kokku.

Ma olen töötanud kolmes toimetuses – arvamuses, uurivas ja nüüd Arteris – ning see mehhanism on kõigis täpselt ühesugune, erineb ainult kaotuse traagika suurus.